Vabaerakonna uus eetika: Osa erakondlasi soovib loobuda poolest riigi rahast. Peasekretär ei toeta.
Nüüd kirjutab Maidla täpsemalt:
Käesoleva käsitlusega tahan anda põgusa ülevaate erakondade rahastamisest ja rahakasutusest, seda nii üldisemalt kui ka konkreetselt Vabaerakonna näitel. Erakondade riigieelarvelise rahakasutuse vähendamine oli üks Vabaerakonna valimiskampaania põhiloosungeid ja selle põhimõttekindel nõudmine tõenäoliselt ka olulisemaid põhjusi, miks Vabaerakonnaga koalitsiooni kõnelused katkestati. Olles nüüd jälginud seda erakondade rahakasutust natuke lähemalt, olen veendunud, et paljudele poliitmaastikul ennast põhjalikult sisse seadnud ning riigi toetusel mugavaks muutunud erakondadele on Vabaerakondlik nõudmine äärmiselt valus või, ilma raskete tagajärgedeta erakonna edasisele arengule, praktiliselt teostamatu.
Tõenäoliselt on kõik valijad nõus ettepanekuga võtta erakondadelt raha vähemaks, ent kui püüda vaadata asjale natuke tasakaalukamalt ja ratsionaalsemalt, tuleks selgusele jõuda, kas nad siis tõesti saavad palju või hoopis vähe, võrreldes näiteks teiste EL riikidega, ning mida senine erakondade rahastamine on kaasa toonud ühiskondlikule ja poliitilisele kultuurile. Jagaksingi esmase pealevaate kaheks – numbriliseks ja filosoofilis-poliitiliseks.
ARVUDEST JA PROPORTSIOONIDEST
Esitatud andmed baseeruvad Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõuniku Riho Kanguri poolt möödunud aastal läbi viidud uurimusele, mille tellis temalt Riigikogu saadik Andres Herkel. Kuigi uurimuses kasutatud andmed pärinevad mõne aasta tagusest ajast, usun, et laias plaanis on pilt adekvaatne ka täna. Üldiselt toetavad erakondi riigieelarvest praktiliselt kõik EL riigid, kuid toetuste jagamise printsiibid on kaunis kirjud. Mõned näited. Austria Föderaalvalitsuse eelarvest eraldatakse erakonnale, mis on esindatud Austria parlamendi alamkojas (Nationalrat) vähemalt viie liikmega minimaalselt 218 000 eurot kindlaks määratud summana, millele lisandub kampaaniatoetus ning kodanikukasvatuse jms hariduslike eesmärkide täitmise toetus.
Belgias saab iga partei, millel on esindaja kas alam- või ülemkojas, kindlaks määratud summa, lisaks makstakse iga üldvalimistel kogutud hääle eest 1,25 eurot. Bulgaarias saavad parlamendis esindatud ja ametlikult registreeritud erakonnad riigieelarvest fikseeritud summa, mille arvestamise aluseks on kogutud hääled üldvalimistel. Üks hääl on väärt 5 % ametlikust miinimumpalgast. Horvaatia parlamendis esindatud parteid saavad otsetoetusteks summa, mis moodustab 0,056 % riigieelarvest. Tšehhis koosnevad otsetoetused kolmest toetuse liigist: tegevustoetus, parlamendi mandaatide alusel makstav toetus ja lisaks kampaaniatoetus. 2010. aastal kokku eraldati Tšehhis erakondade toetuseks riigieelarvest 3 465 7803 eurot. Prantsusmaal on 5 aastase perioodi vältel eraldatud parteidele 75 mln eurot. Saksamaal saab otsest tegevustoetust partei, mis viimastel parlamendi või EP valimistel saavutas vähemalt 0,5 % häältest või vähemalt 1 % häältest vähemalt ühtedel 16 liidumaa parlamendi valimistel. Otsene tegevustoetus jaotatakse kahte ossa. Esiteks 40 % kogusummast jagatakse valimistulemuste alusel – parteile eraldatakse valimistulemuste põhjal 0.85 eurot kas EP, föderaalparlamendi või liidumaa parlamendi valimistel kogutud hääle eest (kui nimekiri kogus alla nelja miljoni hääle). Iga hääl üle 4 miljoni toob erakonnale sisse veel 0.7 eurot hääle kohta. Teiseks, ülejäänud 60 % riigipoolsest otsetoetusest eraldatakse parteidele arvestades neile tehtud annetusi eraisikute poolt, mis tuuakse ära vastavas kohustuslikus annetuste raportis. Eraldis on sel juhul 38 senti iga euro kohta, mis on saadud kas liikmemaksust või eraisiku annetusest (annetuse ülempiir on 3300 eurot). Kehtib teatud suhteline ülemmäär riigipoolsetele eraldistele eelarvest: Saksa Konstitutsioonikohus on parteidele eraldatava kogusumma piiranud 133 mln euroga aastas, samuti ei tohi parteile antav riigipoolne eraldis olla suurem kui partei muudest allikatest (liikmemaksud, annetused jne) tulenev sissetulek.
Leedu toetused koosnevad otsetoetustest, osalisele kaetakse valimiskampaania kulud. 2007. aastal said Leedu parteid riigieelarvest 4,35 mln eurot. Hollandis koosnevad toetused parteidele otsetoetustest partei tegevusele (kindel summa parlamendis esindatud parteile, lisaks teatud summa iga parlamendisaadiku ja iga mandaadi kohta), lisaks on ette nähtud rahalised toetused ka partei allorganisatsioonidele ja partei nn uurimisteenistustele. Näiteks 2006. aastal moodustas toetuse kogusumma 15,8 mln eurot. Rootsi otsetoetusi makstakse kindlaks määratud summana Riksdagis esindatud parteile, kuid lisaks ka iga valimistel saadud häälte eest. 2007. aastal moodustas riigieelarvest eraldatud toetus Rootsi erakondadele umbes 22 mln eurot.
Ka Lätis saavad erakonnad, mis koguvad Seimi valimistel rohkem kui 2 % häältest, alates 2010. aastast rahalisi toetusi riigieelarvest. Põhimõte on lihtne, iga kogutud hääl oli väärt 0,5 latti (1 euro = 0,702804 latti).
Eestis eraldatakse aastas erakondadele 5 415 678 eurot, mis on seotud mandaatide arvuga Riigikogus, näiteks Vabaerakond saab riigilt aastas 428 724 eurot toetust. Suurematel erakondadel on toetused aastas miljonites, näiteks Reformierakond saab aastas 1 607 726 ja Keskerakond 1 446 954 eurot. Kas seda on palju või vähe? Kui siduda erinevate riikide riigieelarvelised toetused GDPga, siis selgub, et Eesti on oma parteidele konkurentsitult KÕIGE heldem Euroopa riik. Eestile järgnevad helduse poolest sellised riigid nagu Soome, Leedu ja Poola, mis aga toetavad erakondi riigipoolselt suisa ligikaudu kolm korda väiksemas summas (sic!).
FILOSOOFILIS-POLIITILINE MÕÕDE
Eestis tegutsevad poliitilised parteid otseselt kahe seaduse – mittetulundusühingute seaduse ja erakonnaseaduse alusel. Sisuliselt ongi erakond mittetulundusühing, st mitte äriühing, kus inimesed on kokku saanud selleks, et läbi oma poliitilise tegevuse Eestimaa elu paremaks muuta. Jääb täiesti arusaamatuks, mis kaalutlustel meie ühiskond ühte mittetulundusühingu tegevusvormi ehk poliitilist parteid nii eriliselt poputab ja üle kuldab, samas kui teised peavad oma igapäevase eksistentsi nimel karmi vaeva nägema.
Teiseks, liigne (riigieelarveline) rahaline toetamine on kaasa toonud selgelt poliitilise eliidi etableerumise, võõrandumise rahvast ja ka ettevõtjavaenuliku hoiaku, kuna ettevõtjate toetus ei oma erakonnale enam elulist tähtsust. Rikkalikud riigieelarvelised rahastamised on Eesti erakondadele kaasa toonud lähenemise, et „heakene küll, hea annetaja-toetaja, me ju küll võime su raha vastu võtta, kui väga tahad, aga ega me eriti ei pea seda tegema.“ Eriti annab sellise suhtumise äärmuslik vorm tunda ettevõtjatele kehtestatud viimastel aastatel bürokraatlikes nõudmistes ja ettekirjutustes. Ettevõtjate protestid langevad aga kurtidele kõrvadele. Kuna nendega enam annetuste saamiseks läbi rääkima ei pea, on ka suhtumine neisse, eriti Reformierakonnas, muutunud järjest vaenulikumaks ja üleolevamaks. Kindlasti oleks ohtlik ka teistpidine suundumus, kus ettevõtjad täielikult dikteerivad (raha eest) poliitikutele omi tingimusi. Seetõttu ei toeta Vabaerakond ka täielikult riigieelarveliste toetuste kaotamist, kuid ülesse jääb küsimus, et kui vähendada, siis kui palju ja mis on hea metoodika mõistliku toetuse arvestamiseks. Meie arvame, et see on suuresti poliitiline küsimus ja kvantifitseeritud mudelid ei viiks kuhugi. Meie pooldame seisukohta, et vähemalt esimese hooga võik Eestis vähendada erakondade riigieelarvelist toetust vähemalt poole võrra ja siis vaadata, missuguses suunas oleks otstarbekas edasi liikuda.
Peamiselt nende kahe eelpool toodud argumendi põhjal on poliitilised vaatlejad erakondade rahastamise vähendamist käsitlenud mitte pelgalt vaidlusena paari-kolme miljoni üle, mis riigieelarvest moodustavad suhteliselt tühise osa, vaid osutanud selle põhimõttelisele mõjule erakondade toimimisse ja nende mentaliteedi kujunemisse, nähes selles midagi palju fundamentaalsemat ning eksistentsiaalsemat, mis mängib olulist või koguni otsustavat rolli kogu ühiskonna poliitilise kultuuri edasises arengus ja ühiskonna toimimises.
VABAERAKONNA MÕÕDE
Vabaerakond on selgelt deklareerinud, et meie ei kasuta poolt meile eraldatud riigieelarvelistest vahenditest. Kuna selle raha kasutusega seotud päringuid tehakse ajakirjanike poolt erakonnale regulaarselt, siis lubage kommenteerida paari aspekti.
Esiteks. Levib üsna vaba ja meile arusaamatu interpretatsioon, et kui Vabaerakond ei kasuta poolt riigieelarvelistest vahenditest, siis see tähendab automaatselt, et Vabaerakond kannab selle riigieelarvesse tagasi. Selline levima hakanud kuulujutt on selgelt ekslik ja eksitav – Vabaerakond ei ole MITTE KUNAGI öelnud mitte kuskil, et kannab pool riigieelarvest eraldatud rahast tuimalt, ilma mingi põhjenduseta riigieelarvesse tagasi – ei valimiskampaania ajal, ei järel. Me oleme ALATI väitnud esiteks seda, et erakondade riigieelarveline toetamine Eestis on Euroopa üks kõrgemaid ja seda peaks vähendama. Vabaerakond pakkus välja, et see määr võiks väheneda poole võrra. Ja teiseks, kui hakkasime ise seda toetust saama, kinnitasime, et me ei kasuta riigi eelarvest laekuvatest vahenditest oma jooksvateks kulutusteks enamat kui poolt.
Teiseks. Vabaerakonnale laekub kuus riigieelarvest 35 727 eurot, millest pool, mida me ei kasuta on 17 864 eurot, mis moodustab aastases plaanis 214 368 eurot. Leian erakonna tegevjuhina, et see on igas mõttes mitte väike summa. Selliste summadega seotud puhtalt finantsotsuseid tehakse väga kaalutletult, läbimõeldult ja kindlasti mitte kiirustades ning rapsides. Kui aga puhtale finantsotsusele lisandub ka poliitiline mõõde, teeb see otsustamise kaalumise, mõju ja tagajärjed veel võrratult komplitseeritumaks. Arvan, et on sügavalt normaalne, kui erakond mõtleb pool aastat või aasta või kauemgi, mis me siis tõesti selle ülejäänud rahaga, ehk poolega peale hakkame, ja seda me just nimelt teemegi - mõtleme, arutame, kalkuleerime.
Lõpetuseks olgu mainitud, et augusti alguses erakonna suvepäevade raames toimuval erakorralisel üldkoosolekul plaanib erakonna esimees Andres Herkel tulla välja ettepanekuga moodustada selle küsimuse kalkuleeritud lahendamiseks nn „tarkade klubi“, kuhu kuuluksid ettevõtjatena Enn Meri ja Vello Väinsalu ning poliiterudiit Jüri Adams. Nad kuulavad ära teistelt erakonna kaaslastelt laekuvad ettepanekud, mõtlevad ja analüüsivad enda lähenemisi ja usun, et sellelt koostööformaadilt tuleb erakonnakaaslastele igati adekvaatne ja kaalutletud nõu, koos selgitusega kogu ühiskonnale, et miks just niisuguse või teistsuguse ettepanekuga välja tuldi. Ise arvan, et kui nad saavad nende ettepanekutega hakkama ka alles 2016. aasta erakonna kevadiseks korraliseks üldkoosolekuks, siis see on igati adekvaatne aeg selliste küsimuste lahendamiseks. Praegu võib erakonna sees klassifitseerida laekunud ettepanekuid laiade pintslitõmmetega neljaks – (1) kanda lihtsalt riigieelarvesse pool tagasi, (2) jagada allesjääv pool erinevateks heategevuslikeks projektideks ning toetusteks, (3) kasutada ülejäänud poolt raha poliitilise suunitlusega koolitusteks ja ideoloogilisteks eesmärkideks sh ka vabakondade ja ühiseid väärtusi jagavate kogukondade toetuseks ning (4) sellega praegu üldse mitte midagi teha, kogudes ja kulutades selle korraliku kampaania tegemiseks järgmistel 2019. aasta Riigikogu valimistel. Korrektsuse mõttes, tasub viienda ettepanekute grupina välja tuua ideed, mis erakonna kasinuse põhimõtetega kooskõlas ei ole, st leiab osa vabaerakondlasi, et poolt raha mittekulutades käitume valesti ja anname põhjendamatu konkurentsieelise oma konurentidele. Oma poliitilised eesmärgid erakondadele eraldatud rahaksutuse kohta on Vabaerakond vormistanud oma viimasel üldkoosolekul „Säästlik erakonna põhimõtetena“ (http://vabaerakond.ee/news/vabaerakond-kiitis-heaks-saastliku-erakonna-pohimotted).
Seni aga, kuni lõppliku selgust rahaksutuse osas ei ole, las see rahake siis rahulikult koguneb, eks see saab olema ka meie erakonna kollektiivse iseloomu ja mehisuse proov, nagu dieedipidajale pannakse näljakuuri ajal ette suur vaagen kotlettidega ja siis kõik põnevusega jälgivad, et kas libastub või ei, ja kas üritab tasahilju ühte kotletti neist endale suhu toppida, eks nii peab ka erakond targalt ja mehiselt läbi tulema kõigist nendest kümnetest ahvatlustest, mida kõike saaks selle rahaga ära teha ning kuhu kulutada. Üks, mis on kindel, Kreekale Vabaerakond seda raha tõenäoliselt ei anneta.
Margus Maidla, Vabaerakonna tegevjuht
