Rein Ruutsoo: Kosmos ja Venemaa

Venelaste suurriikliku patriotismi toitmisel on kosmose vallutamine olnud koos võiduga Suures Isamaasõjas kesksel kohal. Nii saadabki rahvusvahelise kosmosejaamaga (ISS) sidet hoidvate kosmoselaevade Sojuz ja Progress iga starti või maandumist võimas reklaam. Kosmosejaam ongi Venemaa kosmosevõimekuse peaaegu ainus tõend. Marsi, Veenuse, Saturni või Pluuto uurimise missioonidest pole midagi kuulda.

Et Progress on Euroopa ja USA moodsate kosmoselaevade kõrval juba vanaraud, seda hoitakse saladuses. Proton-rakettide töökindluse vähenemisega kaasnenud satelliitide hävimised ja mitme olulise missiooni kokkukukkumine murendavad Venemaa kui kosmoseriigi kuvandit. Pariisi lennundusnäituselt vahendatud uljad uudised võivad jätta mulje, et kõik kulgeb endiselt sujuvalt. Kõrvaltvaatajal on raske otsustada, milline on umbes neljasajal ruutmeetril (20 x 20 meetrit) näidatu väärtus, kui ta ei tea, et ainuüksi USAs kosmosetehnikat tootva Elon Muski firma näitusel hõivatud pind on sellest pool. USA kosmostööstuse aastane maht on ligikaudu 18 miljardit dollarit Venemaa 3,5 miljardiga võrreldes, viimast ootab pealegi ees kärpimine. Venemaa positsioon juhtiva kosmoseriigina on jõudnud murdepunkti.

Üks Venemaa trumpe kosmoseturul on suhteliselt töökindlad ja Läänes toodetuist odavamad tööhobused – kanderaketid Proton ja Sojuz. Kanderakettide uuendamise miinimumprojekt kannab nime Avangard ja sellest pole kuhugi taganeda. Kuid nagu venelased isegi tõdevad, on see projekt juba vananenud. Angara teenuse kasutamine läheb iga üleslennutatud kilo kohta isegi Protonist kaks korda kallimaks. Venemaa on kaotanud oma toodangu peamise ­eelise – odavama hinna.