VANA KULD: Ärge soovige, et minust saaks nägija!
Arstid on 14-aastase koolitüdruku Elisabeth Egeli silmad terveks tunnistanud, kuid seni teadmata põhjusel on tüdruk sünnist saadik pime.
Kui Elisabeth oli väike, pani ta käed ema näole ja püüdis sõrmeotste kaudu ette kujutada, milline ta ema välja näeb. Ta tunnetas ema põski ja mõtles, mis materjalist on tehtud juuksed.
Ema muutumist aastatega tajub Elisabeth ema hääle järgi. Elisabeth loeb ema hääletoonist välja kõik selle, mida teine inimene näeb. Ta kuuleb, mis meeleolu emal on. Elisabethi maailm koosneb puudutustest, helidest, tundmustest ja lõhnadest.
Kui Elisabeth on basseinis, siis kuuleb ta, kuidas teiste jalad löövad. Kuuleb, kuidas nad end kätega vees edasi tõmbavad. Kui kedagi pole, kuuleb tüdruk veepuhastusseadmeid ja omaenda liigutusi.
“See on nii hea, kui saad olla üksi basseinis. Siis on vaikne.”
Aga üksi basseinis täispime Elisabeth hakkama ei saa. Kui algab ujumistrenn, peab keegi olema talle silmadeks.
Täna on ema Margiti kord.
Pühendumise meistriklass
Emal on käes pikk, umbes kahemeetrine kepp, mille otsas on pehme pallike. See ritv on täispimedale ujujale sama oluline nagu trikoo või ujumismüts. Enne võistlusi läbib kepike kontrolli, et võistluste ajal ei tekiks traumasid.
Vaatepilt, mis Nõmme basseinis avaneb, on pühendumise meistriklass.
Elisabeth hüppab basseini ja hakkab rinnuli ujuma. Samal ajal liigub ema kiirkõnnakul basseini teise otsa. Ta passib peale, millal tütrel jääb basseini ääreni kaks tõmmet. Täpselt õigel hetkel koputab ta ridvaga tütrele vastu õlga. Nüüd teab Elisabeth, et kaks tõmmet veel ja ta peab ümber pöörama.
Seejärel kiirustab ema basseini teise otsa ja ootab seal, et kaks tõmmet enne basseini lõppu jälle tütart hoiatada.
Ja nii kogu trenn, mis kestab vaheaegadega tund aega. Edasi-tagasi. Ema jookseb, tütar ujub.
Kui trenn lõppeb, on ema niisama väsinud kui tütar.
Nii toimuvad Elisabethi trennid kuus päeva nädalas. Argipäeviti saadab Elisabethi trennis õde Liina, kuid laupäeviti annab ema õele puhkust.
Liina ei ole Elisabethile ainult silmade, vaid ka tõlgi eest. Kui treener Õnne Pollisinski näitab midagi ette, teeb õde need liigutused Elisabethi kehal järele, et tüdruk saaks aru, kuidas keha peab hoidma.
Koostöö ja usaldus õdede vahel on viinud tulemusteni. Üheksa aastaga on Elisabeth jõudnud oma vanuseklassis 200 meetri kompleksujumises maailma edetabelis 4. kohale. Kõikidel ujumisaladel kokku paigutub ta edetabeli esikaheksasse. Elisabethil on juba täidetud järgmisel aastal Rio de Janeiros toimuvate paraolümpiamängude normid.
Pimedana sündinud
Kui Elisabeth 2000. aastal sündis, oli temaga väliselt kõik korras. Kolm nädalat hiljem märkasid vanemad, et beebi ei vaata hääle suunas. Perearst tegi kindlaks, et lapse nägemisega ei ole kõik korras, kuid miks või mil määral, jäi selgusetuks. Kas on viga silmapõhjades või -närvides, seda ei teatud. Selgust ei osanud tuua ka Rootsi arstid.
Miks ajus paiknevad nägemiskeskused Elisabethi silmadele “pilti ette” ei anna, arstid ei tea.
Oma pimedat beebit vaadates mõtles Margit, kuidas ta saaks teda aidata. Et imiku sukeldumisoskus kaotsi ei läheks, kutsus ta koju ujumisõpetaja, kes hakkas Elisabethi nende kodu suures vannis ujutama. Tüdrukule vesi meeldis ning viieaastaselt saadeti ta erivajadustega inimestele pühendunud treeneri Õnne Pollisinski ujumisõpilaseks.
Algul meenutas pimeda lapse ujumine slaalomit. Elisabeth ei püsinud rajal otse, vaid põrutas piiretesse. Selleks pidi õde Liina ise basseini hüppama, õe ees liikuma ja plaksudega märku andma, kuhupoole ujuda.
“Erivajadusega lapse elu on edukas ainult siis, kui pere jaksab,” tunnistab Õnne Pollisinski. Talle helistavad paljud puudega laste vanemad ja uurivad, millal laps saab trenni tulla.
“Nii vara?” imestavad nad, kui Õnne neile kellaaja ütleb.
Jah, nii vara. Aasta parima paranaissportlase tiitlit – mille Elisabeth mullu pälvis – ei võida need, kes ei viitsi. Samuti ei lõpeta klassi viitega ega muusikakooli kiitusega siis, kui ei pinguta.
Enne aitamist võiks küsida
Eelmisel õppeaastal alustas Elisabeth treeningut ujulas kell 6.45. Õde Liina sõidutas ta kohale ning jäi ridvaga tema kõrvale trenni. Pärast trenni viis õde Elisabethi kella üheksaks kooli, Vanalinna Hariduskolleegiumisse. Kuna Liina töötab samas koolis abiõpetajana, oli õdedel üks tee minna.
Koolis vajab Elisabeth abiõpetajat vaid reaalainetes – seal on palju geomeetriat, mis tuleb Elisabethile kõik pildiliselt selgeks teha. Õppetöö läheb aina lihtsamaks, sest kõik muutub elektroonilisemaks – töölehed tulevad meilile, osa õpikuid on arvutis. Kogu otsitava info saab arvutist kätte ekraanilugeja abil, mis kiirendab ja hõlbustab oluliselt tavakoolis õppimist. Just seda peabki Margit oluliseks, et pimedad lapsed ei ole koondunud omaette kooli, vaid käivad tavalises koolis. “Tulevikus peavad nad ju ühiskonnas hakkama saama – kõik käib selle nimel. Ja ka teised lapsed harjuvad,” ütleb ta.
Kui Elisabeth saab 18, on tal õigus taotleda endale juhtkoer. Seni aga peab ta iseseivalt hakkama saama valge kepi ja GPSiga. Pärast tunde saab Elisabeth nende abil ise klaveritundi minna – ka muusika ja klaver on Elisabethi suur kiindumus.
On juhtunud, et kui ta üksi liigub, võtavad inimesed tänaval tal käest kinni ja hakkavad kuhugi vedama. Võimalik, et nad tahavad aidata teda üle tee ja enda arvates head teha, kuid Elisabethi see ehmatab. Miks nad enne ei küsi või ei ütle, mida nad plaanivad?
“Tore on, et märgatakse, sest väga paljud aitavad, kuid alati võiks enne küsida,” ütleb Elisabeth.
Koolist koju viib teda olenevalt päevast ema, isa või õde.
“Kui kaua Liina jaksab, on küsimus,” ohkab ema Margit. Elisabeth ta kõrval kilkab, et mida suuremaks ta saab, seda iseseisvamaks ta muutub.
“Kõik see töö ongi selle nimel, et Elisabeth saaks iseseisvaks,” nõustub ema.
Veest klaveri taha
Selle nimel on andnud täiskäigu Vanalinna Hariduskolleegium, kus Elisabeth eelkoolist saadik on käinud. Esimesest klassist hakkas Elisabeth õppima klaverit ja solfedžot, laulma kooris, ujuma ja malet mängima. Emal on meeles, kuidas tüdruk tuli esimeses klassis koju ja ütles: “Ema, ma tahaksin rahvatantsu ka minna.”
“Aga sind on ju ainult üks ja meil on päevas loetud tunnid,” selgitas ema ja plaan jäi katki.
Sellest ajast saadik on Elisabeth pühendunud klaverile ja ujumisele. Veekogusid tunneb ta häälte järgi. Jõgi heliseb ja voolab; järv on väga vaikne, peaaegu hääletu. Meri kohiseb.
Kui Elisabeth pole pikalt vette saanud (näiteks on olnud haige), siis kulub vähemalt kaks treeningtundi tunnetuse leidmiseks.
“Sa pead tunnetama vett, seda, kuidas ta sind edasi kannab,” kirjeldab Elisabeth. Talle pole kõige olulisem mitte edu saavutamine, vaid trennikaaslased ja kogu see minemise-olemise-tulemise protsess. See täidab tema elu, sest Elisabeth pole toas konutaja.
Nädalavahetusel käis ta ronimislaagris – ronis mööda seinu ja puutüvesid. Eile õhtul naasis Elisabeth tandemimatkalt. Täna läheb Viljandisse ujumislaagrisse. Siis tuleb klaveri suvekool, pärast seda treeninglaager Hispaanias. Oktoobris tulevad Põhjamaade meistrivõistlused, samuti on ta oktoobris koos klassiõega oodatud Luxembourgi seminarile, kus ta peab rääkima, mida saaks koolides puudega inimeste jaoks paremini teha.
Elisabeth ei oota, et meditsiin ta nägijaks teeks. Ta saab maailmas hakkama ja kõik on niigi hästi.
“Ma olen terve elu olnud selline,” ütleb Elisabeth muretult, “kui ma äkki nägema hakkaksin, oleks see elu mulle suur ehmatus. Ma peaks hakkama ju kõike ringi õppima.”
Ringi peaks õppima kõik selle, millega Elisabeth on harjunud.
Elisabeth kujutab ette, milline on taevas. Ta on kuulnud, et pilvedel ei ole kindlat kuju, need on pidevas muutumises.
Elisabeth teab, et päike on kollane, kuid millisena näeb Elisabeth kollast?
“Ma näen vist ainult päikesevalgust ja väga eredat lampi. Ma ei tea, kas see on üldse valgus, see on vist mingi kiirgus. Mulle meeldib päikesesse vaadata, kuid see on kahjulik silma võrkkestale, see rikub neid.”
Unenägusid Elisabeth ei näe, aga kogeb une ajal kõike seda, mida päevalgi. Tema uned on täis puudutusi, helisid, maitseid ja lõhnu.
Pigem arendada, mitte ravida
Kui Elisabeth sündis, ei olnud ta meeled tundlikumad kui teistel lastel. Aga nüüd tunnetab ta maailma kuulmise ja helide kaudu. Möödunud pühapäeval olid nad emaga koduaias, ema rohis. Elisabeth kuulis, kuidas kuskil kaugustes laulab jäätiseauto, ema ei kuulnud midagi.
“Ma saan teha kõike, mida ma tahan, mitte midagi ei jää mul tegemata,” on Elisabeth kindel, kuid takerdub: “Võibolla vaid auto juhtimisega ei tule toime. Ja ma peaksin uuesti hakkama tähti õppima.”
Kunagi õppis Elisabeth trükitähti, kuid need ununevad vaikselt, sest ta ei vaja neid. Ta ei kirjuta. Oma allkirja ta oskab kirjutada, kuid võibolla taandub lähiajal seegi vajadus digiallkirja ees.
Ema Margit on tütrega nõus. Elisabethile peab andma elamise rahu, sest laps on oma puudega hästi kohanenud. Margit teab, kuidas puudega laste vanematel võib alguses kogu aur minna lapse n-ö terveks ravimisele.
“Tegelikult peab keskenduma lapse aitamisele ja arendamisele,” soovitab Margit. Täpselt nii nad Elisabethiga ka alustasid.
Kui Elisabethile midagi muret teeb, siis küsimus, kelleks saada.
“Kontoritöö vist mulle ei sobi, võibolla ainult personalijuhiks? Keeleõpetaja oleks tore olla, samuti tõlk. Ma ei kujuta ette, kuidas ma pean selle valiku tegema,” võdistab ta õlgu.
Ema lohutab, et tütrel on aega otsustada küllalt.
Mõne asjaga aga ei pea ta üldse oma pead vaevama. Näiteks pole Elisabethil aimugi, mis värvi on ta toa seinad.
