Hans H. Luik: Heitunud rahvuse kolm vilkurit. Kas EKRE on uus ERSP?
Tuleb sügis, algab jälle üks eestluse defineerimine. Eestlane võrreldes mustadega, võrreldes venelasega, võrreldes moslemiga. Ulgueestlane ja kodueestlane. Aasta lõpu poole hakkab Riigikogu kinnitama kooseluseaduse rakendusseadusi – taas avaneb ka lesbi- ja geilaegas. Kui rahvusvaheline tähelepanu nõrgeneb, tõttab Vene karu jälle Ida-Ukrainas tapma. Seepeale tõmbab Eesti riik välja omameisterdatud propagandarelva ETV+.
On meile vaja seda stressi ja hingeldamist?
Meid justkui tõmmatakse tagasi primitiivsemate ühenduste tasemele. Kas siis eestlust saab kunagi selgeks rääkida? Eestlust tuleb elada. Meil on igaühel omaenda asi ajada. Näiteks äri tehes tuleb liikuda moodsa segaverelise linnarahva keskel – ma mõtlen seda seltskonda, kes koguneb rahvusvahelistes lennujaamades. Rahvusi eristab seal põhiliselt erinev inglise keele hääldus.
Mäletan, kui aastal 1983 ütles õppejõud Marju Lauristin meile: “Kas teate, üliõpilased – rahvusküsimus võttis mu elust kolm aastat!” Lauristin pidas silmas seda solgutamist, mis järgnes 40 intellektuaali kirjale eesti rahvuse olukorrast Nõukogude Eestis. (Selle solgutamise käigus võtsid mõned oma allkirja 40 kirjalt tagasi, Lauristin ei võtnud.) Marju ei aimanud meiega rääkides, et rahvusküsimus võtab tema elust veel vähemalt 15 aastat, enne kui ta saab tagasi pöörduda sotsioloogia- ning kommunikatsiooniteaduse juurde.
Väikerahva mälust võib kasvada energiavampiir. Võtame näiteks teema, kus poolel võitles sõjas kellegi esiisa. Minu vanaisa kaitses Eestit põlisvaenlase eest Sinimägedes. Aga teil? Noh? Vaikus? Pean tunnistama, et aastaks 2007 hakkasin juba uskuma, et sellised vaidlused meie kohalike venelastega on mööda saanud. Aga ei. Aprillis 2007 laskis valitsus end Pronkssõduri juures rumalalt provotseerida, ning ühe hoobiga paisati ühiskond tagasi vaidlema möödunud sajandi lahingute üle, kuhu me midagi parata ei saa.
Et rahvus või rassikuuluvus ajudele ei hakkaks, tuleb vist üritada olla Eestlane-Lite. Meil juhtub Ekspress Grupi nõukogus mõnikord, et ainus laua taga istuv välismaalane läheb tualetti, eestlased aga jätkavad hajameelselt omavahel vestlust inglise keeles. Mis selleski halba. Mu Siberis käinud isa kasutas minu lapsepõlves tihti väljendeid “tõ što?” ja “pojehhali”. Isa on täitsa molodets.
Mis oleks, kui lahendaks eestlase hirme nagu administratiivset ülesannet? Eesti hirmul on kolm vilkurit. Esimene on Lõuna-Euroopa vilkur. Piir ei pea, sisserändajatest on saanud sissetungijad, neid on potentsiaalselt kümneid miljoneid, aga kellelgi Brüsselis ei tundu olevat tegevuskava. Kui Kreekale oli tarvis uusi seadusi soovitada, tekkisid need kümne päevaga. Aga piire pidama ei saa, vaat seadus ei luba resoluutne olla ...
Teine vilkur on idas. Vene rahvas laseb ennast jälle kord patriootlike valedega hullutada. Käisin äsja kaks korda Venemaal – ei suutnud maha suruda ettekujutust, kuidas nad taas tulevad, ükskõik mis ettekäändel ... Seavad sisse Vene sõjaväeteenistuse. Piiriületus Euroopa passidega keelatakse. Tele-eetrisse ilmuvad kaasahaukujad. Maaomand läheb ülevaatamisele, viiakse sisse Moskva maksud, Ämarile maanduvad krõmnašid.
Kolmas vilkur on meie endi demograafia. Isegi Rein Taagepera, kes 26 aastat tagasi kõike ette nägi – isegi okupatsioonivägede tankide kütuse lõppemist –, ei ennustanud meile, et eestlased hakkavad kümnete tuhandete kaupa vabast Eestist lahkuma.
Kolm hirmu korraga on rahvuspsüühikale koormav. Tuleb asuda, nagu noored ettevõtlikud eestlased ütlevad, “mänedžeerima”. Kahele esimesele murele on ühine vastus: territooriumi kaitse. Meie poliitikud peavad toetama kiireid seadusmuudatusi Euroopas, mis võimaldaksid Euroopa Liidu välispiire kaitsta invasiooni eest. Solidaarsust tuleb samuti üles näidata, minu idee on seda teha sõjategevuses orbudeks jäänud laste lapsendamise kaudu. Beebi lapsendamise ootel on Eestis sadu peresid. Ei ole alust arvata, et orbudest tublid kodanikud ei kasvaks.
Vene suunal peab territooriumi hoidmisega koos käima demokraatia selgitamine. Just see, et Venemaal demokraatiat ja vaba meediat ei ole, meil aga on, tuleb kilbile tõsta. Vabaduse ja mittevabaduse märkamine meie ümber on märksa arendavam tegevus kui eestluse defineerimine.
Mida aga teha iseendi väheneva rahvuskehandiga?
Esimene vajadus on stress maha võtta. Stressis säutsudes teeme end rumalamaks. Õnneks on rahvusliku iseseisvuse kaitsmiseks võimalik volitada teisi inimesi. Selgitan ajaloolise tagasipõikega, mida silmas pean.
1989. aastal, kui Eesti Ekspress ilmumist alustas, käis toimetuses kaks seltskonda. Esimeseks poliitikanõunikuks palkasin Tunne Kelami, poliitikatoimetajateks Mait Rauna ja Toomas Kümmeli. Nende kõigi ringkond – Mart Nutt, Kadri Taperson, Andres Herkel ja teised – ei käinud sugugi laitmatult riides. Mis pattu salata, meil kõigil polnud sooja vettki kodus, nii et toimetuse hotelliruumi vannituba oli väga populaarne. Iseseisvuse nõudjaid kiusati taga, seetõttu polnud neil korralikke töökohti. Seda rohkem oli neil aega.
ENSV paremad pojad – reformikommunistid – käisid samuti populaarse Ekspressi toimetuses. Ülikondadega, alati värske infoga, kustpoolt perestroika tuul puhub. Juuksed olid pestud, töökohad nõukogude riigiametis, vaesuse lõhna ei lehvinud.
Ent ERSP kubujussidel oli oma lihvimata esinemisest hoolimata õigus. Eesti saab vabaks “siis, kui Berliini müür langeb”. Nii ütles Tunne Kelam toona. Muidugi pidas ekskommunistide parketikõlblik seltskond Tunnet tookord veidrikuks, ufoloogiks. ..
Miks meenutab tänane EKRE mulle möödunud sajandi ERSPd? Sest hoolimata oma nurgelisusest ajab Konservatiivne Rahvaerakond täna sama asja – otsest Eesti rahvusterritooriumi kaitsmise asja. Mul ei olnud 1988. aastal aega pikettides seista, aga heal meelel andsin protestijaile oma kujuteldava volituse. EKRE sobib suurepäraselt avalikustama teavet, millise mõjuga on massiline moslemite sisseränd olnud Euroopa linnadele, koolidele. Peab valitsuselt nõudma väärtuste kaitsmist, nagu korrati “Moskva ja Berliini lepingu salaprotokoll avalikustada!”. Keegi peab kandikul tooma fakte, mismoodi vabaduse puudumine keerab tuksi meie idanaabri majandusliku ning vaimse arengu.
Ma ei tunne isiklikult kedagi EKREst. Kaugelt vaadates tundub, et intelligente neil esialgu napib. Mis sellest – ERSP lahustati ju kah hiljem lihtsalt survegrupiks. Küll leidub mõni parketikõlblik erakond, kes end EKRE ideede suunas nihutab. Ega ERSP radikaalseid ideid – näiteks ENSV KGB juhid kohtu ette – ei viidud kunagi ellu. EKREs on ka pätte, ent niisugust avantüristi nagu Kodanike Komitee tõenditega sehkendanud Enn Seppel nende hulgas pole.
Võtku nad loosungiks eestluse administratiivne kaitse – ja võtku enda peale ka vastandumise psühholoogiline stress, palun.
