Mikk Salu: Ühistranspordiseadus — üks mõttetu seadus
Busse, ronge ja taksosid kasutatakse aasta jooksul Eestis üle 150 miljoni korra. Kõige kõrgemal tasemel reguleerib teemat aastast 2000 kehtiv seadus. Nüüd oktoobris tuleb uus ühistranspordiseadus. Maksumaksja on selle valmimisse kõvasti panustanud. Arto Aas, Juhan Parts, Kaja Kallas, Kristen Michal, Toomas Tõniste, Tõnis Palts, Kalev Kallo, Kalev Kallemets, Jaan Õunpuu, Siim Kiisler ja veel paljud-paljud teised on selle seaduse kallal pikalt rassinud. Kes ministrina, kes Riigikogu liikmena (peamiselt majanduskomisjonis), kes riigiametnikuna. Kõik nad on teinud tühja ja mõttetut tööd. Kulutanud aega ja raha, et produtseerida paber, mis ei muuda elu Eestis grammigi võrra paremaks.
Olgu, ma usun, et uus seadus on normitehniliselt parem kui eelmine. Komavead on parandatud, viited on korrigeeritud, sõnastust on muudetud ja ülesehituselt loogilisem. Kuid mis vahet on sellel, kas kirjutada „ühistranspordi infrastruktuur“ või „ühistranspordi taristu“? Mis vahet on, et uus seadus arvestab ka lõbusõidurongidega, mis Tallinna vanalinnas turiste sõidutavad? Need rongid sõitsid vana seaduse ajal ja sõidavad ka tulevikus ning ükski asjaosaline ilmselt ei teagi, et nüüd on nende jaoks mingid teistmoodi sõnastatud paragrahvid.
Tegeletakse pseudoteemadega. Näiteks – nagu ka seaduse seletuskiri spetsiifiliselt rõhutab – lahendatakse piraatbusside probleemi. Päriselus, seal, kuhu bürokraatide ja riigikogulaste kogemus ei ulatu, lahenes see probleem juba kümme aastat tagasi iseenesest. Seaduslikud bussifirmad sõid piraatbussid lihtsalt turult välja. (Pealegi, kui oleks kümme aasta tagasi tahtnud piraatbussidega tegeleda, oleks piisanud ka vanast seadusest – kõik võimalused olid olemas, oleks vaja olnud ainult jõustada).
Üks valdkond, kus seadus kruvisid kinni keerab, on taksondus. Juba seaduse seletuskiri viibutab hoiatavalt näppu, et taksoturg on üks problemaatiline ala. Ma ei tea, kas see, et Tallinnas on palju erinevaid taksosid, odavatest kalliteni, vanadest uuteni, nii et igaühel, nii õhukese kui ka paksu rahakotiga, nii nõudlikul kui ka vähem nõudlikul, on võimalik valida erinevate taksode seast – kas see on probleem? Kui jah, siis on Eestis muidugi veel piisavalt palju elualasid, kuhu seadusandja peaks käed külge lööma.
Nüüd kindlasti keegi tuletab meelde, oot-oot, Õhtuleht ju kirjutas kolm aastat tagasi, et üks purjus soomlane maksis sadamast Viru hotelli sõidu eest 50 eurot ja see kahjustab kohe väga palju ja väga koledasti Tallinna kui turismikoha mainet. Vabandage väga, aga kui te tõesti muretsete Tallinna kui turismikoha pärast, siis tegelege millegi olulisega, näiteks taskuvarastega vanalinnas või hotellide käibemaksumääraga. (Pealegi, turg oma iseregulatsiooniga, eelkõige suured taksofirmad koostöös sadamate ja lennujaamadega, saavad ise turistide suunamisega hakkama. Ja ka vana seaduse alusel oleks saanud sekkuda.)
Nii ongi. Lahendatakse detaile ja sobratakse minevikus, kuid selle kohta, millega osaliselt tegeleb Taxify, või see, millega tegeleb Uber – nende arengute kohta ei oska uus seadus midagi kosta.
On taksondusega nagu on, aga vähemalt on väidetud, et uus seadus liberaliseerib bussitranspordi turgu. Ka see on vale. Inimesi huvitab ühistranspordi puhul ju ainult kolm asja: mis hind, kuhu sõita saab ja millal, mis päev ja mis kell? Neid asju paneb Eestis paika hoopiski Maanteeameti kirjastatav paberike “Liinilubade väljastamise kaalutluspõhimõtted”. Ühistranspordiseadus, ei uus ega vana, ei puutu asjasse.
Seda tasub meeles pidada, sest paljud ilmselt arvavad, et Juhan Parts, Kristen Michal või Arto Aas on tähtsad inimesed, sest nende nimede ees on tähtsad tiitlid ja nemad käivad ja räägivad tähtsaid sõnu “Aktuaalses kaameras”. Ja üldse on ühistranspordi seadus üks väga tähtis asi, mis lahendab tähtsaid asju ja tähtsad ministrid ja tähtsad Riigikogu liikmed tegid seda.
See kõik on üks suur simulaakrum. Jäme ots oli vana seaduse ja jäme ots on ka uue seaduse kohaselt Maanteeameti keskastme ametnike käes. “Aktuaalsesse kaamerasse” neid küll ei kutsuta, aga just nemad otsustavad inimeste jaoks tegelikult tähtsaid asju – millal ja kuhu bussid sõidavad. Riigikogu liikmed selliste tühisustega oma pead vaevama ei pea. Nemad vaatavad komakohti ja arutlevad selle üle, kas hinnakirjad taksoaknal peavad olema kollast või rohelist värvi. Tänu teile selle olulise töö eest.
PS – Eesti Päevalehes oli esmaspäeval nupuke, kus õiguseksperdid soovitasid seaduste tegemisel hoogu maha võtta. Näiteks toodi, et 1. jaanuaril 2014 kehtis Eestis 388 seadust. Järgneva pooleteise aastaga on neist muudetud juba 320.
