Puhkuse­paradiis, my ass

Dannar Leitmaal veendus Kuldsetel Liivadel, et paketireisimine eeldab tugevat närvikava.

Päikseprillid kukla taga? No miks, kurat, peab keegi neid niimoodi kandma? Lisaks muidugi pöidlajämedune hõbekett, valge Armani (suure) logoga maika ja säravad Nike tossud. Tema kõrval samamoodi valge Gucci (suure) logoga särgikus kenasti päevitunud noor neiu, kelle rinnad on push-up kaelusesse surunud ja need meenutavad niimoodi tagumikku. Mõlemad on varustatud üsna uue iPhone’iga.

Noorte dialoog koosneb lausetest “Õu, musi, ää, käime korra baaris?” ja “Okei, beib, lähme ää”. Selge, mõistan, agraarnoored.

Selliseid inimesi, kaubamärkidega riietes ja kalli mobiiltehnikaga, on Musta mere kuurordisse suunduvas SmartLynxi lennukis väga suur osa. Kaubamärgid olgu ikka tõsiselt näha, muidu minusugune väike ajakirjanik oma natuke kulunud T-särgis, veidi kulunumates teksades ja täiesti tavalistes ketsides ei pruugi asjade prioriteetidest aru saada.

See on minu elu esimene paketireis. Ma olen alati rännanud, kott seljas ja erilise kindluseta, kus ja mis ma täpselt teen, aga nüüd ostsin keset talve ja keset ööd uitotsusena paketireisi. Minu ees olevad neli varakeskeas naist tunduvad tükk maad paremini ette valmistanud olevat – hõljuvad riided, šampanjaklaaside kõlksumine ja üha kasvav huilgamine: “SUVI!!! PIDU!!!” Täpselt nagu üks mu sõber, kes veidi juues hakkab samu hüüdlauseid pilduma. Neile lisandub muidugi kolmas konstant “NAISED”, aga need naised seda ei hõiska. Kehahoiust ja ülevoolavast rõõmust mõistan kiibitsejana, et eks vastassugupool on vähemalt naiste fantaasiates tuleva puhkuse juurde kindlalt käiv osa.