Allar Tankler: Ahnus on hea
Tallinna Sadama juhatuse liikmed jäid ametikohtadest ilma, kuna olid liisinud sadama raha eest 20 miljonit maksva luksuskaatri Carver Voyager Pilothouse (“nõukogu koosolekuteks”) ja luksusvilla Meriväljal (“nõukogu koosolekuteks”). See oli kümme aastat tagasi, juhatuses olid Riho Rasmann, Jaan Toots ja Tõnis Segerkrantz ning rahaühikuks kroon.
Kümme aastat hiljem: uus juhatus, uus skandaal (mahlakad detailid leiad Sulev Vedleri ja Mikk Salu loos järgmistel lehekülgedel). Kostavad hüüded: riigiettevõtetele apoliitilisi nõukogusid! Justkui need välistaksid korruptsiooni. Vastupidi – riigiettevõtete nõukogudesse on vaja rohkem päris poliitikuid.
Erasektoris aitab juhatuse üle järelevalvet teostada kapitalistist omaniku ahnus. Omanik ei taha vaesemaks jääda seetõttu, et juhatus sõlmib altkäemaksu mõjul lepingu mõne partneriga, kes ettevõtte või omaniku rahakoti jaoks muidu parim valik poleks. Nii istuvad omanikud ise juhatuses või nõukogus või, äärmisel juhul, määravad sinna oma ustavad esindajad. Ühe ülesandega – vaadake, et ma juhatuse tegevuse tulemusena vaesemaks ei jääks; vahest suisa rikkamaks saaksin. Nii sünnib erasektori nõukogudesse toimiv sisekontrolliaparaat, või luuakse suuremate tugistruktuuridega eraldi haldusettevõtted, et valdusettevõtete juhtkondade üle asjatundlikumat järelevalvet teostada. Nõukogud tellivad sõltumatuid auditeid, advokaatidelt analüüse jne – ikka veendumaks, et juhatus omanikule mütsi pähe ei tõmba.
Riigiettevõtete omanikuks oleme me kõik, ja nende erastamine kipub jätkuvalt venima, nagu juhib tänases lehes tähelepanu ka Siim Kallas. Paha on aga see, et kuigi me oleme sama ahned kui keskmised kapitalistid, ei ole piisavalt suurt villat või jahti või muud nõupidamisruumi, nahast toolid tammest laua ümber, kuhu me kõik ära mahuksime. Mistõttu peame nõukokku valima oma esindajad, kes oleksid motiveeritud meie varal silma peal hoidma.
Motivatsiooni on võimalik tekitada rahaga – kui maksta nõukogu liikmele kõrget palka, on nõukogu liige valmis kulutama aega ja energiat järelevalvele ja nägema vaeva selleks, et tema nõukogu liikme koht mingi jama pärast ära ei kaoks. Kokkuhoidlike inimestena ei taha me riigiettevõtete nõukogu liikmetele muidugi kõrget palka maksta.
Erkki Raasuke on välja pakkunud idealistliku lahenduse – ametnikest spetsialistid valvaku, oma tööajast ja kohusetundest. Ma pean realistlikumaks lahenduseks, et meid – omanikke – esindab riigiettevõtte nõukogus meie poolt sinna valitud inimene ehk poliitik. Veelgi enam, minister! Minister peaks olema iga riigiettevõtte nõukogu esimees, teades selgelt, et kui ettevõttes midagi valesti läheb, peab ta lahkuma nii nõukogust kui ka ministriametist, ja tal ei pruugi järgmistel valimistel ka enam Riigikokku valitud saada. Täna, mil suur osa nõukogu liikmetest on eri erakondadega kaudselt seotud isikud või siis mitte päris esimese ešeloni poliitikud, on kontroll võimalikest kõige nõrgem, kuna nende inimeste mure avaliku toetuse pärast on väike. Ahnus häälte järele seljatagu korruptsioon. Jääksid ära ka tarbetud vaidlused selle üle, kas minister ikka vastutab selle eest, mis tema haldusalas olevas organisatsioonis toimub, või mitte. Tekiks selgem poliitiline vastutus kogu haldusala osas, mis Eestis järjest enam jaguneb valija jaoks hämaraks sihtasutuste, avalik-õiguslike asutuste, riigiettevõtete ja lihtsalt allasutuste niidistikuks. Parafraseerides Michael Douglase mängitud filmikangelast “Wall Streetist” Gordon Gekkot: “Ahnus, parema termini puudumisel, on hea. Ahnus, pange tähele, päästab mitte ainult Tallinna Sadama, vaid ka tolle teise tõrkuva korporatsiooni, Eesti Vabariigi.”
