EVELIN VÕIGEMAST: Aitab libahundi otsimisest!

Näitleja Evelin Võigemasti kõne pühapäeval „Sõbralik Eesti“ üritusel.

Inimestel on hirm. Hirmu võib tekitada teadmatus või mure muutuste ees. Hirm teistsuguste inimeste ees ja ma ei pea silmas ainult nahavärvi. Hirmu võivad tekitada valefaktid. Kontekstist välja kistud artiklid. Teistsugune kultuuriruum.
Aga hirmu võivad tekitada ka kõige tavalisemad inimesed meie endi seast, kes väidavad iga roju, oma koju. Kui on must, näita ust. Kellele ainuüksi moslemi peakate on piisav põhjus kallaletungiks. Rääkimata inimeste kodude süütamisest.
Mina olen siin, et toetada kiusamisvaba ühiskonda. Ühiskonda, kuhu laieneksid samad kokkulepped ja väärtused, mida me oma lastele õpetame. Kaastunne, mõistmine, hoolimine, jagamine.
Et iga roju oma koju. Aga kui kodu enam ei ole, mis siis?
Kodu on kodu.
Mitte keegi ei lahku oma kodust kerge südamega. Ei jäta maha oma tuba, oma asju ja raamatuid, et minna vastu eluohtlikule merereisile, teades et tõenäolisem on sellel reisil kaotada elu, kui jõuda turvaliselt kaldale. Inimene, kelle kodu on maha põletatud, ei mõtle, et nüüd saan ometi kuhugi Euroopasse kergema elu peale minna. Ja sõda tabab nii arsti, õpetajat, automehhaanikut, kirjanikku kui ka päevavarast.
Minul on olnud täna väga ilus päev, tavaline pühapäev. Pannkookide ja rattasõiduga. Ma tulin siia kodust. Lastega. Me elame rahulikus ühiskonnas, hoolimata sellest, kui me igas asjas teineteisega nõus ei ole. Aga ma usun, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel. Me võime olla õnnelikud selle üle, et elame rahu ajal ja paraku võtame seda ilmselt iseenesestmõistetavana. Ka mina. Ja õhtul lähen ma oma koju tagasi, sest ma saan seda teha, sest kodu on kodu.
Mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib. Millisesse kultuuriruumi, millisesse ajahetke.
See on puhas juhus ja õnn, et ma olen sündinud Eestisse ja elan siin aastal 2015, mitte 1944.
Alles mõnikümmend aastat tagasi olime me ise paadipõgenikud, kes põgenesid sõja eest. Kas see, et meie esivanemate nahavärv oli teine, kui nendel inimestel, kes nüüd abi vajavad, tegi nad millegi poolest erilisemaks?
Minu vanaema pere küüditati 1941. aasta juunikuus Siberisse. Ta ütles alati: “Ma loodan, et sinul on õnne, kallis laps, et sa ei peaks kunagi nägema sõda, elama sõja ajal ega jätma oma kodu”. Mul on olnud õnne.
Mõni aeg enne küüditamist oli neil tegelikult võimalus põgeneda Rootsi. Neil olid selleks võimalused, aga nad ei uskunud, et see vajalik oleks. Nad ei arvanud, et olukord muutub nii hulluks, et nad peavad vabatahtlikult jätma oma kodu. Sest kodu on kodu.
See oli kõigest 70 aastat tagasi, kui eestlased olid ise samas olukorras ja vajasid abi. Kui paljud jäid ellu tänu sellele, et Rootsi riik võttis nad vastu ja ei saatnud neid tagasi, öeldes, et tugevad noored mehed, lahendage ise oma kodumaal need asjad ära.
Ka pagulane ei taha olla pagulane. Ta eelistaks igal juhul rahulikku pühapäeva koos pannkookide ja rattasõiduga. Aga tihti on see tema viimane võimalus. Ja püsib lootus, et ühel päeval, siis kui kodumaal on jälle rahulikum, saab koju tagasi pöörduda. Nii, nagu lootsid seda ka eestlased, kes oma kodud maha pidid jätma.
Ka see on puhas juhus, et ma elan 2015. aastal Eestis, mitte Süürias. Mitte Ukrainas.
Ma olen nõus, et meie kultuur on ohus, aga mitte teise nahavärviga inimeste tõttu.
Ohtlik on meie pidev ja kasvav sallimatus kõige ja kõigi suhtes. Arvamine, et oleme teistest paremad ja targemad. Ainuüksi seetõttu, et me oleme eestlased – välja valitud, palju kannatanud, väga töökad, tagasihoidlikud, jonnakad ja kõige ilusamate naistega rahvas.
Ma ei ole naiivne. Ma kahjuks ei usu, et lõpuks saabub suur sõprus ja vendlus, kus kõik inimesed mõistavad üksteist ja lõvi kallistab kitse. Aga me peame püüdlema avatuma ja hoolivama ühiskonna poole.
Osad meist olid eelmisel sügisel mures, et geid tahavad röövida meilt traditsioonilise perekonna. Ja et sel aastal tahavad pagulased röövida meie keele ja kultuuri. Viimane aeg on murda seda vihkamise mustrit. Aitab libahundi otsimisest!
Me oleme kogu aeg vajanud vaenlast, kellele panna süü kõikide oma hädade eest. Seega süüdi on olnud libahundid, ristirüütlid, taanlased, venelased, mõisnik, tsaar, natsid, kommunistid, Nõukogude liit, Euroopa liit, homod, lesbid, valitsus, pagulased ja ikkagi Libahundid. Oleks aeg otsa vaadata, mis inimesed me ise oleme. Igaüks ise.
Sest inimene ei ole ainult nahavärv.
Sest inimene ei ole ainult tema usulised veendumused.
Sest inimene ei ole ainult tema seksuaalne orientatsioon.
Sest inimene ei ole ainult rahvus.
Inimene on inimene.
Kodu on kodu.