Tiina Jõgeda: Kuidas jõuda elitaarsesse seltskonda?
Edasipüüdlik eestlane on ikka pidanud kooliharidust piletiks peenemasse ellu. Lapsed, hoolsalt õppige, laulis Buratino, tarkust taga ajage! Tung niinimetatud eliitkoolidesse kinnitab, et tänapäeva lapsevanemad jagavad selles küsimuses esiisade väärtusi. Ikka linna, ja värvimüts pähe, nagu Arno “Kevades”!
Ja õigesti teevad. Eliitkool on tõepoolest pilet paremasse ellu. Aga mitte sellepärast, et sealt tulevad paremate teadmistega noored – intelligentseid kodanikke suudab anda ka pisike maakool, samuti leitakse meie väikses riigis üles noored geeniused, kes saavad arenemisvõimaluse. Rahvusvahelised pingeread kinnitavad, et Eesti haridus on vägagi konkurentsivõimeline. Ent sellest ei piisa.
Naiivsed on need lapsevanemad, kes saadavad lapse “õppimiskallakuga” eliitkooli, uskudes, et “väga headega” kaetud lõputunnistus saabki võsukese elukindlustuseks. Heas koolis käimine on tõepoolest oluline, ööd-päevad raamatutarkuste tagaajamine aga... mitte eriti.
Eliidi hulka jõudmiseks pole tarvis tuupida.
Korrakem siinkohal üle eliidi mõiste: see on väike (umbes 1% rahvastikust) privilegeeritud kinnine seltskond, kus langetatakse olulised ühiskonda mõjutavad majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised otsused. Eestis jääb see mõiste pisut võõraks, sest meil pole olnud võimalust klassivahede tekkimiseks.
Sovetiaja võrdselt vaeste ühiskonnas eksisteeris küll nomenklatuur, kuid nende hüvedega, mida parteiladvikule lubati, ei kaasnenud ühiskonna tegelik juhtimine (iseküsimus, kas kipakat pseudoühiskonda üldse keegi juhtis). Teine äärmus oli kultuurieliit: meie vaimuhiiglased (Uku Masing, Betti Alver jt) pidid elama sisepaguluses ja mõjutasid vaid väga väikest haritlaste ringi. Aga sügavaid klassilõhesid pole meil – Karl Marxi rõõmuks – kunagi olnud. Seni.
Alles nüüd hakkab Eesti juhtiva “30 perekonna” (kunagine Edgar Savisaare määratlus) juurestik välja kujunema. Kinnised tenniseklubid, sõprade laste abielud ja töökohad, kuhu kandideerimisel saab võõras tunda klaaslage – kõik see on vaikselt kuju võtmas.
Kuidas siis jõuda selle 1% privilegeeritute hulka?
Ameerika sotsiaalpsühholoog Lauren Rivera avaldas hiljuti raamatu “Pedigree: How Elite Students Get Elite Jobs”. Ta intervjueeris sadu firmajuhte ja tööotsijaid ning pani kokku mudeli, kuidas “võsukesed” elus tegelikult edasi jõuavad... ja kuidas nendega sammu pidada.
Et saada tööle tippfirmasse, -advokaadibüroosse või eksklusiivsesse investeerimispanka, ei piisa cum laude diplomist. Ei piisa ka sellest, et sind tuntakse kui kõva töömeest, kes valmis tulemuse nimel 70 tundi nädalas pingutama.
Spordiga paralleeli tuues: lisaks füüsise treenimisele tuleb tunda ka mängureegleid. Tuleb järgida vanemate elutarkusi (mida eliiti kuuluvad lapsevanemad emapiimaga oma järeltulijatele kaasa annavad). Tuleb omada teatud hoiakuid ja käitumismalle. Neid ei saa raha eest. Kallimad kaubamärgid ka ei aita.
On oluline, et lapsesse oleks maast madalast sisse kasvatatud privilegeerituse tunne. See tekib teatud elustiilis kulgedes (aga ärge minu käest üksikasju küsige, ma ei tea neid).
Tööintervjuu pole ainult võimete testimine. “Sa ei võta tööle töötajat, vaid kogu persooni,” ütles üks suure korporatsiooni juht. Esmatähtis pole mitte küsimus, kas ta tuleb oma tööga toime (nagunii tuleb), vaid kas ma tahan temaga pärast tööd pubis mõne õlle teha, ütleb ta.
Parimate töökohtade saamisel loeb väga palju sarnane kultuuritaust: tööle ei võeta mitte tingimata parimate ajudega inimest, vaid see, kes tundub töölevõtjale endaga sarnane.
Tööandja on mugav, eelkõige vajab ta turvatunnet, et palgatud spetsialist talle tulevikus peavalu valmistama ei hakka – ja selle kindlustunde annab firmajuhile mitte CV, vaid taustauuring. Enamasti valivad töölevõtjad inimesi selle järgi, kust koolist nad ise pärit on, ja kas kandidaat sarnaneb nendega vaba aja veetmise poolest. Kas ta räägib sarnast juttu, käib samas ooperis? Ja kas ta pakub golfiväljakul konkurentsi?
Eliitkooli nimi loeb sedavõrd, et kuna tippjuhid on enamasti samuti headest koolidest, siis sealt nad valivadki. Lähtudes patriotismist, nostalgiast, korporatiivsest mentaliteedist, kambavaimust või lihtsalt laiskusest.
Uskumus, et haridus on üks kindlamaid viise ühiskondlikus võidujooksus paremale positsioonile jõuda, vastab tõele. Ent haridus ei tähenda üksnes õpikutarkust, vaid ka portsu elutarkust. Selles osas ei saa kool alati aidata, küll aga saab loota perekonnale. Ja seltskonnale.
