Hirmus Kahtlase Kotiga Soome tollis
Oli imeilus sügisene päev, just sobiv selleks, et sõita näiteks Helsingisse. Kuid just nii nagu tosin aastat tagasi, ei käinud see sugugi lihtsalt. Länsiterminalis pidas mind kinni Soome tolli univormis naisterahvas ja algas mäng “101 küsimust”.
“Kas te räägite soome keelt?” päris ametnik, servides siis mu suunas kohe ka järgmise küsimusekujulise tennisepalli: “Mis on teie reisi eesmärk?”
Ja veel enne, kui vastusereketi kätte jõudsin võtta: “Kas te olete esimest korda Soomes?”
Tunnistan, et võisin olla halb vastaja. Ma olin Soomes umbes sajandat korda, kuid polnud sel hommikul veel kohvi joonud. Ent mu hääl võis käriseda ka mälestuste tõttu, mida küsitlus hinges lahti käristas. “Miksi sä tuut Suomen!?” armastasid Soome piirivalvurid ammusel EU-eelsel ajal Tallinna laevast saabuvaile NON-EU külalistele tervituseks käratada. Jah, ma mäletan seda ega unusta kunagi. Seepärast muinasjutt vabast liikumisest Euroopa Liidus mulle nii väga meeldiski.
Vahepeal oli tollineiu tempo veelgi üles tõmmanud. “Kas teil elab Soomes sugulasi?” päris ta. “Kas te töötate Soomes?” tahtis ta teada. “Olete te Eestist või hoopis Lätist-Leedust?” (mea culpa: mul oli seljas punane nahkpintsak, milletaolisi Põhjalas kannavad ainult kupeldajad või riideid internetipoest ostvad värvipimedad). “Kus te kavatsete ööbida? Kauaks te kavatsete jääda?” jätkas neiu Holmes (sellal kui tema kolleeg Watson mu ID-kaarti vaatas ja nime Väga Kahtlaste Isikute andmebaasist kontrollima läks).
Lõpuks veenis autentse nutuvõruga kombineeritud ärritus tollitöötajaid, et mu kavatsused on tõepoolest seotud üksnes plaaniga Soome rahvamajandust turistina toetada (muide, julgen odavapoolset disainisugemetega hotelli Helka nüüd teistelegi soovitada; nad laenutavad külalistele jalgrattaidki). Selgitava epiloogi käigus ilmnes ka, et oma maa kaitsel olev tollitöötaja oli kahtlustanud, et olen õlakotti toppinud umbes tonni salasigarette ja tsentneri kangemaid narkootikume ning plaanis õilsa ristküsitlemisega mind mõnelt vasturääkivuselt tabada.Kuid mis oleks, kallis Soome toll, kui palkaksite äkki tööle mõne nummi narkolabradori, kes diskreetse nuusutusega sõklad teradest eraldaks? Kuidas oleks, kui paneksite huugama oma röntgeniaparaadi, millest kahtlasemad õlakotid pikema jututa läbi lasta ? Tõsi, röntgen kulutab elektrit, kuid see kõik tunduks kokku väheminvasiivne kui Iisraeli lennujaamaturvadelt kopeeritud “psühholoogiline intervjuu”, mis näib meie laiuskraadil kuidagi eriti sobimatu.
Ja seda Hirmus Kahtlast Kotti ei palunud te mul lõpuks ju isegi lahti teha.
PS Umbes veerandtunnise vestluse ajal tuikus tolliputkast zombie-kõnnakul mööda kümneid alkojahilt naasvaid päriskodanikke, keda ümberkukkumisest päästsid ainult pilgeni täis eeslükatavad õllekärud, kuid nemad tolli ei huvitanud. Saan aru, et siin peitub vihje, mismoodi edaspidi rohkem massi sulanduda.
PPS Aga ööpäev Soomes oli tõesti ilus, just selline, mille kohta hotellitoas olev trükis teatas: “Ruska – päivien lyhentyessä luononäiti järjestää kesälle loisteliaat jäähyväikset. Ilma on raikas, puut syttyvät kullan ja tulen sävyihin.*”
* Sügisvärvide aeg – päevade lühenedes korraldab Emake Loodus suvele küllusliku hüvastijätupeo. Õhk on karge, puud lõõmavad tule- ja kullatoonis.
