Mart Kadastik: Ma ei saanud Margus Linnamäele enam katet teha

„Ma olen pidanud endale esitama küsimuse, kas ma kahetsen seda, et Linnamäe sai omanikuks,“ ütleb 32 aastat Postimeest juhtinud Mart Kadastik.

Mart Kadastik räägib suu puhtaks „Ma olen pidanud endale esitama küsimuse, kas ma kahetsen seda, et Linnamäe sai omanikuks,“ ütleb 32 aastat Postimeest juhtinud Mart Kadastik. Põhjus, miks Kadastik on seda pidanud endalt küsima, on paar nädalat tagasi avalikkuse ees lahti rullunud haarav draama, kus Postimehe juhatajaks määratud Janeck Uibo lahkus kohe uuesti ametist ning Hardo Pajula sai olla Postimehe peatoimetaja täpselt ühe päeva, enne kui toimetuse vastuseisu tõttu omanik muudatused tagasi keeras. Kas te ei näe probleemi, et täna pole Postimehes direktorite tasandil enam ühtegi akadeemilise ajakirjandusharidusega inimest? „Näen. Võib-olla see ongi kõige tõsisem probleem. See on suur Hans Luige eelis, et ta on ajakirjanik. Ajakirjanikuharidusega, autoriteet ja aktsepteeritav ajakirjanike hulgas. Ta võib igale ajakirjanikule anda professionaalset nõu või kritiseerida. Tema persoon võib mitte meeldida, ta võib olla küüniline, silmakirjalik, äris ajada ei tea mis asju, see on teine teema – aga kui ta räägib ajakirjandusest, on tegemist professionaaliga. Mis on Eesti Meediaga juhtunud? Linnamäel puudub ajakirjanduslik tunnetus. See tähendab, et info ei liigu, inimesed ei mõista üksteist – kui nad suhtlevad omavahel, siis nad räägivad eri keeltes. Ajakirjandus on natuke oma spetsiifikaga. Kõik asjad siin ilmas ei ole saapa¬vabrikud. Ajakirjanduses on tegemist inimväärtustega, isiksustega, kes vajavad mõistmist ja tunnetamist, inimestega, kel on omad edevused, soovid ja ambitsioonid, nende peal ei saa tallata. Meediafirmadel, mida kontrollivad üksikisikud, on n-ö perekondlik DNA enamasti ajakirjandusega seotud. Sanoma, Bonnier, Schibsted, Springer... Meediaettevõtte süda on ajakirjandus. Kui see süda hakkab lööke vahele jätma, siis haigestub varem või hiljem kogu meediaettevõte. Muidugi, leidub ka omanikke, kellel ei ole ajakirjandusega otsest ega kaudset, ajaloolist ega perekondlikku kokkupuudet olnud. Ent selline omanik peab leidma ja usaldama tegevjuhte, kelle haridus ja isikuomadused võimaldavad ajakirjandust seestpoolt näha ja mõista.“ Kas Mart Kadastiku vaim hõljub jätkuvalt Postimehe toimetuses, nagu viitas Hardo Pajula? Miks ta müüs oma osaluse meediakontsernis? Kas tema meelest saab tänapäeval hakkama ka ajalehti lugemata? Mis raamatut ta järgmisena kirjutama hakkab?