Mikk Salu: Tulgu neid rohkem
Igas loos on tähtis ka see osa, mida ei jutustata. Postimees külastab pagulasteema kontekstis Malmöt ja raporteerib, et tegu on rahuliku linnakesega. Kui selles loos oleks sõna saanud kohalik rabi Shneur Kesselman, oleks Malmö kohta ehk kuulnud muud. Sama kehtib poliitikute kohta, kes kurdavad idaeurooplaste sallimatuse üle, vihjates holokaustile – aga jätavad rääkimata, et ainsad sünagoogid ja juudi koolid tänapäeva Euroopas, mis ei pea varjuma metallidetektorite, okastraadi ja turvameeste armee taha, asuvad idas.
Ahto Lobjakas rääkis AKs, et oktoobris avati Kopenhaagenis Taani suurim šiia mošee – mainimata, et nädal varem toimus Kopenhaagenis ka teistsugune üritus – sõnavabaduse teemaline konverents. Moodsate euroopalike väärtustega kooskõlas räägiti sõnavabadusest paksude müüride ja politseiahelike kaitse all. Konverentsi afterparty jäeti üldse ära, sest restoranipidajal hakkas hirm, kui sai teada, et kutsutud on ka mõned toimetajad ajalehtedest, kus omal ajal avaldati Muhamedi kohta käivaid karikatuure. Ja Norra kuulsaim karikaturist Finn Graaf, kelle leivanumbriks on Iisraeli poliitikute kujutamine SS-laste ja koonduslaagrivalvurite mundrites, tõmbab enda jaoks (kahtlemata väga euroopaliku) piiri: Muhamedi tema piltidelt ei leia, sest “ma ei taha, et mul kõri läbi lõigatakse”.
Teisipäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti migratsioonipoliitika” arutelu. Ühed said rääkida, kui halvad on pagulased, ja teised kuulutasid, kui halvad (s.t mitte-euroopalikud) on eestlased. Kolmandad raporteerivad uhkusega, et kauplesid kvoodi 178,9 pealt 173,5 inimese peale.
Ma ise tahaksin Eestisse rohkem sisserändajaid. Hea tuttav Ott Toomet kirjutas kaheksa aastat tagasi Päevalehes, et kui Eestisse tuleks 60 000 inimest (mitte küll kõik korraga), siis tähendaks see ainult 5% Eesti rahvastikust.
Ma ei näeks selles või isegi rohkemas rahvahulgas probleemi. Pean põhimõtteliselt valeks hoiakut, et tulla võivad ainult sõjapõgenikud, mitte majandusmigrandid. Eestis on suhteliselt avatud ja vähe reguleeritud tööturg, meil pole paksu hoolekandesüsteemi. Tööd teha tahtvate inimeste vastuvõtmisel võiksime olla isegi sobilikumad kui ülereguleeritud ja ametiühingutesse uppunud hoolekanderiigid.
Küll aga usun, et edukas sisseränne on valikuline ja tingimuslik. Ma ei pea silmas, et moslemid või mõni teine grupp ei võiks tulla – miks mitte –, vaid pigem mõtlen hoiakutele, ja eelkõige vastuvõtjate (mitte tulijate) hoiakutele. Austraalias saadeti 15 aastat tagasi sõjalaevad immigrantide paatidele vastu... mitte neid üles korjama, vaid ära ajama. Samas aga suurendati sisserändekvoote. Öeldi, et austraallased otsustavad ise, keda, kuidas ja kui palju võetakse, ning pandi paika, et multikulti-mulina asemel oodatakse tulijatelt assimileerumist. Nii tõmmati vaip jalge alt kohalikel EKRE-lastel, ent edastati selge sõnum, et ei kavatseta alluda ÜRO ja rahvusvaheliste humanistide šantaažile. Kokkuvõttes säilitati Austraalia valijate toetus liberaalsele immigratsioonipoliitikale, sest austraallased tundsid, et nende maa saatus on nende endi kätes.
Või võtame Singapuri, kus öeldakse, et tulla võivad kõik, sõltumata nahavärvist, usust või rahvusest – aga kui tuled, siis siin kehtivad meie reeglid, meie keel ja meie kombed. Sa kas allud neile või saadame su välja. Ja nii nad teevadki. Singapuris oleks mõeldamatu hoiak, mida väljendas kunagi Rootsi sotside eksjuht Mona Sahlin, öeldes, et immigrantidel on kõik – on traditsioonid ja kultuur –, aga meil (rootslastel) pole midagi peale jaanipäeva. Mõeldamatu oleks väita (Ahto Lobjaka tsitaat Eesti kohta), et Singapur on ajalooline rongiõnnetus, aga vaat tulijad Süüriast on nii kõrgharitud, motiveeritud ja ergud. Keskmine singapurlane ütleks selle peale “wut” – kui sa ei pea lugu iseendast, miks sa loodad, et tulijad sinust lugu peaksid.
Austraalia ja Singapur võtavad per capita vastu rohkem uusi tulijaid kui Euroopa riigid. Masohhismi ja enesehalvustamise asemel on lähtekohaks enesekesksus: nad tahavad meile tulla, sest meie eluviis on parem ning just seepärast peame seda säilitama ja ka sissetulijatelt eeldama.
Kui Eestis oleks rohkem sellist enesekesksust ja enesekindlust, võiks ka meie võtta vastu rohkem sisserändajaid. Palju rohkem.
