Ischia, suplelsakste paradiis
Napolist tunnike mereteed ja oledki pisikesel, 47 km2 suurusel Ischia (hääldatakse „iskja“) saarel! Umbes kahe Naissaare mõõtu maalapil elab üle 62 000 põliselaniku ja aastas külastab teda 4 miljonit turisti. Maailmakuulus Capri, mis on ülilopsaka subtroopilise taimestikuga Ischiast neli korda väiksem, jääb kümblussaarest kagusse, pole vulkaaniline ja seetõttu ei leidu seal ka kuumaveeallikaid.
Meie kolmetärnihotell Park Imperial asus saare läänekaldal, Forio asulast 5–6 km lõuna suunas. Sellel hotellil on sisebassein 40kraadise veega (täpselt nagu kodune kuum jalavann) ja väliujula 36kraadise veega, kus saab mineraalvee pinnal hõljuda end liigutamata justkui Surnumeres. Üle 20 minuti ei soovitata oma südant kuuma veega koormata.
Peale selle, et turiste kimbutavad nähtamatud, pisikesed sääsed, kes ründavad ilma pinisemata ja jätavad järele punased, vesivilli meenutavad ning paistetavad haavad, pole ühtegi halba sõna saarepuhkuse kohta öelda. Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant’Angelo linnakest siiski ei soovitaks. Sinna sõites tõuseb adrenaliin kõrgele ja hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne. Foriost mööda merekallast edasi sõites jõuab turist Giardini Poseidon Terme juurde, mis on imeline kuumaveebasseinide park, ja õhtusel ajal, tunnike enne sulgemist, saab sinna pileti osta vaid viie euro eest. Päevapilet on sügisperioodil 36 eurot ja õhtupoolik basseinides maksab 22 eurot – ilmselgelt kallis.
Kreeka võimu ajast on saarel säilinud armas komme värvida majade aknad siniseks ja seinad valgeks ning ehitada kaunid kaarekujulised akna- ja ukseavad. Hispaania valitseja Alfonso Aragona püstitas saare idarannikul asuva kaljunuki otsa aga võimsa kindluse, mida tänaseni turistid hoolega pildistamas käivad. Kuid Alfonso sai 1348. aastal hakkama eriliselt imeliku teoga. Ta kihutas saarelt minema kõik mehed ja tõi Katalooniast asemele hispaania isased, kes pandi paari Ischia saare abielunaistega. Türklaste, ehk siis, täpsemalt, meile tuntud Barbarossa-punahabeme ajast on jäänud saarele mälestuseks arvukad vahitornid. Punahabe viis saarelt 1543. aastal minema umbes 4000 elanikku ja müüs nad idamaa turgudel orjaks. Ühtse Itaalia koosseisu kuulub saar alates 17. märtsist 1861. aastast, kuid seegi sündmus ei möödunud veretult.
Mind võlub sellistel imelistel saartel ennekõike taimestik: võimsad agaavid, majakõrgused kaktused, hullumeelselt õitsevad bugenvillead, hibiskid, sidrunipuud, datlipalmid, viinamarja- ja oliivisalud. Tundub imelik, aga süsimust, laavakivine pinnas on ülimalt viljakas ja kui mõelda, et taimede juured on soojaveeallikate lätetel, siis pole imestada, et kogu ümbrus on justkui hiiglaslik botaanikaaed. Lõpetuseks võiks öelda, et puhkus täitis oma eesmärgi: liigesed liiguvad nagu õlitatult ja karv läigib.