Kaplan Kark. Tõnu poeg
Tõnis Kark (36) oli Politsei- ja Piirivalveameti kaplanina töötanud alla kuu aja, kui ühe nädala jooksul tegi enesetapu kolm politseitöötajat.
Kaplan Kark on reede õhtul Võsule jõudnud, suvemajas ahju küdema pannud ja kavatseb koeraga mere äärde minna. Kell näitab pool kümme, kui helistab oluline isik politseimajast, hääletoon ei ennusta head.
On teil võimalik kohe Pärnu maantee majja ilmuda? – Jaa. Mis lahti? – Enesetapp. Kolmas politseitöötaja ühel ja samal nädalal on võtnud endalt elu. Kohe algab kriisikoosolek. – Tunni pärast olen kohal! – Olete ikka kaine? – Muidugi! – Sõitke rahulikult, kiirust ületada ei tohi!
Ja kaplan Kark hakkab oma tumesinise Saabiga Tallinna poole tulema.
Kaplan Kark on näitlejate Laura Baumverki ja Tõnu Kargi poeg. Käinud Evald Hermaküla teatristuudios. Teinud näitlejana kaasa salongteatris Trumm. Loonud ansambli Pööriöö ja salvestanud CD-plaadi, mis on läbi müüdud (Kargil endal pole ka enam ühtegi). Õppinud Tartu ülikoolis usuteadust. Töötanud kaplanina kaitsejõududes.
Politseikaplanina on ta selleks päevaks ametis olnud kolm nädalat.
Koolitusel küsis kunagi keegi: mis eriala mees sa oled, ma ise olen uurija. Kark tutvustas ennast, et on kaplan Kark.
„Ei ole!“ ütles uurija.
„Olen küll!“ vastas Kark.
„Ei ole!“ lõi uurija tüdinult käega.
1997 Gustav Adolfi gümnaasium
2005 Tartu ülikooli usuteaduskond
Ametikäik
2006–2015 Eesti Kaitsevägi (kapten)
2015 Politsei- ja Piirivalveamet (inspektor)
Tööalased koolitused
2000 Kaplanite orientatsioonikursus KOK5
2006 Canadian Forcesi kaplanite kursus Camp Bordenis
2008 Erialaohvitseride baaskursus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses
2009 Usuteaduste Instituudi Pastoraalseminar
„Ja kui õppejõud ütles, et meie hulgas on ka üks kaplan – kaplan Kark –, vajus uurija näost ära. Saad sa aru – see ei ole option Eestis, et sa oled kaplan! Justkui peaks kaplan olema vennike, kes käib mööda seinaääri, piinatud nägu ees! Mitte selline, kes kitarri mängib ja nalja teeb…“
Ta pistab käed, peopesad koos, põlvede vahele ja särab, nagu oleks nurkademängus metsiku summa võitnud.
„Ei, ma pole stereotüüpne lahendus!“
Ta tõmbab oma Saabile täistuled peale, sest väljas on pime.
Poole sõidust osaleb ta konverentskõnes, mida kuuleb mitu inimest. Ta kutsub kokku abilisi. Helistab kaplan Gustav Kutsarile, vanemale kolleegile, palub teda juhtkonna nimel appi ja Kutsar pöörab praamijärjekorrast tagasi.
PPA asedirektorid istuvad ümber laua, kui Kark kohale jõuab. Ilmar Raag annab parasjagu nõu. Öö otsa kirjutatakse tegevusplaani, arutatakse, mida öelda, kuidas käituda. Kuidas lõpetada see enesetappude ahel. Otsustatakse, et varahommikul sõidab hulk inimesi mööda prefektuure laiali – tuleb suhelda, tuleb rääkida.
Kark otsib kapisahtlist välja kaplanite manuaali esitluseks varutud küpsisetagavara. Koosolek kestab kella kuueni hommikul.
Ammu enne kaplaniks saamist sattus Kark flamenkokitarrist Indrek Kruusimaa seltskonda.
Kark: „Oi jummel, Kruusimaa mängis kitarri nii nagu mitte keegi teine!“
Kark ostis internetist flamenkomänguõpetusi, noote-värke. Flamenkokitarri muidugi ka. Neli aastat järjest käis ringi, kitarr seljas – kaplan kitarriga!
Kui midagi rääkida ei osanud, mängis pilli.
3–4 tundi päevas harjutas flamenkovõtteid. Rahejo õppimine (krõbistab sõrmedega teise käe küünarvarrel) võttis pool aastat. Käsi läks paiste, küüned tulid ära. Kandis lahaseid, võttis tablette.
Pärast kriisikoosolekut Pärnu maantee politseimajas sõidab kaplan Kark oma Tallinna-korterisse, magab napid kaks tundi ja kiirustab uuesti tööle. (On laupäeva hommik.) Üheksa paiku vahetab oma Saabi ameti-Škoda vastu ja sõidab Haapsalu poole. Purgiga on tal kaasas keedetud kartulid ja seenesoust – Võsu metsadest korjatud seentest.
Ta sõidab Haapsalu poole ja keskendub. Kasutab nõksu mida sellistel puhkudel ikka. Loeb meieisapalvet, ja kuskil taustal, kuklas tuksleb emotsioon või seisund või enesetunne, mis sõnadesse pannes võiks seekord kõlada – et ma ei teeks midagi valesti!
Kark: „Ei! Ma arvan, et näitlejana oleks mu elu olnud hirmus raske!“
Kark piidleb altkulmu.
„Mu isa Tõnu Kark on ülimalt efektne lavajõud. Tal on hästi läinud, tema elu on olnud üks Suur Sündmus. Ma ei tahtnud, et mind temaga võrdlema hakatakse, otsustasin, et lähen juristiks nagu vanaema…“
Aga ei saanud sisse! Tegi totra vea, kirjutas kirjandis „j“ asemel „i“. Sai üheksa palli kümnest ja jäi täpselt kriipsu alla. Nii palju raha ei olnud, et tasulisse õppesse minna, aga usuteaduskond oli tasuta...
Kark: „Emaga naersime, et kunagi saab minust valge kraega pastor Kark! Oi, see oli naljakas! Usuteaduskond ja pastor Kark! Ma ei olnud ju ristitud, polnud õieti kirikuski käinud…
Aga siis selgus, et teoloogia on tõsiselt huvitav akadeemiline distsipliin. Heebrea, ladina, kreeka keel... Avanes võimalus käia praktikal EELK Võnnu Jakobi koguduses Kalle Kasemaa juures. Need olid võrratud neli aastat! Esimesel kursusel läksin leeri ja minust sai ristiinimene.“
Kaplan Kark jõuab Haapsallu. Paneb auto politseimaja ette, astub majja, purk seenesousti näpus. Tal on politseivorm, kett kaelas, selle otsas uksekaart, mitte rist. Vaatab majas ringi – kaplani ülesanne ongi kohal olla. Nii ta üldjuhul teebki. Ilmub, ütleb mõned sõnad, aitab kellelgi kardinat üles panna… Inimestel tekib usaldus.
Aga nüüd – eneselegi ootamatult satub kaplan Kark vastamisi inimesega, kellega tal üldse polnud plaanis kohtuda. Viis minutit tagasi on sel inimesel olnud raske stressisituatsioon. Ja nüüd jookseb kaplan Kark talle põmdi otsa.
„Kõige parem on, kui kaplan ilmub näiteks vihmasel öisel valvetunnil mõne vahimehe juurde ja küsib, kuidas läheb, või räägib ka tühjast-tähjast,“ räägib Kark ja ma kujutan ette – keegi on valvepostil ja äkki ilmub pimedusest kaplan Kark ja hakkab imelikku juttu ajama.
(Kark naerab lõbusalt.)
„Nii on olnud! Ja ma ajan täiesti tavalist juttu. Et mis sa täna sõid ja kas sul ka saapad hõõruvad?“
Kaplan Kark tutvustab Haapsalu politseimajas ennast inimesele, kellele ta kogemata sülle jooksis.
Alustuseks ei teeks paha mingi pisike detail. Mingi tühine lihtne ja enesestmõistetav asi. – Proovige, need kommid on täitsa head! – Tõepoolest, ongi täitsa head. Side on loodud.
Iial ei tea, kuidas vestlus vedu võtab. See on nagu langevarjuhüpe, ei või teada, kuidas lend kulgeb, kuhu täpselt maandud, kui kaugele tuul võib su kanda. Mõnikord tuleb dialoogi üleval hoida, mõnikord pole seda vaja. Mõnikord ei räägi Kark ise üldse sõnagi.
Ta kuulab, ei räägi endast, ei õpeta – see pisendaks teise muret. Ta kuulab ja elab läbi. Koledatest asjadest rääkimine mõjub kaplan Kargile nagu Hitchcocki film, kus ei näidata õudust ennast, vaid inimest, kes seda näeb. See on kordades hirmuäratavam kui õudus ise.
Usuga pole siin nagu mingit pistmist.
„Muidugi on mul olnud hirm!“ Kord, kui Kark oli kaplan kaitseväes, istus ta ette agressiivne ajateenija. Raksutas sõrmeliigeseid, näost punane. Oli nii suur, et juba see ajas Kargile hirmu nahka. Ajateenijal olid suhteprobleemid.
Kark hindas vahemaad ukseni ja kaalus, millised on šansid põgeneda.
„Ja mis edasi sai?“
Kark: „Ma suutsin teda veenda, et olen tema poolt, ja ta rahunes.“
Uurin Kargilt, kas tal on eeskujusid, kellelt ta on õppinud agressiivseid tüüpe maha rahustama. „On!“ Ja Kark räägib loo, mis juhtus talvises Pärnu rannas. Jalutas oma musta segaverelise Tangoga (koer, mitte just väike) ja vastu tuli teine koer (veel suurem) ja Kark uskus, et siia nad nüüd kahekesi kärvavad, sest see võõras oli pahases tujus. Aga mis juhtus – kõrvade, saba, nina ja silmadega võlus Tango võõra tüübi nii ära, et see hakkas saba liputama, ajas paar sõna juttu ja läks edasi.
Kark: „See oli parim suhtekorralduse näide, mida ma kunagi näinud olen.“
Siia otsa räägib ta teise loo – ajast, mil ta oli 25. Ülikool oli läbi ja Kark oli kohutavas mures – mis saab edasi?
Sõitis isaga Jõelähtmelt Tallinna, isa oli roolis, tema oma murega kõrvalistmel. „Ja äkki tundsin ma ennast nii turvaliselt. Tundsin, et isa on suurem ja targem ja kõik on nii hästi ja – põraki! – hakkasid mul pisarad silmist voolama. See oli ülimalt suur kergendus, nii hea oli nutta.“
Pisarad on märk, et pinged on kadunud, loorid langenud.
Ja Haapsalu politseimajas veedetud aeg on kaplan Kargi tõhusaimad kaks tundi, mida ta oma kaplaniajast mäletab.
„Kas Eesti politsei on praegu väga stressis?“
Kark: „Mitte rohkem kui kogu eesti rahvas.“
„Aga kolm enesetappu ühel nädalal!?“
Kark: „See lihtsalt läks nii. Suhted, raha, võlad, sõltuvused – tüüpilised eesti inimest muserdavad asjad teevad muret ka politseitöötajale. Mure vanade vanemate pärast. See on see, mis sisse lõikab…“
„Mida teha, et sellised nädalad enam ei korduks?“
Kark: „Kuulake üksteist ja rääkige omavahel. Selles mõttes olen ma John Lennoniga ühte meelt.“
Nii kaitseväes kui ka politseis võetakse pärast tõsisemaid läbielamisi inimesed kokku ja arutatakse läbi kolm asja: mis juhtus, mida keegi tundis ja mis saab edasi?
Aitäh, et ära kuulasite, ütleb lõpuks inimene, kellele Kark Haapsalus kogemata otsa jooksis, ja kaplan Kark tunneb ennast nagu sidrun, millest on äsja tehtud gripivastast teed.
Ta võtab oma purgitäie kartuleid ja seenesousti – ja käib mööda politseimaja: ega kellelgi äkki soola juhtu olema? Pool isikkoosseisu otsib kaplan Kargile seenesousti peale soola. Keegi ei leia terve maja pealt terakestki, aga argine sebimine aitab emotsioone maha laadida. See nipp töötab hästi.
Kaplan Kark istub Škodasse, pöörab autonina Tallinna poole, keerab raadio valjuks ja positsioneerib ennast argipäeva.
Kark tõmbab kopsud õhku täis ja laseb need siis pahinal tühjaks.
„Ma olen veel liiga noor, et rääkida 75aastasega ülitõsistest asjadest religioosses plaanis. Koguduse õpetaja ametiks pole ma valmis. Ei piisa sellest, et oled empaatiline inimene ja tahad head teha.“
„Mida veel vaja on?“
Kark: „Teadmisi ja elukogemust peab ka olema.“
„Ja kui ükskord on teadmisi ja elukogemust?“
Kark: „Kui ma riigitöölt pensionile jään, võiksin tõesti teenida kogudust. Võib-olla Võsu kandis, Haljala kihelkonnas. Seal on toredaid väikeseid kirikuid. Ja siis on mul paat ja käin kalal ja pean kirikus jutlusi. Siuke mees.“
Nägu juba lusti täis.
Kaplan Kark kustutab oma Tallinna kabinetis tuled ja keerab ukse lukku, et keegi peale ei satuks, kui ta kabinetipõrandal kätekõverdusi teeb. Kui väga korralikult teeb, siis 30 korda, kui mitte nii korralikult, siis 80. Kaplan Kark ütleb, et sporti tuleb teha, sest ega ta enam nii noor ka pole, varsti saab 37.
Õhtul läheb bändiproovi ja laulab, kuidas ta enam iial karusselliga sõitma ei taha minna.
PS
Kui Kark oli teisel kursusel, ja kui EELK Võnnu Jakobi koguduses oli palgapäev, avastas ta Võnnu bussipeatuses, et keegi müüb kanu, elusaid kanu, 25 krooni tükk. Kuidas saab elus kana maksta vähem kui grillkana, imestas Kark. Ostis kana ära, seisis sellega bussipeatuses, aga kuidas sa lähed, kana kaenlas, bussi peale!
Hetk hiljem koputas üliõpilane Kark pastoraadi ukse taga ja ulatas kana proua Kasemaale. Proua Kasemaa vaatas Karki ja küsis: vabandage, aga millega teie, noormees, tegelete? Kana elas Kasemaa naabrite kanakuudis mitu õnnelikku issanda aastat.
Kark: „Ma ei ole tüüpiline vaimulik. Ma ei ole vaikne, ma ei ole tagasihoidlik. Ma olen lärmakas, teen nalja. Aga ma ei saa sinna midagi parata, ma olen kogu aeg selline olnud!“
PPS
Kui kolm politseiametnikku endalt ühel ja samal nädalal endalt elu olid võtnud, sõitis kaplan Kark kahe nädala jooksul läbi 928 kilomeetrit, käis kolme linna vahet, tõsiseid jutuajamisi kogunes kümneid tunde.
