Maksude tulevikust

Ühiskonna maksusüsteem oleks justkui 20. sajandisse kinni jäänud. Tulevik vajab uusi maksumudeleid.

Läbi aegade on valitsejad pidanud võimul püsimiseks maksustama oma ajastu suurimaid rikkuseallikaid. Olgu nendeks siis maa, kaubateed või soolakaevandused. Oleks naiivne arvata, et tänapäeva demokraatliku valitsuse puhul see vajadus kaob. Suurima rikkuse allikas on alati ka suurimaks ebavõrdsuse allikaks. Seda tõsiasja eirav valitseja riskib uute rivaalide esilekerkimisega. Ometi paistab just arenenud riikides süvenevat veider lõhe majandusliku ja maksureaalsuse vahel. Ühest küljest elame 21. sajandi infoühiskonnas. Siin on suurima rikkuse allikateks piiriülesed finantsturud, metaandmed ja innovatsioon. Siin on esile kerkimas uus klass ülirikkaid. Neid, kes on väljunud mõnest komeedina taevasse sööstnud idufirmast. Neid, keda Robert Frank kirjeldab oma raamatus „Richistan“. Siin on ülitäpsed kaardid teie telefonis. Tasuta. Pankrotti pole kaarditootja teps mitte läinud. Vastupidi, viimatise aastaaruande kohaselt oli Google’i bilansis vaba raha 64 miljardit dollarit ja laenukoormus puudus. Ent selle ühiskonna maksusüsteem oleks justkui 20. sajandisse kinni jäänud.