Ajukasvajaga tüdruk suri

Esmaspäeval suri viieaastane Tartu tüdruk, kellel mullu sügisel arstid diagnoosisid parandamatu ajutüvekasvaja. Kirjutasime sellest Ekspressis 2. märtsil, kuna tema vanemad polnud ühte meelt, milliste meetoditega last ravida.

Tüdruk oleks aprillis saanud kuueaastaseks. Toimetus on mõttes tüdruku omastega. Olgu rahu sinuga!

Taasavaldame täismahus Villu Päärti toonase loo.

Ajukasvajasse haigestunud lapse ema uskus tervendajat rohkem kui arste

Ajukasvajaga tüdruku ema keeldus lapsele määratud keemiaravist ning otsustas hakata tütart ravima end teenäitaja-terapeudiks kutsuva mehe näpunäidetel. Kui ema koos tütrega taas haiglast arstidelt abi otsima tuli, laiutasid need käsi – liiga hilja.

Ta on liikumatu, ei räägi, toit voolab ta makku sondi kaudu. Hooldajad peavad silmas, et ta poleks valudes.

Veel mullu kevadel pälvis viieaastane tüdruk tähelepanu judovõistlustel, balletiringis ja joonistusvõistlusel, kuhu ta saatis toreda pildi kollasest tsirkusekassist.

Suvel valutas tüdrukukesel kahel nädalavahetusel pea, mõnikord kippus ta mänguhoos kukkuma. Ema ei pannud seda esialgu tähele – elavaloomuline laps, rahmeldab, juhtub.

Suve lõpus märkasid pereliikmed, et tüdruk räägib läbi nina, lisaks sõi ta tublisti aeglasemalt kui varem.

Tüdruku ema ja isa elavad juba paar aastat lahus. Lahku mindi tüliga. Aga tütre eest hoolitseti edasi ühiselt: ühe nädala oli tüdruk ema, teise isa ja tema uue elukaaslase hoole all.

Septembris otsustas isa, et tütrega tuleb arstile minna. Võib-olla tuleneb läbi nina kõnelemine adenoididest? Arvamust toetas ka perearst: adenoid võib tõesti ka tasakaaluprobleeme põhjustada.

Kuid lugu oli sootuks tõsisem.

Septembri lõpus näitas magnetresonantstomograaf Tartu Ülikooli kliinikumis, et tüdrukul on ajutüve piirkonnas kasvaja.

Tehti operatsioon – võeti väike koeproov. See näitas, et kasvaja on agressiivse loomuga.

Arstid ei julge midagi prognoosida, sest täpselt sama tüüpi rakkude vohamisest tekkinud ajukasvaja võib ühel inimesel väljenduda ühe, teisel sootuks teistsuguse haigusena, ütleb kliinikumi lastekliiniku neuroloogiaosakonna juhataja Eve Õiglane-Šlik. Ei ole kahte ühesugust ajukasvajat. Möödunud aastal dia­gnoositi Tartu lastehaiglas ajukasvaja kümnel lapsel.

Keemiaravi jäi pooleli

Ekspressini jõudis lugu ema Facebookis avaldatud abipalve kujul. See ilmus 19. veebruaril: ema soovib leida oma viieaastasele tütrele, kellel on pahaloomuline ajukasvaja, meditsiinilise haridusega hooldajat. Vajalik on kogemus praktiliselt liikumatu lapse abistamisel. Lapse toitmine ja valuravi toimub sondi kaudu.

Seda palvet on tänaseks Facebookis jaganud ligi 900 inimest.

Eelmise murekirja riputas ema üles 21. jaanuaril: arstid pakkusid keemia- ja kiiritusravi, mis pidurdaks kasvaja arengut maksimaalselt mõneks aastaks, kuid mujal maailmas ravitakse ka teiste meetoditega, on olemas ka vastavad kliinikud. Nendes ravimist haigekassa aga ei toeta. „Lasime teha nädal aega keemiaravi. Siis aga otsustasin, et ei soovi oma last keemiaga mürgitada ja proovin alternatiivseid ravimeetodeid (energeetika, toitumise muutmine, toidulisandid, erinevad protseduurid),“ kirjutas ema Facebookis.

Ta kinnitas, et on võtnud praktiliselt kogu vastutuse lapse elu eest enda kanda, sest lapse isa on teist meelt – ei taha rahaliselt toetada alternatiivmeetoditega ravitsemist.

Kõrgharidusega naine pole oktoobrist saadik saanud tööl käia, rahavarud on otsakorral. Vaja oleks 1000 eurot, et proovida veel paari vahendit, mis aitaksid tütart tervendada või valu leevendada. Lapse seisund on halvenenud, ta sööb ainult vedelat püreetoitu, liigub käpuli, rääkida ei saa peaaegu üldse.

Seda üleskutset jagasid sajad inimesed. Üleskutse mõjul kandsid inimesed talle raha üle, neist oli abi. Ta on neile väga tänulik.

Sekkub lastekaitse

EVE ÕIGLANE-ŠLIK: Lastekliiniku neuroloogiaosakonna juhataja annab mõista, et pole 30aastase arstipraktika jooksul last sellises olukorras näinud.Foto: Tartu Ülikooli kliinikum

Päev pärast selle üleskutse ilmumist, reedel, 22. jaanuaril oli Eve Õiglane-Šlik oma osakonnas valves. Helistas tüdruku ema, soovis haiglast läbi tulla. Haiglas polnud tüdrukust midagi kuuldud sellest ajast peale, kui keemiaravi oktoobris pooleli jäi. Haigla teavitas sotsiaaltöötajaid, et üks raskesti haige viieaastane tüdruk võib vajada sotsiaalteenust ja lapse vanematele võib vaja minna tugiisikuid. Tüdruku esimene raviarst oli tööle läinud Tallinna.

Ema sisenes arsti kabinetti, kaasas tütar ja mees, kes tutvustas end tütre terapeudina.

Õiglane-Šlik ütleb, et pildile, mis tema silmile seal avanes, pole tal oma 30aastasest arstipraktikast leida midagi võrreldavat. Mis seisukorras laps täpsemalt oli, ta ei avalda.

„Ma kogusin end tund aega. Mida teha? Teadsin, et lapse olukord nõuab kohest meditsiinipoolset sekkumist,“ ütleb arst.

Õiglane-Šlik teatas asjast sotsiaaltöötajale. Sealt omakorda läks häirekell lastekaitsesse.

Tüdruk kadus meditsiini vaateväljast, kui ema teisest keemiaraviseansist keeldus. Esimene seanss oli isa sõnul positiivselt mõjunud – laps tundus justkui terve.

Tookord püüdsid arstid kuus tundi kestnud vestluses veenda ema ravi jätkama, kuid too jäi endale kindlaks.

Isa sõnul ütlesid arstid siis, et ravi katkestamisel on tüdrukul elada jäänud kaks kuud. Kui ravi jätkata, siis iga kümnes ajutüvekasvaja diagnoosi saanu elab kuni viis aastat. Kumbki prognoos ei mõjunud eriti lootusrikkalt.

Kasvajat välja lõigata ei saanud, ajutüvi – mis vastutab selle eest, et inimese süda lööks ja kops hingaks – on koht, kuhu kirurginoaga ligi minna pole võimalik. Lootus oli ainult sellel, kui keemia või kiiritus suudavad kasvajat pidurdada.

Lootus tervendajal

Ema otsustas klammerduda tervendaja külge, kes lubas, et laps saab täiesti terveks. Nii mõnigi alternatiivravitseja oli keeldunud abist, kuuldes sõna „ajutüvekasvaja“. Mõni ütles, et kuna tüdrukule on juba tehtud keemiaravi, pole tema suuteline aitama.

See konkreetne meesterapeut jäi emale silma ühes alternatiivseid ravitsemismeetodeid propageerivas ajakirjas. Pikas loos rääkis mees esmalt oma imelise paranemise loo – teda vaevas vase ainevahetushäire ehk Wilsoni tõbi. Kaugele arenenud haiguse puhul on ainus võimalus maksasiirdamine, kergemal juhul on abi vaserikaste toiduainete – pähklite, kala ja šokolaadi vältimisest.

Mees kirjeldas, kuidas ta oli meditsiinis katsejäneseks, kuidas arstid (ta kasutab nende puhul väljendit „süsteemikud“) ravimit üle doseerisid ning kuidas ta lõpuks hakkas iseennast armastama ja sai aru, et kõigil on võimalik ennast muuta. Ta hakkas tajuma, mis elu teda ja teisi ees ootab.

Järgmisel leheküljel rääkis mees, et tal on ainult rasked haiged, ta ravib vähki, aga ei pea end ei tervendajaks ega sensitiiviks.

Teenäitaja-terapeut on väga aktiivne ka Facebookis, tal on paar tuhat sõpra, tema tervenemisele pühendatud leheküljel on jälgijaid 800 ringis.

Töö pole tasuta. Mullu suvel avaldas mees Facebookis oma hinnakirja. Esimene seanss – kuni kaks tundi – 100 eurot. Edasine kokkuleppel. Kui haige on terve, tuleb maksta lõpuraha. Vähihaigel – esimene kord 150 eurot, selle sees ka energiate puhastus. Edasine kokkuleppel, kui patsient on terve, siis lõpuraha. Ratastoolis ja vähihaiged, kes ei saa rääkida: esimene seanss 150, järgmised kokkuleppehinnaga, kuid tavahinnast 30 protsenti kallimalt, sest aega kulub rohkem.

Tervendaja ise rääkis, et tal on ette näidata suur hulk inimesi, keda ta on rasketest haigustest terveks ravinud. Ta võtab valu ära ka telefoni teel, eemaldab songa kümne minutiga ning on haige telefoni teel ratastoolist tõstnud sama ajaga – see käib siiamaani! Tõsi, tema Facebooki lehekülgedel ei leidu viimastel kuudel ühtki tänuavaldust ega patsiendi pöördumist. Küll võib seal näha kriitilist tähelepanekut, et end teenäitajaks ja tervendajaks pidav mees ei tundu õigekirjareeglitega sina peal olevat ning tema sissekanded kipuvad olema segased (ta pajatab, kuidas läks presidenti vahistama ja maskides kiirreageerimisrühm ei julgenud talle ligineda, sest tal on inimõigused).

Arst lõi ukse kinni

Lapse isa ütles, et pole teenäitaja-tervendajaga silmast silma kohtunud. Kohtumine oli kokku lepitud, isa mõtles, et kuulab jutu ära ja kui läheb väga kosmoseks kätte, siis minnakse laiali. Terapeut kohtumisele ei ilmunud.

Telefonis on isa ja terapeut vestelnud kaks korda. Isa tegi enda sõnul ühes kõnes terapeudist lahtisaamiseks ettepaneku – kirjutagu too garantiikiri 50 000 euro peale. Kui tütar ei saa terveks ja sureb, tuleb terapeudil selline summa omast taskust välja käia. Isa väitel terapeut nõustus, kuid allkirjaga garantiikirja ta saanud ei ole.

Ema selgitas, et lootis: tütre ravimisel saavad koostööd teha nii arstid kui ka tema valitud teenäitaja-terapeut. Ta läks koos lapse isaga arstiga kohtuma ning soovis, et teenäitaja-terapeut osaleks telefoni teel. Kui aga ema telefoni valjuhääldi peale lülitas, teatas raviarst, et tema posijatega koostööd ei tee ning sulges kabinetiukse väljastpoolt.

Asi läks teravaks, teenäitaja-terapeudi kirjad isale sisaldasid karme (kuid väga segaselt sõnastatud) ähvardusi. Ema usk terapeuti näis isale kõikumatu.

Isa nägi oma haiget tütart edasise paari kuu jooksul vaid üksikutel päevadel, sest ema sõnul olla mees tavamaailma poolt liiga rikutud ja seganud ravimist.

Puudutab energiaga

Facebookis avaldatud liigutava üleskutse peale võtsin emaga ühendust: äkki saab ka ajakirjandus kuidagi aidata?

Kohtusime ühes Tartu kesklinna toidukohas, ema näis hajevil ja segaduses. Küsisin, milles teenäitaja-terapeudi ravi õigupoolest seisnes.

„Ta puudutab enda energiaga inimese energiat, üritab inimese enda võimeid ära kasutada,“ vastas ema.

Näiteks lasi terapeut tüdrukul joonistada ja tegi järelduse: seal on liiga palju surma, see on isa mõju, kes ei taha koostööd teha. Joonistused olid tehtud musta tindipliiatsiga, ehk sellepärast? Ema möönis, et võib-olla kasutas tütar musta tindipliiatsit mitte värvi pärast, vaid et see oli peenikese joonega ja sobis hästi joonistamiseks.

Eriti jaburaks läks olukord siis, kui pärast lastekaitse ja isa sekkumist avaldas teenäitaja-terapeut, et see väike haige tüdruk on tegelikult tema enda tütar neli elu tagasi ning praegune isa seisab tütre paranemisel takistusena ees.

Ta kirjutas Facebookis, et ei saa last aidata, kui vanemad seda ei soovi, ning lõpetab tüdruku aitamise, väites, et tema elu on pea peale keeratud: ta istuvat „0 euro peal kodus, kõik sissetulekud on kulutatud lapse peale ja tekkinud on võlad“.

Terapeut kurtis, et emaga oli raske – sama asja tuli paarkümmend korda korrutada, kuid naise pereliikmed olid tervendaja suhtes hoopis tõrjuvad ja tal tuli taluda ka ähvardusi.

Tundub, et ka ema ei teadnud, keda uskuda. Kogu võitlus lapse ravimise ümber oli avalikult kirjeldatud nii lapse ema Facebooki küljel kui tervendaja kahel Facebooki küljel.

„Me uurisime politseist, kas peaks sekkuma ja need maha võtma,“ ütles Tartu linna lastekaitse spetsialist Heili Piho. Politsei leidis, et kuivõrd postituste juures on nii isa kui ema kommentaare, pole põhjust sekkuda.

Lastekaitse kaalus ka kohtusse pöördumist, et piirata tüdruku ema õigusi lapse raviprotsessi sekkuda. Otsustati seda mitte teha.

Laps elab isa juures

Täna kehtib ema ja isa vahel kokkulepe, mis sõlmiti lastekaitse vahendusel. Selle kohaselt elab laps isa juures ja kohtub emaga kahel korral nädalas mõne tunni jooksul. Kohtumise juures on lapse isa, sest nii arstid kui ka isa pelgavad, et ema võib oma tütrele manustada aineid, mida soovitavad alternatiivravitsejad.

Eve Õiglane-Šlik ütleb, et on võimatu öelda, milline oleks olnud tüdruku seisund, kui keemiaraviga oleks edasi mindud. Kaht erinevat ravitaktikat pole ühe inimese peal võimalik samaaegselt kasutada. Ema otsustas alternatiivravi kasuks.

Kui see enam ei aidanud, püüdis ta enda sõnul arstidelt uurida, kas oleks võimalik keemiaraviga jätkata.

Õiglane-Šlik ütleb, et see pole enam võimalik. Tüdruku seisund ei lase talle narkoosi teha, isegi maosond paigutati kohaliku tuimestusega.

Ema loodab, et kui isa, arstid ja tervendaja kokkuleppele jõuavad, on pööre paremusele veel võimalik.