AREENI ARHIIVIST: Kes oli Eesti kultussarja Wremja kandev jõud Dan Põldroos?
Fagira D. Morti püüab avada telesatiiri Wremja kandva jõu, filmi- ja teatrinäitleja Dan Põldroosi tegelikku olemust.
Wremja on kummaline fenomen. Viimase paari aasta jooksul on see ainus saade, mida ühtviisi innukalt vaatavad „inimesed tänavalt“, rullnokad ja turuvarblased, kui ka „Kultuurne rahvas“, näiteks Areeni toimetuse liikmed. Eelmisel aastal kirjutas Barbi Pilvre 25 reas, et paljude jaoks labasena näiv Wremja annab ajastu põhisisu edasi paremini kui mõnedki televisiooni uudistesaated. Üheks Wremja maskotiks on Dan Põldroos, kes viis aastat tagasi lahkus Draamateatrist ja keda täna seostataksegi eelkõige Wremjaga. Dan ei paista ise sellest väga vaimustuses olevat, kuid ütleb siiski, et pole teinud niisuguseid rolle, mida tagantjärgi kahetseks. Ekspressi intervjuust keeldub ta keskmiselt kord päevas, kuid on pärast kolmenädalast moosimist viimaks siiski nõus kohtuma.
„Saame siis kokku venelaste baaris, see on mu maja lähedal,“ soostub ta viimaks, kui juba kümnendat korda helistan. Bossi soov on seaduseks. Kolm nädalat on Dan veetnud maarajoonides, Tartus ja Peipsi peal kalal käies. Ta ei ole muidu suur kalamees, kuid harrastajana meeldib talle küll paadis loksuda. Mingeid vapustavaid kalamehelugusid tal just rääkida pole, kui ehk välja arvata see, et sel talvel käis ta esimest korda suguvõsaga Peipsi jääl õnge leotamas ja kukkus läbi jääaugu vette. Kalapüügiindu see ei vähendanud, ta tõmmati kohe august välja ja püük läks jääpurikana edasi. Asi lõppes sellega, et mõlemad suure varba küüned uuendasid ennast külma tõttu. „No ma ise ei oska midagi kalapüügist rääkida, ma olen pigem vaikne vaatleja,“ kommenteerib Dan vahejuhtumit. Igal juhul venelaste baari endise koha peal enam ei ole, seal käib hoopis usin ehitustöö. See ei ole siiski kuri trikk, Põldroosil lihtsalt ei ole aimu, et baar on vahepeal pillid kotti pakkinud. Läheme tema juurde.
Esimesena hakkab silma nurgas konutav koltunud kuusepuu. Näib, et elu on siin ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud. Tööst ei taha Põldroos eriti rääkida ja parema meelega oleks ta üldse vait, kui saaks. „Ma olen Wremjaga seoses ju kõik juba ära jahvatanud,“ ohkab ta vaikselt. Meie jutuajamine koosneb suuremas osas pausidest ja vestluse toon on sügavalt melanhoolne, siin pole märkigi hoogsast komödiandist. Pigem on õhk tiine puškinlikust spliinist ja tšehhovlikust loiust igatsusest. Dan on varasemates intervjuudes rääkinud sellest, et kui üldse teartit teha, siis tahaks teha midagi tõsist, tõsist, tõsist. Kõige hingelähedasemad ongi tema jaoks vene klassikud. „Kõik vene klassikud. Vene teema. Kõik see, millest räägivad vene klassikud… Kõik vene klassikud. Dostojevski, Ostrovski, Tšehhov. Kõik, mis on Venemaa,“ ütleb Dan vaikselt ja põhjendab, et ta on ise natuke teisest rahvusest, mis siis, et nimi on teine. „Ma ei ole ema poolt eestlane,“ ütleb ta.
Kuigi me lepime kohe alguses kokku, et tööst ei räägi, koosneb kogu järgnev vestlus valdavalt tööjuttudest. Dan räägib, et otsustas kolmeaastasena, lastesõime esimeses rühmas, et temast peab saama kas näitleja või piirivalvur, nii et selles mõttes on ta klassikaline näitleja. „Ma ei tea, kust ajusopist see mul tuli, mida sa kolmeaastasena ikka mõtled! Aga otsus oli väga kindel,“ sõnab ta tagasihoidlikult. Sõjaväkke Põldroos siiski ei jõudnudki, kuna „lavakas käivad noormehed on sõjaväe jaoks natuke ebanormaalsed.“
Teater sinu elus?
„Siiamaani on kõik lepase reega läinud. Kuskil viis aastat tagasi…“ alustab Dan juttu ja jätab lause õhku rippuma. „Ma käin väga harva teatris,“ jätkab ta siiski, „Viimati käisin vaatamas Mati Undi „Aidat“. Jõudsin järeldusele, et ma tegin õige otsuse, et teatris mängin praegu vähe, külalisena. Statsionaaris olla… (pikk paus) Noh, saad sa aru, Suur Kunst, see on nagu mingi kärbseseene imemine. See on suur ümber kukla sügamine ja…“ Dan köhatab ja ei lõpetagi lauset. Ta räägib vaiksel ning nukral toonil, mingit ärritust tema hääles ei kõla. „Aidas naersin, kui Katjuša peal sooritati seksuaalakt. SS-mundris mehed valvasid… Aida ja noor vaarao… Kui pauk lahti läks, siis Katjušad andsid ka kogupaugu. Ja siis need SS-mehed… No ma ei tea noh, minu jaoks on see liiga palju… Võib-olla tõmbaks väheke tagasi.
Mind häirib see, kui hakatakse kunsti kunsti pärast tegema. Mis mulle meelde jääb, on Mrozheki „Immigrandid,“ kus olid Mikk Mikiver, Ain Lutsepp ja noor Baskin. Seda ma käisin kuus korda vaatamas, seal ma nägin midagi… Seal polnud mingeid saluute. Viimasel ajal ongi kõik saluudi peale läinud… Kus rohkem tossu… See mind ei huvita.“
Äkki sa oled pigem filmi- kui teatriinimene?
(Paus) Jah. See on mulle rohkem kontimööda. Mitte kontimööda… Mulle ei meeldi see teatrisisene susimine, kõik see, mis praegu toimub. Ma ütlen, et õigel ajal viskasin püssi põõsasse. Või mitte isegi püssi põõsasse, püssi ma pole põõsasse visanud… See keskkond mulle ei meeldi.
Liiga teatraalne?
Jah. Sisikond on liiga teatraalne. See, mis laval toimub, see on vähem teatraalne. Selles mõttes, et laval ei näe seda, mida ma näen puhvetis või garderoobis või näitlejate puhketoas. Siis nad kustuvad ära. Muidu on küll väga šefid. Üks-kaks-kolm-neli-kuus on sellised, kelle ees ma võtan mütsi maha. Enamus laiab puhvetis ja garderoobis. (Pikk paus) No hea küll, ei ole mina kriitik, aga see on see, mispärast mulle teatrisolemine ei istu. (Paus.)
Sulle meeldivad loomulikud inimesed.
Jah. Neid näeb turul ja Balti jaamas… Seal, kus kaader koos käib. Ma räägin nendest, keda jälgida. Asotsiaalid ja lihtsalt vanainimesed. Vanainimesed on väga armsad. Maailma kõige sümpaatsem vanainimene on mulle olnud minu vanaema, kahjuks on ta nüüd juba kadunud. Tema oli mulle A ja O. See soojus ja headus, mis tema sees oli… Ma ei oskagi öelda täpselt. (Paus) Suurema osa ajast ta vaikis. Vaikis ja naeratas. (Õhus on väga palju kurbust). Vaikis ja naeratas.
Film „Lammas all paremal nurgas.“
Me tegime siis „Kameeliadaami“ Draamateatri väikses saalis. Ja mina olin siis see…, see Kameeliadaami… ma ei hakka ütlema… aga SEE mees. Ja Lembit käis vaatamas ja sealt ma talle silma jäin. „Lammas all paremas nurgas“ on üks südamlikumaid filme. Kaks filmi, mida Lembit Ulfsak on teinud: „Keskea rõõmud“ ja „Lammas all paremas nurgas“… Ma ei tea, kust ta seda südamlikkust sinna sisse paneb! Näitlejate kaader on seal ka nii hea.
Kas sa oled selliseid rolle ka teinud, et tagantjärele mõtled, et ei tahaks, vale otsus?
(Nüüd tuleb vastus väga kiiresti) Mkm! Üks asi on küll – kui ma teen midagi, siis teen seda üleni. Mõnikord ma juba näen, et asi on ebakvaliteetne, inimene hakkab haigutama, siis ma kõigepealt küsin, kes seal mängivad, kellega ma hakkan koostööd tegema. Ja kui see seltskond on hea, siis vaadates seltskonda saab igast asjast hea piruka. Oleneb inimestest, kellega sa koostööd teed. Kui teed ududega koos, siis võib tõesti asi hämaraks jääda. Läbi udu ei näe.
Püüan mitmeid kordi vestlust helgematele teemadele viia, kuid kahjuks seekord see ei õnnestugi. Mitu korda tuleb Danil mingi lugu justkui meelde, millest võiks rääkida, kuid ikkagi jääb teema pooleli. „Ei… Jah… Ei ole jälle niisugune jutt,“ kõlab põhjenduseks. Põldroos selgitab, et tal on praegu periood, kui tahaks lihtsalt rahulikult kodus olla. „Ei taha Suurt Kunsti,“ ütleb ta rahulikult, „mitte midagi ei taha. Paluks ainult natuke lihtsaid rõõme, näiteks sõpru, kellega saab üks-ühele rääkida, ei pea köögerdama ega vingerdama. Neid on niivõrd vähe,“ ütleb Dan ja vaikib viivu. „Noh, jälle loll jutt,“ lisab ta.
Olen jäänud pikalt silmitsema närbunud kuuske. „Ahjaa, selle kuuse me viskame välja jaanipäeval, nii sai juba talvel otsustatud. Me proovisime talle juuri ka alla kasvatada, kastsime teda ikka, aga ei võtnud vedu,“ selgitab ta. „Ei ole see asi nii hull midagi,“ arvab ta viimaks enda kohta. „Tead, ma olen neli päeva järjest Peipsil olnud, vaikus on hakanud külge.“
