Veel kord Draama festivalist: kas tähtsamad on teatrirahva või publiku huvid?
Vähemalt 2008. aasta majanduskriisist saadik on käinud lakkamatud mõttetalgud selle üle, kas Eestil on vaja Tartus toimuvat Eesti teatri festivali ja kui palju sellesse raha peaks paigutama. Arutajateks on olnud teatriga töiselt seotud inimesed, kes usuvad, et nende käes Draama korraldamiseks kulunud raha paremat eesmärki täidaks. Teatrikülastajad aga pole arutanud, nemad on paari südasuvise päevaga lemmiklavastustele kohad ära ostnud ja tuhandete kaupa septembri algul teatrisse voorinud.
Kõigil aastail on väliskülalised esimese asjana just seda märganud ja esile tõstnud – meie publik on meie teatri kõige erakordsem nähtus, seda kinnitavad nii statistika kui värske publiku-uuring.
Soove on alati rohkem kui raha, seda teab igaüks. Teatripraktikud tahaks muidugi õppida välismaal, reisida, kutsuda siia välislavastajaid – ühe sõnaga kokku võttes: areneda. Meie publik saab aga sellest ainult kaudset kasu, sest välismaa teatrit me eriti ei armasta.
Selle asemel tahavad inimesed näha meie armastatud näitlejaid põnevaid lugusid vestmas. Kas riik peaks maksumaksja rahast toetama teatri parimate poegade ja tütarde õpinguid või nende loomingu jõudmist võimalikult paljude inimesteni? Kas pigem on teatril vaja publikut või publikul teatrit? See on miljoni dollari või õigemini saja tuhande euro küsimus - veerand Draama eelarvest tuleb Tartu linnalt.
Veelgi kauem on kõneainet pakkunud festivali kava koostamise põhimõtted. Kõike on juba proovitud: žüriid, teatrite endi pakkumisi, kuraatorit. Sellest aastast on uue meeskonna juhtimisel taas kõik uutmoodi: üritatakse vastu tulla nii neile, kes soovivad parimat kui ka neile, kes tahavad ülevaadet hetkeseisust. Need kaks printsiipi ei lange peaaegu kunagi kokku.
2015. aastal korraldatud visioonikonkursi võitis Tartu Uue Teatri idee panna sügisene programm Tartus kokku kahest osast: teatri aastaauhindade laureaatide ja nominentide lavastustest ning igale teatrile pakutavast võimalusest kolida nädalaks Tartusse etendusi andma. Kõik kohe esimesel aastal ei teostunud, kuid ikkagi oli kohal kaheksa auhinnatud lavastust (neid kuidagi eraldi esile ei tõstetud) ning Draamateater, Cabaret Rhizome ja VAT Teater kasutasid võimalust end Lõuna-Eesti publikule näidata. 22st festivalilavastusest kolm esietendusid Draamal.
Tuline kahju, et mõned teatrid kõrvale jäid: NO99, Rakvere teater, Ugala, NUKU. Kahel viimasel on käimas suur remont ning segadust ja kulusid on niigi üle pea. Kahtlemata on omad kaalukad põhjused eemale jääda ka NO99-l ja Rakverel, sest Draamal osalemine on suuresti missioonipõhine – otsesed kulud festival küll katab, kuid tulu jääb saamata, lisaks veel reisimise ebamugavus ja harjumatu lava. Mõnda lavastust polegi võimalik liigutada. Nii palju mugavam ja mõistlikumgi on koju jääda, selmet pingutada publiku nimel kuskil provintsis, kui koduski vaatajaist puudust ei tule.
*
Aastaringi palju teatris käiva inimesena oli mul sel aastal Tartus vaadata värskeid lavastusi ning täita mõned lüngad. Niisugusest üsna juhuslikust valimist jäi silma ootamatu seos: kõik uuslavastused (“Vallutatud”, “Eluaeg” ja “Revolver”) ning kaks kolmest vanemast (“Vaenlane” ja “Üritus”) käsitlesid ühel või teisel moel mineviku taaselustumist, möödaniku jäetud arme. Mõnes neist paluti andeks, teistes nõuti andeksandi, “Eluaeg” lasi igaühel enesel uurida oma mälestuste emotsioone. Ka kolmas varasemate hulgast, “Libahunt”, ei jäänud teemalt kaugele. Ikka ja jälle seesama: kuidas minevikus juhtunu tuleb ja üritab hambaid säärde lüüa. Arusaadav, et teema huvitab neid, kes kord otsuseid on langetanud, kuid ka värskelt teatrikooli lõpetanuid (“Revolver”) ja alles õppivad tudengeid (“Vallutatud”) paeluvad kord nende vanemaid liikuma pannud jõud.
Ja veel hirmu teema. Selgub, et viimase 25 aastaga on hirmud muutunud. Nõukaaja lastel olid kohalikud ja isiklikud hirmud: kollid voodi all, imelik mees õues, juustest sakutav õpetaja. Meedia on need väikesed hirmud ära kaotanud, neile rohud ja vastused leidnud. Kuid asemele on tulnud uued, palju ebamäärasemad ja globaalsemad: kauge sõda ja terrorism. Mina ei nutnud end kunagi magama, kartes, et NATO Eestile kallale tungib või et mu lähedased hukkuvad lennujaamas pommiplahvatuses. 1990ndate lapsed laval väitsid, et tundsid elus esimest korda tõelist hirmu siis, kui lennukid kaksiktornidesse sõitsid. Minu põlvkonnale õpetasid aukartust relvade suhtes meie Teist maailmasõda näinud vanavanemad, nüüd on revolver laval selleks, et temaga vehkida nagu kaardikepiga, anda käest kätte nagu teraapilist jutupulka või märkida ära inimest, kellega kohe ülbitsema hakatakse.
Niisama mõnus kui selliste subjektiivsete fantaasiate punumine, on lonkida pärast etendust tänaval ja kuulatada inimeste kirglikke ja täiesti vastandlikke arvamusi. Millegipärast õhutab festival pikemate mõttevahetuste teket, inimesed ei kiirusta kohe autosse ja koju. Siit ja sealt killukesi korjates jäi mulje, et kõige enam teenisid kiitust Von Krahli “Paradiis” ja Draamateatri “Tartuffe”. Võimalik muidugi, et teistel tänavatel olid teised meeleolud.
Kel püstijala-muljetest veel väheks jääb, saavad osa võtta festivalil traditsiooniks kujunenud erinevatest avalikest aruteludest. Sel aastal oli neid kolm, teemadeks arhitektuur, ökoloogia ja julgeolek – kõik teatri võtmes. Arutelusid modereeris Andres Noormets, vestlusringis oli nii teatriinimesi kui vastava ala spetsialiste. Hüppeliselt targemaks kuulates ei saanud, aga mõnigi terav ja osavalt sõnastatud mõte jäi kõrvade vahele.
Siis veel näitus Sadamateatris, Jaapani kyogen-teatri töötuba, kontserdid, ERRi saatesarja Koolon avalikud lindistused, salgakesi tänavail jõlkuvad noored näitlejad, suur teatrilaat... Kel kõrvad on, see kuulis, kel silmad on, see nägi.
*
Kuigi meil on hulk välisteatrite maaletoomisele pühendunud teatrifestivale (Kuldne Mask, Baltoscandal ja TREFF, kui ainult suuremaid nimetada), on ainult üks, mis näitab Eesti teatrit Eesti publikule. Kohale tulnud teatrite ja lavastuste pealt saab päris hästi aimu meie suuremate ja väiksemate professionaalsete teatrite jõu ja vaimu seisust.
Eesti Teatri Festival Draama tahab näidata meie enda parimat ja uuemat etenduskunsti meie endi inimestele. Mulle see meeldib. Vaadake kasvõi, kui head ilmad on alati selleks nädalaks välja aetud!
