ANDREI HVOSTOVI KOMMENTAAR SÜÜRIAST: Assadi juures vahetati viisakusi, aeti mulli ja patsutati õlale
Ma räägin sellest naljast tagasi tulles pikemalt, aga praegu tahan mainida vaid seda, et mu meelest on veidi koomiline kirjutada ühe käega "tõejärgse ühiskonna" mullistustest ja teise käega võtta Hvostovi Facebookist neidsamasid mulle ja hakata neid mõnuga suureks puhuma.
Yana Toom tuleb peatselt koju ja seletab ise, mida ta seal Süürias tegi.
Mina ei ole tema pressiesindaja, ma olen Eesti Ekspressi ajakirjanik, kes läks enda arvates Süüriasse selleks, et vaadata, mismoodi näeb välja tulevik.
Konkreetselt selline tulevik, mida kehastab praegu Aleppo.
Sain tillist. Meid ei viidud täna sellesse "Lähis-Ida Stalingradi", sest öeldi, et see on kuradima ohtlik. Kui te vaatate kaardile, siis näete, et Damaskusest on Alepposse oma neli-viissada kilomeetrit. Väidetavasti on osa sellest teest tule all, nii et seal liikumine pole tervisele hea.
Helikopteriga nii pikka maad lennata olla samuti ebamõistlik, sest kopteri allatulistamine olla käkitegu. Aga lennukiga ei saa minna sellepärast, et Aleppo lennuväli ei tööta. Kas on maandumisrada ära lõhutud või midagi sellist.
Niisugust juttu räägiti meile eile õhtul Beirutis. See on 28.detsembril.
Me olime siis veel Liibanonis. Eesti ajakirjanduses oli selleks hetkeks juba ligi ööpäev kestnud hüsteeria stiilis "Kremlimeelne Toom tegi seda jälle - läks Süüriasse."
Aga me polnud Liibanonist kaugemale jõudnudki. Kuid Hvostovi sissekandest Facebooki 27.detsembril, et ta nüüd läheb koos Toomiga Süüriasse, piisas täiesti: kõigil oli korraga midagi öelda ja kommenteerida.
Ja kui me oleks ümber mõelnud ning poleks Liibanonist edasi üldse läinudki, for security reasons, mis siis?
Ok, praegu olen Damaskuses. Hommul panime kell 7 Beirutist kimama ja 10 paiku olime kohal. Paar tundi tagasi ilmus välja keegi tegelane, kes väidab, et ta võiks meid viia homme Alepposse. Ta on spetsialiseerunud Lääne ajakirjanike sinna toimetamisele. Kõik on võimalik, kui soov on tõsine.
Aga kui homme minna, siis ei jõua vana-aastaõhtuks kuidagi tagasi koju ja siis ma pean hankima uue lennuaja.
Mis mulle ei sobi, sest ma tahan vana-aastaõhtul olla Käsmus koos sõpradega ja heade inimestega. Liis ka ootab juba pikisilmi.
Ja veel see, et piletite ümbervahetamine on siia reisimisel neetult kallis. No ikka kõrvulukustavalt kallis.
Kuna ma ei ole siin Bashar al-Assadi kulul, vaid Eesti Ekspressi komandeeringuga, siis ma ei saa Luige finantsidele sellist põntsu panna.
Niinimetatud programmist. Istusin täna hommikul koos al-Assadiga umbes poolteist tundi ühes ruumis.
Pärast seda istusin umbes viis tundi ühes teises ruumis ja jälgisin, kuidas Süüria presidendi pressiteenistus tegeles kolme Itaalia ajakirjanikuga, kes olid just samal hommikul Assadilt inteka võtnud. Tegelesid hästi. Kohe põhjalikult tegelesid.
Yana Toom, kelle pressiesindaja ma ei ole, viibis sel ajal kusagil mujal.
Kuskohas, seda seletab ta teile ise, kui ta tahab.
Sest mina pole, kolmas kord ütlen, tema pressiesindaja.
Venemaa föderatsiooninõukogu väliskomitee esimees Kossatšov on siin. Kuidas ja miks, sellest ma kirjutan jällegi paberlehes.
Ta oli Assadi juures hommikul. Koos Toomiga. Koos minuga.
Nüüd põhiline. Vene meedia edastab praegu umbes selliseid teateid, kuidas sellel hommikusel kohtumisel arutasid Assad, Kossatšov ja Euroopa Parlamendi saadikud Eestist, Lätist ja Itaaliast seda relvarahu, mille sõlmimisest just teatati.
Ei arutatud seal midagi. Seda rahu arutati kusagil mujal, hoopis teisel tasandil ja teiste inimestega. Assadi juures vahetati viisakusi, aeti mulli ja patsutati õlale.
Et Assadil, Türgil ja Venemaal õnnestus mingi relvarahukokkulepe välja võluda, ei ole kuidagi seotud Kossatšovi, Toomi või ükskõik millise teise parlamendisaadiku siiatulekuga kas Venemaalt või Euroopa Liidust, sest keegi ei hakka mingeid tõsiseid asju nendega arutama, kuna see pole üldse see tase, kustkohast punguks mingigi poliitiline kaal.
Mul on kahju seda öelda, kallid Euroopa Parlamendi saadikud Eestist, aga Yana Toomi kaal on rahvusvahelises elus täpselt sama tühine nagu teie endi kaal.
Mul on au seda öelda koos nende Itaalia kolleegidega, kes olid koos minuga Assadi pressiteenistuse juures nii kuradima palju tunde, et me jõudsime ka seda arutada, et mida paganat teevad Assadi juures Eesti europarlamendi saadik ja Itaalia europarlamendi saadik.
Sellisest värgist võib ainult Eesti meedia leili minna.
Või siiski, Toomil on sisepoliitiline kaal. See tal on. Aga see on hoopis teine teema.
Nii et Alepposse ma ei lähe. Kahjuks või õnneks. Toom ka ei lähe. Kahjuks või õnneks.
Ja mida ta siin tegi, seletab ta teile ise.
Ajakirjanik Andrei Hvostovi Süüria-reisi kulud kattis Eesti Ekspress.
