Hea Mirtel
Kirjutasid eelmisel nädalal oma Facebooki südamest tulnud postituse, mis äratas suurt tähelepanu. Neile, kes kogu seda lugu jälginud ei ole, selgituseks, et Mirtel leidis, et tema kajastamine selles Ekspressi loos, oli kerglane, äärmiselt seksistlik ja alandav ja ta soovis vastust, miks on tema kujutamiseks valitud niisugune vaatenurk.
Esiteks, mul on kahju. Mul ja ka loo autoril Otto Oliver Olgol on kahju, et see lõik selles loos Sind niimoodi puudutas. Me ei heida seda Sulle ette, Sul on absoluutne õigus tunda ja tõlgendada loetut viisil, nagu Sulle õige tundub. Saame vaid kinnitada, et Sinu saavutuste ja töö alavääristamine ei olnud meie eesmärk.
Eesti Ekspressi eesmärk on teha parimat uurivat ajakirjandust, olla uute ja oluliste teemade tutvustaja ja maaletooja, lisaks jutustada ladusalt kirjutatud inimlikke lugusid, mis puudutavad ja avardavad lugeja maailmapilti. Aga lisaks sellele soovime, et igas lehenumbris oleks ka kergemini loetavaid lugusid, meelelahutust, et anda lugejale hingamisruumi.
See konkreetne lugu armastatud kultusfilmi ümmargusest tähtpäevast oli just selline. On ju selge, et see pole uudislugu ega pole mingil moel uuriv ajakirjandus. Ennekõike vaatles autor seda, kas antud lõbusas mängufilmis toimunu on päriselus realiseerunud või mitte ja seda kerges, kohati humoorikas võtmes.
Mitte kellegi puhul, kes artiklis mainimist leidsid, ei ole tegemist nende 10 aasta saavutuste tasakaalustatud ja täieliku kajastamisega. Pigem oli enamasti valitud mõni aspekt, mis iseloomustas filmis esitatud karakterit ja vaadatud, kas ja kuidas on edasine elu või looming filmis nähtuga suhestunud.
Pole kahtlust, et selline käsitlus tegi paljudele liiga. Toomas Hendrik Ilvese panus Eesti presidendina, rahvusvahelise mõtlejana on kindlasti palju suurem ja mitmekesisem, kui artiklis kirjeldatud mees, kes ei taha poliitikat nähagi ja teeks selle asemel “päris tööd” ning kelle peamiseks saavutuseks on lätlannaga lapse saamine ja “EASile võlgu jäämine” (kusjuures Ilves pole EASile sentigi võlgu jäänud). Erich Krieger on kindlasti teinud ka palju muud, kui olnud “panomees”, kellel pole “austajatest puudust”. Ott Seppki on meile pakkunud väga palju erinevaid rolle ja lavastanud, mitte vaid “rullnokka teinud”. Ja nii edasi.
Vaatenurga valikut tingis kõige enam, nagu öeldud, filmis mängitud karakter ja mõni meeldejäävam stseen temaga. Sellepärast on Sille Sutting artiklis sees oma kurikuulsa tsitaadiga kilomeetritest ja teatud imemisest - see lihtsalt on selle filmi kõige tuntum ja enam kordamist leidnud lause. Sinu (väga hästi!) mängitud karakter Võilille tipphetkedeks paraku jäid alasti ujumine ja paar kergekaalulist tsitaati (“Appi, kui ilus naba. Kas sa usud, et naba on inimese kõige erogeensem koht?”, “Poisid, ma olen näkineitsi!” ja “Kas sa tead, et ühes seemnepurskes on rohkem energiat kui ühes aatomiplahvatuses?”). Filmi loojatelgi, ma eeldan, polnud selle karakteriga ülevamat taotlust heast ja ausast meelelahutusest.
Ma saan muidugi aru, et Sind ei häirinud see, kuidas nähti karakter Võilille, vaid laused, mis käisid selle kohta, mis “tuli pärast”. Lihtsalt fookus neile lausetele oli võetud sellest filmist ja stseenist, mis oli meeldejääv ja mis kaudselt ühendab seda ja mitmeid Sinu hilisemaid, väga eripalgelisi filme. Loomulikult oleks võinud valida ka tuhat teistsugust fookust. Riieteta olek pole endastki mõista keskne ühegi Sinu filmirolli puhul, paraku on korduv alastiolek üks tähelepanekuid, mida nende filmide vaatajad tahes-tahtmata teevad. Kui keegi analüüsiks konkreetseid rolle konkreetsetes filmides põhjalikumalt, siis vaevalt ta sellele ülemäärast tähelepanu pööraks.
Ajakirjanik ei piirdunud ka ainult alastuse teemaga, kui ta ütles, et Sa “kütkestad endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga”. Ilu ei piirdu kehaliste parameetritega, karisma on hoopis muu kategooria mõiste.
Mind puudutas Sinu postituses kõige enam koht, justkui muudaks selline artikkel silmakirjalikuks Eesti Ekspressi artiklid soolisest võrdsest kohtlemisest, üleüldisest inimeste võrdsest kohtlemisest, õiglusest, palgalõhest, (kodu)vägivallast, koolikiusamisest, üleüldisest kiusamisest. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus ja seda peamiselt seetõttu, et ma tean, et nendel teemadel kirjutades ei ole me silmakirjalikud. Me kirjutame neist asjust kogu aeg ja need teemad on Eesti Ekspressile üliolulised. Aga ma olen kindlalt seda meelt, et kõigil neil teemadel võib teha ka nalja, võib vinti peale keerata ja autorite isikupära ning teksti ja mõttemaailma elususe nimel peab mõnikord lubama ebakorrektsusi.
Nii et kokku võttes - mul on kahju, et see artikkel Sind niimoodi puudutas. See ei olnud kindlasti meie soov ja mul on hea meel, et Sa sellest kirjutasid. Ja kirjutasid väga hästi! See viis mind mõttele, et Sa võiksid sellel teemal - alastuse roll filmikunstis - meile Eesti Ekspressi kirjutada. Avaldaksime selle suurima heameelega.
Pole ju mõtet eitada, et kogu filmitööstus, sh Eesti oma kasutab naiste ihu, ilu, häält ja karismat ning muidugi ka alastust selleks, et vaatajaid võita ja erutada (ma ei pea sugugi silmas seksuaalset erutust). Nii on see Hollywoodis, nii on see arthouse-kinos. Küllap see lihtsalt töötab. Viimati vaatasin Rea Lesta läbivalt väga head rollisooritust filmis November ja mäletan end kinos mõtlemas, miks seda stseeni, kus ta paljalt sügisporis püherdas, ikkagi vaja on. Kas ei ole see sinna pandud just selleks, et kõneainet pakkuda ja filmi turundada? Kirjuta sellest, palun! See, ma olen kindel, huvitaks paljusid.
Aga ma ei ole nõus, et neil teemadel peab saama kirjutada üksnes korrektselt ja ühel moel. Nagu ütlesid Rain Tolk ja Andres Maimik samas artiklis: “Eestlased on kümne aastaga läinud palju mornimaks, ei ole enam sellist rõõmusädet. Muretseme mingite ajuvabade asjade pärast ja reageerime üle.” Et see nii ei oleks, peab vahel olema mühaklik, vahel jõuliselt ühepoolne, vahel kirglik, vahel lõõpiv, vahel ilkuv, vahel romantiline, vahel väga vihane ja vahel lihtsalt nõme. Ehk, teisisõnu, elus ja vaba. See, ma usun, on inimestele oluline.
Parimat
Erik
