Jaak Nigul: Mis on meie sotsiaalsetel teemadel sõnakate inimeste maksukultuuris valesti?
Eestis saab kultuur väga palju tähelepanu. Näiteks 3. aprilli Postimees õnnitles sünnipäeva puhul üht ajaloolast, muusikut ja teatrikriitikut ning kaht näitlejat ja ajakirjanikku. Teiste erialade inimestel sel kuupäeval ilmselt sünnipäevi pole? Kultuuriinimesed (koos ametnike ja teadlastega) moodustavad põhiosa riiklikele vastuvõttudele kutsututest. Ettevõtjana peab selleks millegi väga tõsisega silma paistma, muusikuna võib piisata korrast Folgil esinemisest. Ka kultuuri kandepind laieneb üha. Kui 1994. aastal õppis kõrgkoolides kunstierialadel 1233 ja lõpetas 209, siis 2015. aastal juba vastavalt 3194 ja 650 tudengit-doktoranti (allikas: statistikaamet).
Palun mitte arvata, et üks järjekordne B-generatsiooni esindaja ei mõista kultuuri olulisust meie rahva püsimisel. Vastupidi! Mul on lihtsalt mure Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse pärast, sest:
1. Kui tänapäeval hõlmab kultuuri mõiste lisaks kõrg- ja rahvakultuurile ka populaarkultuuri, siis kas suudame rahaliselt oma põhiseaduslikku kohust täita? Praegu ilmselt ei suuda, sest rahulolematute loojate arv kasvab koos loomeinimeste osakaalu kasvuga ühiskonnas.
2. Kui kultuuri mõiste hõlmab lisaks inimese elukeskkonda tähenduslikuks muutvatele representatsioonidele ja tekstidele ka praktikaid (R. Raud, „Mis on kultuur?”), siis järelikult on ka maksukultuur üks kultuuri osa. Kuid ma pole kindel, et senine maksukultuur vajab kaitsmist.
Ma pean väga lugu loomeinimestest, kes on piisavalt töökad ja andekad, et ennast ja oma peret heal tasemel ära majandada. Nad tõestavad, et edukas loomemajandus on võimalik. Minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi päris mitu. Nad ei virise, et ühiskond ei mõista nende loomingu igavikulist tähtsust ega toeta neid piisavalt loominguliste stipendiumidega. Nende kalendrid on tellimusi täis ja olen isegi pidanud oma plaane kohendama, et nende loomingut osta. Samas tekitab küsimusi mõne sotsiaalsetel teemadel sõnaka looja enese osalemine maksukultuuris.
Mihkel Rauda ma isiklikult ei tunne, kuid olen tema osalusel loodut fännanud juba Singer Vingeri ja Mr Lawrence’i aegadest. Ka telesaatejuhina on ta jätnud asjatundliku, terava ja vaimuka inimese mulje. Igati positiivse kuvandiga loomeinimene, kes on end korduvalt määratlenud kui sotsiaaldemokraati. Lahkus küll SDEst, kuid lubas jätkata võitlust „õnneliku ja inimväärse Eesti eest” (Postimees, 7. juuni 2016).
Sotsiaaldemokraatial kui ideel pole viga midagi. Mõistlikul määral ümberjagamine ühiskonna jõukamalt osalt neile, kes päriselt abi vajavad, on igati õige. „Inimeste Eestis hoolivad inimesed üksteisest ja oma riigist ja riik hoolib oma inimestest. Kõigist eranditeta” (SDE valimisprogramm 2015). Väga hästi öeldud! Kui ainult seda sotsiaaldemokraatia peaprobleemi ees ei oleks – ühiskonnas on liiga palju sotse.
Minu jaoks pole sotsiaaldemokraat ja sots sünonüümid. Sotsiaaldemokraadid on need, kes ka ise elavad sotsiaaldemokraatia väärtuste järgi. Nad mitte ainult ei nõua teistelt, vaid ka hoolivad, aitavad ja panustavad ise.
Kuidas ma defineerin sotse? Sotsid pole kindlasti ainult SDE liikmed, neid leidub kõigis erakondades ja väljaspoolgi. Sotsideks pean ma neid, kes arvavad endal olevat õiguse tegeleda ainult sellega, mis meeldib või huvitab, ja seda teiste kulul. Ebameeldivaga, näiteks ühiskonna ülalpidamise või kaitsmisega on sotside arvates kohustatud tegelema teise(järgulise)d ühiskonna liikmed. Sotsid ise ei osale tavaliselt ümberjagatava lisandväärtuse loomises või kui osalevad, siis jagavad seda ühiskonnaga minimaalselt. Sotsid peavad oma isiklikke vabadusi tähtsamaks ühiskonna vajadustest ja tunnistavad ainult inimõiguste, aga mitte inimkohustuste olemasolu. Näiteks Eiki Nestori õpetussõnad oma poegadele: „Tee seda, mis sulle meeldib, ja kui selle eest ka makstakse, siis on eriti tore” (LP, 8. november 2014). Paraku, kui on liiga palju sotse, ei teki piisavalt ümberjagatavat lisandväärtust ehk pole võimalik piisavalt toetada abivajajaid ega investeerida haridusse, tervishoidu, riigikaitsesse ja muudesse ühiskonna vajadustesse.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna kodulehel kirjeldas Mihkel Raud end kui „laulja, kitarrist, telesaatejuht ja kirjanik”. Ta ei tutvustanud end kui ettevõtjat, kellele kuulub alates 2001. aastast OÜ Raud Meedia, mis osutab teleprogrammide ja ringhäälinguga seotud teenuseid. Mõned kõnekamad read selle eduka ühemeheettevõtte 2015. aasta aruandest: eelmiste perioodide jaotamata kasum 80 138 eurot, kohustusi kokku 4337, raha kontodel ja kassas 43 717 eurot. Tööjõukulu järgi maksis Mihkel Raud endale aasta jooksul kokku 2499 eurot brutopalka ja riigile 845 eurot sotsiaalmaksu. Esimest korda maksis Mihkel Raud endale dividende summas 50 000 ja tulumaksu sellelt 12 500 eurot. Kuidas sobib selline maksude optimeerimine inimesele, kes kirjutas enda kohta SDE kodulehel: „Minu sotsiaaldemokraatia on see, kui ma olen valmis Sulle vastu tulema. Kui olen valmis natuke rohkem maksma, et Sina peaksid seda natuke vähem tegema.”
Jaanuaris Äripäevale antud intervjuus ütles Mihkel Raud ettevõtlusest kõneldes: „See aspekt on erakordselt oluline, et sellest peab olema kasu ka ühiskonnale.” Huvitav, millist kasu ühiskonnale Mihkel silmas pidas? Kas sellist, et kogu raha talle ja muusika ning raamatud ühiskonnale? Et edaspidi makstakse Eestis pensione Mihkli raamatutes – pensionipäeval vaid „Musta pori näkku”? Ja EMOs võiks haigetele pakkuda Mihkli eelmisel aastal ilmunud eneseabiraamatut – las ravivad end ise, see lahendaks Haigekassa puudujäägi probleemi. On’s Mihkel Raud sotsiaaldemokraat või sots? Igatahes pole ta ainuke „sotsiaalselt vastutustundlik loomeettevõtja”.
Mari-Liis Lill on läinud ajalukku 2013. aasta loomeliitude pleenumil peetud kõnega „Mis on meie pildil valesti?”. Hingeminevalt hästi seatud sõnad teemadel, et kõik soovivad olla vajalikud ja et „ümberjagamisest ei pääse”. Kõne algul nimetab ta ennast näitlejaks, mitte ettevõtjaks. Samas on ta koos elukaaslase Ivo Uukkiviga juhatuse liige osaühingus U8.
Vastan Mari-Liis Lille küsimusele: teie pildil on valesti see, et etendus- ja reklaamiteenuseid pakkuv ettevõte U8 OÜ pole kunagi maksnud teile juhatuse liikme palka ning on maksnud minimaalselt palka töötajatele ja sotsiaalmakse riigile, samas on ettevõte maksnud Ivo Uukkivile üle 250 000 euro dividende ja soetanud umbes 250 000 euro eest kinnisvara, millel asuvaid hooneid on
kulumisse kantud 10protsendise amortisatsiooninormiga (võimaldab kasumit vähendada), kuid mille väljarentimise tulu U8 OÜ aastaaruanded ei näita. Valesti on see, et te ise olete teinud kõik pääsemaks ümberjagamisest lastetoetuse ja kultuuritöötajate palga heaks.
Kindlasti suurendab Mari-Liis Lille maksuoptimeerimine ka paljuräägitud statistilist palgalõhet.
Kui juba meie loometipud edukalt makse optimeerivad, võime eeldada, et igal aastal kaotame tulevaste maksumaksjate ridadest kaunitele kunstidele umbes 600 kõrgkoole lõpetavat algajat noort loojat. Samas, millist maksukultuuri saab eeldada, kui ka valitsuse minister, SDE juhatuse liige Urve Palo „ooüütab” juba aastaid.
Urve ja Janek Palol on kahasse arvutialaseid konsultatsioone pakkuv vägagi edukas ettevõte ERP Consulting OÜ. Aastatel 2010 kuni 2015 oli ettevõtte käive kokku 502 189, kasum 261 087, tööjõukulu 105 552 ja dividendid 327 633 eurot. Koos käibe ja kasumi kasvuga on aasta-aastalt vähenenud tööjõukulud. Aastaaruannete kohaselt moodustasid need 2010. aastal 30 725 eurot, ent 2015. aastal vaid 14 826 eurot. Tõeline sotsiaaldemokraat maksaks ju kogu kasumi palgana välja, sest „inimeste Eestis hoolivad inimesed oma riigist”. Valimisprogrammis lubas Urve Palo jätkata lastetoetuse tõstmist, kuid ilmselt mitte enda arvelt. Kas Urve Palo on sotsiaaldemokraat või sots? Kas Jevgeni Ossinovskil jätkub printsipiaalsust Palo korrale kutsuda või pakub ta välja uue maksutõusu?
Haigekassal on 70 ja Päästeametil 10–15 miljonit eurot aastaeelarves puudu (Postimees, 7. aprill 2017) mitte seetõttu, et praegused maksumaksjad maksavad liiga vähe, vaid seetõttu, et väga paljud maksuvõimelised ei maksa üldse või „ooüütavad”. 2015. aastal oli Eestis umbes 79 000 töötajatega ettevõtet, kus töötas kokku umbes 434 000 inimest. Neist umbes 71 000s oli 1–9 töötajat (keskmiselt 1,7). 2008. aastal oli selliste mikroettevõtete arv vaid 47 000 (stat.ee, tabel EM001).
2016. aastal laekus 90% ettevõtete maksutuludest 6397 ettevõttelt, kus töötas 60,5 protsenti ehk 263 000 makse maksnud ettevõtete töötajatest (MTA andmed). Kui eeldame, et mikroettevõtete 124 000 töötajale makstakse praegu vaid miinimumpalka, siis tõstes nende ametliku brutopalga 970 euroni kuus (ehk 500 eurot üle miinimumpalga), laekuks riigile aastas umbes 143 miljonit eurot üksikisiku tulumaksu ja 245 miljonit eurot sotsiaalmaksu lisaks (kalkulaator.ee). Kuid paljud, näiteks Mihkel Raud, ei näita endale isegi miinimumpalka.
Siit ka üleskutse mihklitele, Mari-Liisidele ja Urvedele: lõpetage sotsiaalegoism ja hakake sotsiaaldemokraatideks. Eesti kultuuri säilimiseks ei piisa sellest, et enamik meist on valmis liigutusest niiskete silmadega laulupeol „Isamaad” laulma, kui samal ajal on vaid vähemus valmis isamaale makse maksma.
Maksude optimeerimine seaduse piires on juriidiliselt korrektne. Kuid kas see on ka eetiliselt sobiv isikutele, kes peavad end vasakpoolseteks ja kutsuvad ühiskonda üles laialdasemale ümberjagamisele? Kas on võimalik, et sotsid lõpetavad silmakirjatsemise ja hakkavad sotsiaaldemokraatideks? Ilma sunnita vaevalt. Sotside motoks sobib kõige paremini filmist „Nukitsamees” meelde jäänud Vanamoori lause: „Jagame kõik ära. Kui üle jääb, saate teie ka!”
