Mikk Salu: Jevgeni Ossinovski on nagu kurjast vaimust vaevatud
„Nii julgeid edasiminekuid ühiskondlike tuumprobleemide lahendamisel ei ole Eestis ammu olnud,“ kiitles Jevgeni Ossinovski juuni algul sotsiaaldemokraatide üldkogul. Sotside juht rääkis, kuidas sotsiaaldemokraadid tuleviku Eestit ehitavad. Ja see Eesti, kui jälle Ossinovskit tsiteerida, „on uuenduslik ja julge riik, mis julgeb sammuda edasi ning on piisavalt nõtke, et olla globaalse innovatsiooni eestvedaja“.
Et kõik saaksid ikka rõõmsa tujuga puhkusele minna, lahendati suve hakuks kiiresti ära mõned tuumprobleemid. Õlle hinna tõstmine muidugi. Mõned nädalad tagasi, nagu mäletate, otsustati ära keelata koolipuhvetites pirukate müümine. Globaalne innovatsioon sai kõvasti hoogu juurde.
Rida (mida keelata, piirata, käskida, alla suruda) on aga pikk: solaariumid, suhkur, kommid, e-sigaretid, õlu, siider, jogurtid, happy hour baarides, pähklid pubiletil, liiga magusad ja liiga soolased söögid, ajalehti müüvad lapsed, valed automootorid, valed mõtted, tätoveeringud. Kõik need ja palju muid tuumprobleeme on töös. Mõni juba ära reguleeritud, mõni veel algatuse staadiumis.
Innovatiivne, uuenduslik ja nutikad lahendused – need fraasid korduvad sotsiaaldemokraatide liidri jutus tihti. Lihtsaid lahendusi ei pakuta. Ossinovski isegi hoiatab: on naiivne loota, et kusagil on lihtsad lahendused, mis toovad stabiilsuse. „Kui vanad lahendused ei tööta, tuleb uusi otsida. Nii olen ka teinud,“ lubab Ossinovski.
Ilmselt ma elan intellektuaalselt mõnel teisel planeedil, aga kui vaadata neid kolme aastat, mil sotsid valitsuses olnud, paistab nende nutikate ettepanekute tööriistakast (ühiskondlike tuumprobleemide lahendamiseks ja globaalse innovatsiooni eestvedajaks saamisel) koosnevat ainult kahest instrumendist: keelame kõik ära ja ehitame Eesti riiklikke üürimaju täis.
Kogu sotside ülejäänud poliitika, eriti sotsiaalvaldkonnas ja hariduses, on vana hea „määrime kõik rahaga üle, omamata vähimatki aimu, kas sellest mingit kasu on“.
Mõni ütleb nüüd, et liialdan. Et ei taheta ju lõplikult keelata. Et igal pool ei keelata, vaid ainult piiratakse või tõstetakse makse või mida iganes. Ja näe, president ei kuulutanud näiteks magusamaksu seadust välja. Ja kui keelatakse, siis mitte kõigile, vaid ainult noortele.
Ma ei jaga küll päris hästi ära, et kui 17aastane võib abielluda, võib kohalikel valimistel hääletada, teda võidakse kaitseväkke võtta, ta võib püssi lasta ja autot juhtida, siis miks ta kohvikust moosipalli osta ei tohi?
Liialdust siin aga ei ole. Ossinovski ja tema ametnikud, kes pirukate ärakeelamise dekreete kirjutavad, on toredad ja intelligentsed inimesed (ilma irooniata), aga nad on lootusetud paternalistid. Nad ei usalda lapsi. Nad ei usalda lapsevanemaid. Nad ei usu inimeste võimesse ise otsustada ja valikuid teha. Või nad lihtsalt ei taha, et inimesed ise otsustaksid. Seda on neile ka raske ette heita. Enda teistest paremaks-targemaks pidamine ja soov seejärel teisi oma võimule allutada on inimlik ja universaalne tunne.
Ajutiselt võib mõni asi pidurduda. Mõne seaduse valmimine võib edasi lükkuda, aga kõik trendid Eestis ja mujal maailmas, rahvusvahelised organisatsioonid ja Euroopa Liit toetavad keelamisele-piiramisele suunatud otsuseid. Pikas perspektiivis on suund selge ja tagasipöördumist ei ole. Keelajad teavad, et enamik inimesi alguses viriseb, aga siis harjub ja unustab, et kunagi oli teistmoodi.
„Me võtame alles soojendusdressi seljast,“ lubas Ossinovski maikuises kõnes. Varsti on suvi läbi. Poliitikud ja ametnikud tulevad puhkuselt tagasi. Kõik on värsked ja energiat täis. Terve hulk tuumprobleeme vajab lahendust.
Ootame huviga.
