FOTOD: Okeaaniasse, elama ohtlikku elu

Okeaanias leitakse kontakt vaimu­maailmaga kavajoogi abil, kuid seesmine psühhofriik võib „turismi­piirkonnast eemal“ valla pääseda ka täiesti niisama, hoiatab Lembe Mõttus.

Hästi, olete otsustanud kõik pikalt saata ja tahate elada ohtlikku elu? Paapua Uus-Guinea (nagu ka Saalomoni saared ja Vanuatu) on sellise unistuse elluviimiseks täiesti arvestatav valik. Need pööraselt põnevad maad väärivad iga kodust eemal oldud hetke.

Kotid-kohvrid tuleks pakkida siiski üsna ruttu, sest peale imelise looduse, värviliste paradiisilindude ja puukängurute on Paapua Uus-Guinea rikas ka kulla, vase, haruldaste muldmetallide, nikli, koobalti, kroomi, raua ja plaatina poolest, mistõttu riigi areng on juba tõusuteel.

Praegu elatakse Paapua Uus-Guineas veel ürg­ajas ja suurem osa rahvastikust jookseb ikka veel džunglis ringi ja ajab, vibud vinnas saaki taga. Täiskuuöödel põlevad põliskülades lõkked, mille ümber vehivad tantsu sulgede ja taimedega ehitud pärismaalased. Kui kuu parasjagu ei paista, kostümeerivad mehed end jubedateks vaimudeks ning möirgavad ja jõuravad siis küla kõigis onnides, et ehmatada lapsi piisavalt rängalt selleks, et nendestki tulevikus julged inimesed kasvaks. Sepiki jõe äärsetes külades ei saa muidu mehekski, kui ei läbi initsiatsioonitseremooniat, mille käigus lõigatakse noormeeste seljale ja rinnale üle 200 sügava haava, mis paranedes hakkavad välja nägema kui krokodilli soomused. Samas toimetavad lapsed juba varakult võrdselt täiskasvanutega: teevad lõket, käivad kalal ja jahil. Pole midagi erilist, kui kuueaastase lapse kõhul on pikk arm – noast, mille otsa ta aastasena kukkus. Naised peavad tegema kõike, mis mees ütleb. Sünnitus on tabu; rase naine ei tohi Vanuatu põliskülades isegi kalale minna, et mitte saagiõnne rikkuda, või muidu heidetakse terve pere külast välja (kui just pereisa pealikule siga ei kingi).

Nagu Uus-Guineas, elab ka Vanuatu rahvas põhiliselt džunglis, kust nad saavad söögi, joogi ja ravimid. Pentecosti saarel seovad julgeimad julgetest meestest iga aasta mai- ja juunikuus endale jalge külge elastsed viinapuuväädid ning hüppavad siis 35 meetri kõrgusest bambustornist nägupidi porri, et tagada hea jamsisaak. Malekula saarel hoiavad traditsioone au sees aga Smol Nambas ja Big Nambas – sõjakad hõimud, kes mitte just nii väga ammu küpsetasid lõkkel kutsumata külalisi. Nüüdseks on nad rahunenud ja demonstreerivad vahel turistidele oma lillat peenisekatet ja niudeid ümbritsevat jämedat puukoorest vööd, kuid ka sürreaalseid tseremooniaid ja muud elukorraldust sügavale džunglisse ehitatud pisikestes külades, kus elatakse palmilehtedest punutud katusega bambushüttides ja magatakse põrandal sääsevõrgu all. Elektrit pole, toitu valmistatakse lõkkel ning küla juhib külavanem, kel on suurem võim kui rahukohtunikul. Kõikidest tegemistest ja soovidest tuleb pealikule ette kanda ja võõrad ei tohi ilma pealiku käest luba küsimata siseneda ühegi küla territooriumile.

Paapua Uus-Guinea asub 3 kraadi ekvaatorist lõuna pool, mis tähendab, et suurem osa ajast tuleb kõrbeda ekvatoriaalpäikese käes. Aga kui Okeaanias sajab vihma, siis sajab ikka tõsiselt. Teed muutuvad läbimatuks, jõgede vesi murrab kallastest välja ja tõuseb peaaegu kümme meetrit. Võib juhtuda, et küladel puudub nädalaid mis tahes side ülejäänud maailmaga. Külaelanikud sellest ei heitu – Paapuas sõidetakse siis onni ukseni kanuudega ja Vanuatu väikestel saartel töötavad kavabaarid täisvõimsusel.

Okeaania saartel usutakse, et kergete narkootikumide abil (nt sogane piprajuure leotis, kava Vanuatul) on võimalik vaimumaailmaga ühendusse asuda. Kavat kulistades püüavad ni vanuatu’d

Kui kuu parasjagu ei paista, kostümeerivad mehed end jubedateks vaimudeks ning möirgavad ja jõuravad siis kõigis küla onnides.

ühendust saada Vu’ga, vaimumaailma sõnumitoojaga, kes ei anna end näole muidu, kui inimene oma meeli narkootikumidega turgutanud pole. Ja paapuate narkootikum on beetlipähklid. Kogu rahvas kõnnib ringi punakasmustade hammastega, sest pidev beetli nätsutamine lõhub hambavaaba ja muudab hambad ja keele punaseks. Linnatänavad on täis veripunaseid süljelärakaid, mis mõjub eriti võikalt seetõttu, et Paapua Uus-Guinea linnades Port Moresbys, Mt Hagenis ja Laes on ülikõrge kuritegevuse tase vastupidi Vanuatule, millest turvalisemat riiki ilmselt pole olemas. Vanuatul pole ka ühtegi inimesele ohtlikku looma, putukat ega madu. Kohalikud on täiesti veendunud, et Vanuatu ongi maapealne paradiis, kui ainult... tööd ei peaks tegema. Aga tööd on vaja teha, sest raha on vaja, et lapsi koolitada. Kuus esimest klassi on tasuta, seejärel tuleb vanematel rahakotti kergendada 300 euro võrra aastas. See on paapuate, saalomonlaste ja ni-vanuatu’de jaoks üüratult suur summa ja kui veel arvestada, et tavaliselt on peres seitse last, siis pole imestada, et suurem osa rahvastikust piirdub ainult kuue klassi haridusega. Noored tulevad linnast külla tagasi ja hakkavad ise lapsi tegema.

Kindlasti ei ole Paapua Uus-Guineas, Saalomoni saartel ja Vanuatus reisides oluline rahakoti suurus, vaid selle kasutamise oskus. Ilma vähimagi kahtluseta kasvab reisielamus seal seda suuremaks, mida vähem kulutatakse, ning Vanuatu väikestel saartel saab õigupoolest kohati läbi ühtegi senti kulutamata: tuleb lihtsalt kohalikest küladest toidupoolist küsida ja lageda taeva all magada. Külaelanikud kannavad nagu küllusesarvest nälginud ränduri ette tarosid, jamsse, kookospähkleid, banaane ja papaiasid. Muidugi oleks ilus kohalikele hästi maksta, sest ni-vanuatu’d on äärmiselt lahked ja südamlikud, aga sageli liiga häbelikud, et ise raha küsida.

Peamine, mille eest tuleb ­alati maksta, on transport. Lennupiletid on väga kallid, Paapua Uus-Guineas valitseb kohaliku lennufirma Air Niugini monopol. Vanuatus lendab saarte vahel siuh ja viuh Air Vanuatu ja sealgi peab taevase ajavõidu eest välja käima kenakese summa hoolimata sellest, et lennukid on vanad ja inimesi kaalutakse enne pardale minekut nagu kotte.

Tuleb hästi järele mõelda, mida Paapuast või Vanuatust otsima minna. Ajakirja klantspildid lubavad maalilist puhkust eksootilistes rannaäärsetes hütikestes, aga kohale sõites selgub, et tegelikkus on teistsugune. Elu väljaspool Madangi Paapua Uus-Guineas või Efaté saart ja Luganville’i linna Espiritu Santo saarel Vanuatus on üsna vähe arenenud. Pole kasiinosid, baare ega latekohvi. Pole võimalik leida mitte mingisugust lääne toitu või alkoholi ning jamsi ja taro küpsetatud, hautatud, praetud ja keedetud variatsioonid (olgu need kui tahes head) hakkavad tõesti lõpuks üle viskama, kui olete seda söönud umbes viiekümne viiendat korda järjest. Transport on ebamugav ja kallis ning igasse lennukisse, paati või veoautokasti ronimine näib oma elu kaalule panekuna. Magama peab aga onnides, kus pole elektrit ega vett. Kui olete end lasknud meelitada lausest „see on unikaalne võimalus elada väljaspool turismipiirkonda“, siis võib juhtuda, et pärast esimest unikaalset ööd nendes onnides ei tahagi enam muud kui turismipiirkonda peituda.

Elamine niisugustes tingimustes toob esile inimloomuse kõige varjatumad pahed ja sügavale surutud maniakaalsuse. Ühel hetkel, tavaliselt kahe-kolme nädala möödudes ja enamasti õhtuti, kerkib hingesügavusest karjudes esile närviline ja ärahellitatud psühhofriik, kes on pigem võimeline kedagi lööma kui heitma taas pikali niiskele ja kirpe täis madratsile hommikut ootama. Kui sinna lisada veel ports hiiglaslikke prussakaid, kes jalgade all krigisevad iga kord, kui tahaks öösel põrandale astuda, ja satikaid, kes pidevalt krae vahele ronivad ning kelle hammustustest terve keha sügeleb ning on punaseid kuplasid täis (ja juuksed, mida on tolmu ja merevee tõttu võimatu kammida, ning riided, mida pole korralikult pestud juba nädalaid), siis pole täielik ahastus kaugel.

Ent planeet Maa on imetabane paik ja kui olla seiklusjanune ning ettevõtlik, armastada metsikult reisida ja vajada adrenaliinilaksu, mis sellega kaasneb, on Okeaania reisisihiks imeline paik. Paapua Uus-Guinea psühhedeelset paranoiat mahendab Vanuatu turvaline, puutumatu paradiislikkus ja Saalomoni saared, balansseerides nende kahe vahepeal, pakuvad midagi mõlemast eespool mainitust. Need on riigid, kus miski ei kulge plaanipäraselt, ja tänu unisele organiseerimatusele saab seal olles palju naerda ja nautida oma olemise iga viimast kui minutit.

Lembe Mõttusel on lavastajaharidus. raamatupidamisfirma tegevdirektor, raamatu „Minu Okeaania“ autor.