Kultuuritegelased hävituspataljonides ehk miks ei saa jätta Ojasoole andestamata

Vastuse küsimusele, kas anda Tiit Ojasoole teine võimalus või mitte, leiab ajaloost. Aastast 1941.

NO99 lavastaja Tiit Ojasoo on põhjustanud avalikkuses ägeda vaidluse, mis taandub küsimusele, kas andestada või mitte. Vastus saab olla vaid üks: andestada. Ajalugu lihtsalt välistab keeldumise. Kui me seniajani pole üheselt hukka mõistnud Eesti loomeinimeste osalust inimsusevastastes kuritegudes ja neile pigem andestanud, siis kuidas üldse saab tõstatada küsimust Ojasoo kohta? Paraku tuleb 1941. aastal Eestis sooritatud võikaid kuritegusid ikka ja jälle meenutada justkui täiesti uusi asju.

Jutt käib N Liidu repressiivorgani NKVD alluvuses sõjasuvel 1941 Eestis moodustatud vabatahtlikest hävituspataljonidest, mis põletasid külasid ning piinasid ja tapsid rahulikke elanikke. Sinna kuulus ka rida Eesti kultuuritegelasi: kirjanikud Paul Kuusberg, Uno Laht, Mart Raud, Ralf Rond, Luise Vaher, kunstnikud Andrus Johani, Kaarel Liimand, Esko Lepp, teatrijuht Kaarel Ird jt.

Pallase kunstnikud hävituspataljonis

Kaarel Liimand kuulub kahtlemata Eesti silmapaistvamate maalikunstnike hulka. Kuid 1940. aasta suvel tervitas ta Eesti okupeerimist ning aasta hiljem sõja puhkedes astus vabatahtlikult hävituspataljoni. 6. juulil 1941 kohtas kunstnik Aino Bach oma abikaasat Liimandit juhuslikult Pihkva raudteejaamas. Liimand oli laskemoonarongi vagunisaatja ning nende rong oli jäänud Tartust evakueeritute rongi kõrvale seisma. Evakueeritute rongis oli ka Bach. Abikaasade kohtumine jäi lühikeseks, sest varsti hakkas evakueeritavate rong liikuma. See oli viimne kord, kui Bach oma meest nägi.

Edasine pole täpselt selge. Kindel on vaid see, et ilmselt õige varsti pärast seda kohtumist hukkus Liimand hävituspataljonis. Arvatavasti toimus see ajavahemikus 6. juuli kuni 12. august 1941. Ühe versiooni järgi sai laskemoonarong Pihkva jaama juures sakslaste õhurünnaku ajal tabamuse juba 6. juulil ning Liimand hukkus. Igal juhul langes Pihkva sakslaste kätte 9. juulil ja näib usutavana, et kunstnik sai surma juulikuus.

Seevastu Liimandi sõbra, kunstnik Andrus Johani saatus on täpselt teada. Ka Johani kuulub Pallase säravamate maalijate hulka ja vaieldamatult on tegemist meie kunsti klassikuga. Paraku tervitas ka Johani punaokupatsiooni ning astus samuti vabatahtlikuna hävituspataljoni.

Johani võttis osa Tartu kaitsmisest ning pärast punaste purukslöömist augusti algul langes ta Peipsi suunas taganedes sakslaste kätte vangi. Johani toimetati Tartusse, kus SD mõistis ta 18. augustil 1941 surma. Karistuse põhjenduseks toodi: „Kommunistlik tegelane. Abikaasa oli komm. korra ajal Tartu Linna Haridusosakonna juhataja ja kuulus komparteisse ning põgenes Venemaale. Ise oli hävituspataljoni liige ja põgenes punastega Mustvee suunas, kus ta sakslaste poolt tabati.“

Max Jakobsoni juhitud rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni raporti kohaselt lasub peamine vastutus Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest Jossif Stalinil ja toonasel NSV Liidu võimuladvikul ning nende kuritegude peamisteks elluviijateks olid NKVD hävituspataljonid. Seega ka Liimand ja Johani.

Vekslivõltsijast hävituspataljonlaseks

Märtsis 1930 lahvatas Tallinnas võltsimisskandaal, mille peategelane oli tuntud noorkirjanik Mart Raud. Raud oli sattunud võlgade tasumisel raskustesse ning hakkas vekslitele võõraid allkirju kirjutama. „Laenu oli ta võtnud paljudelt pankadelt, kuid ta tasus protsendid korralikult ja pikendas laene, kusjuures esitas uusi veksleid,“ kirjeldas ajaleht Sakala. Esialgu pankadel kahtlusi ei tekkinud, kuna vekslitel olid lugupeetud tegelaste allkirjad.

Asi tuli päevavalgele, kui ühes Tallinna pangas protestiti Raua poolt välja antud 300kroonine veksel. Sellest teatati käendajatele, kes aga tegid suured silmad: nemad pole vekslile küll oma allkirja andnud! Nüüd võeti luubi alla teisedki Raua vekslid ja sama asi kordus. Ajalehtede andmeil petnud Raud pankadelt välja isegi kuni 2000–3000 krooni, mis kohtus küll kinnitust ei leidnud.

19. oktoobril 1931 tunnistas Tallinna-Haapsalu rahukogu Raua süüdi kolme veksli võltsimises. Raud oma süüd ei eitanud ning kohus arvestas seda: mehe karistust vähendati ja ta mõisteti kolmeks aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotusega.

Juba mõne aasta möödudes ei heidetud Rauale kunagist eksimust enam ette: tema luuletused ilmusid näiteks väärikas antoloogias „Arbujad“ (1938). Kui vekslivõltsimise võibki nooruserumaluse arvele kirjutada, siis kirjaniku hilisematest tegudest ei saa kuidagi mööda vaadata. Nimelt kuulub ka Raud nende loomeinimeste hulka, kes 1941. aasta suvel astus hävituspataljoni.

Kuriteod, mis ei aegu

Vastutust ei kanna aga mitte üksnes hävituspataljonlased. Jakobsoni raport nimetab Eestis sooritatud inimsusevastaste kuritegude eest vastutavaks ka Johannes Vares-Barbaruse valitsust, mille otsused olid nende kuritegude allikaks. Lisaks luuletaja Barbarusele kuulus haridusministrina valitsusse ka kirjanik Johannes Semper.

Ma ei arva, et Kaarel Liimand, Andrus Johani, Mart Raud, Johannes Vares-Barbarus ja Johannes Semper tuleks Eesti kultuuriloost kustutada, kuid nende elulugudes peaks kindlasti olema märgitud: kannab vastutust Eestis toimepandud inimsusvastaste kuritegude eest.

Paraku seni seda tehtud ei ole, neid kuritegusid on pigem kiputud unustama ja maha vaikima. Uusima „Eesti kunsti ajaloo“ 6. köites (2013) pole hävituspataljonist enam sõnagi: „Kommunistlike veendumustega Kaarel Liimand ja Andrus Johani olid liitunud Nõukogude relvajõududega, kuid sakslased võtsid nad vangi ja hukkasid“ (lk 51). Tartus Ihaste linnaosas on endiselt Kaarel Liimandi ja Andrus Johani tänavad. Inimsusevastased kuriteod on aga aegumatud. Neid unustada ega andestada ei saa.