Kas interneti filtrimull on halb või hea?

Eesti juurtega teadlane Kalev Hannes Leetaru, keda Eestis teatakse paraku vähe, avaldas möödunud aasta 16. detsembril USA tuntud majandusajakirjas Forbes artikli „Miks oli 2017 filtrimulli aasta?“. ­Leetaru leiab seoseid filtrimullide ja libauudiste vahel. Filtrimulliks nimetatakse intellektuaalset isolatsiooni, mis võib (aga ei pruugi) tekkida, kui kasutajale pakutakse isikustatud infot, milles on arvesse võetud kasutaja koht, veebiotsingute ajalugu ja muud andmed, mis teenusepakkujal inimese kohta on olemas. Isikule ebameeldiv või vaenulik info ette seatud filtreid ei läbi.

Näiteks, kui ma toksin otsingusse sisse „ice hockey“, siis peale ingliskeelsete tekstide saan teada ka eesti keeles, mis on jäähoki ja Eesti Jäähoki Liit. Minu sugulane David elab Kanadas, ta vaatab NHLi mänge ja talle näitab otsing hoopis midagi muud. Meie olemegi eri infomullides.

Kas see on halb või hea? Negatiivne hoiak personaliseeritud info­otsingu vastu teadvustus käesoleva kümnendi alguses tänu interneti aktivistile Eli Pariserile. Tema raamatust „The Filter Bubble: What the Internet Is Hiding from You“ sai bestseller, kuna see seondus hästi isikuandmete kaitsega. Pariser hoiatas, et veebi nähtamatu algoritmiline redigeerimine võib piirata meie kokkupuudet uue teabega ja kitsendada meie nägemust maailmast.

See pole aga midagi uut. Ikka otsitakse sellist informatsiooni, mis kinnitaks otsija olemasolevaid teadmisi ja vaateid. Psühholoogid kutsuvad seda kinnituskaldeks, s.o pigem otsitakse kinnitust oma vaadetele, aga mitte tõde kui sellist. Tõepoolest, mulle ei pakuta Toronto Maple Leafsi jäähokimeeskonna mängude kohta infot nagu Davidile. Aga ma ei taju diskrimineerimist, kuna jäähoki ei ole mu huviobjekt.

Küll aga peaksin igaks juhuks teadma, et Google ­personaliseerib info­otsingut. Muide, 64 protsenti ameeriklastest (Eesti kohta ma andmeid ei leidnud) ei teagi, et ­Google seda teeb. 61 protsenti Facebooki kasutajatest ei tea, et ka nemad saavad isikupärast infot. Hei, nähtamatu jõud internetis korraldab asju ja meie teagi!

Teadlased ütlevad, et just arvamuslood tekitavad lõhestumist, mille taga võib olla rõhumine emotsioonidele, autoriteetidele ärapanemine ja demagoogia. Uudiste valik on vähem poolte valikuga seotud.

Küll aga teatakse ­ameeriklaste suhtumist teabe personaliseerimisse. 2015. aastal korraldatud uuri­mus näitas, et ainult 15,5 protsenti suhtus positiivselt otsingu isikustamisse, ülejäänud olid kas ambivalentsed või vaenulikud. 45 protsenti olid üldse infootsingu personaliseerimise vastu. Nii tahetakse kaitsta oma isikuandmeid, säilitada privaatsus. Kui nii, siis peaksid kõik arvutiekraanil nägema ühesuguseid otsingu­tulemusi sõltumatult isikust, kohast, seadmest jne. Kõik peaksid saama Interneti potist ühesugust suppi.

Nii negatiivne suhtumine isikustatud infosse oli mulle täiesti ootamatu. Olin kogu aeg arvanud, et isiksusest lähtuv või sellega arvestav suhtlemine on igati õige ja hea. Sest ideaalseks peetakse individualiseeritud õpetamist-kasvatamist (klassid olgu väikesed) ja ravi (ravimid vastavalt geenidele).

Selline vastasseis tõukab mõtlema, et äkki ei olegi väiksed klassid ja personaliseeritud ravi eriti head. Õhus hõljub vastuolu individuaalse ja universaalse vahel. See vastuolu tundub olema igavene ehk miks osa inimesi tahab minna metsa, teised linna; osa õppida Kihnu koolis või isegi kodus, teised mammutkoolis; osa töötada perefirmas, teised gigantses Samsungis jne.

Filtrimullide mõju on võimalik ka ise vähendada. Näiteks vaatasin noorena kolme uudistesaadet: „Aktuaalset kaamerat“ Eesti Televisioonist, uudistesaadet „Vremja“ Moskvast ja Soome televisiooni uudiseid. Äkki ma hoidusin alateadlikult niimoodi filtrimulli sattumisest? Samas ei loonud ma nende põhjal mingit „keskmist“ maailmapilti. Mulgikapsaid võib süüa ainult teatud aja. Omasin erinevaid maailmakäsitlusi, mitte aga ühte „objektiivset“ pilti. Praegugi tarbin eri infoallikaid, et mul oleks mitmekesine maailmapilt. Kui loeks ainult Delfit ja Õhtulehte, siis istuksidki mullis, maailmavaadete mitmekesisus ei jõua kohale.

Segregatsiooni vastast võitlust demonstreerib Mark Zuckerberg tööruumide disainiga. Raske ette kujutada, aga tal pole oma kabinetti, nagu teistelgi Facebooki töötajatel. Avatud ruum soodustab liikumist ja omavahelist suhtlemist. Facebook loodi selleks, et ühendada inimesi omavahel, avada uksed; ­Google selleks, et leida vajalikku informatsioonitulva seest üles. Teisalt võivad aga Google ja Facebook minna inimeste vastu, hakata neid lahutama, paigutama erinevatesse kapslitesse ja mullidesse. Siin on tunda nähtamatu Frankensteini hingust. Masin ahistab elavat inimest.

Tegelikult on inimene suuteline lahendama vastuolu mullis ja avamerel olemise vahel. Seth Flaxman jt (2016) uurisid 50 000 online-uudiste lugejat ning tegid andmete põhjaliku statistilise analüüsi. Tuleb välja, et infotarbija võib ühtaegu nii eelistada oma vaadetega kokkulangevat teavet kui ka lugeda vastupidist. Toimib samastumise ja komplementaarsuse printsiip ehk mõistlik vasakpoolne on tuttav parempoolse ideoloogiaga ja vastupidi. Selgus, et konservatiivide poolt hääletanud inimesed loevad-vaatavad mitte ainult Fox Newsi (parempoolsete hääl), vaid ka vasakpoolse kaldega BBCd ja The New York Timesi. See on sama hea, nagu Jürgen Ligi vaataks Tallinna TVd ja loeks Pealinna lehte! Aga nii väheneks ideoloogiline polariseerumine.

Flaxmani uurimus tõi esile huvitava asjaolu: arvamuslood tekitavad suuremat segregatsiooni kui uudised, sõltumata meediakanalist. ­Uudistetoimetaja elu on kergem, kuna uudiste valik on vähem seotud segregatsiooniga. Just arvamuslood tekitavad polariseerumist, mille taga võib olla rõhumine emotsioonidele, autoriteetidele ärapanemine ja demagoogia. Arvamuslugude toimetaja peaks seega mõtlema, kas klikkide saamise eesmärgil on ikka õige panustada ühiskonna lõhestamisse või mitte.