Ühe pere lugu: „Meie 13aastane poeg on ennast kaks korda tappa üritanud“

Teismelise poisi depressioon arenes paari kuuga enesetapu­katseteks, aga lähedased ei märganud midagi. Tema ema nõustus Eesti Ekspressiga rääkima, et teised pered oskaksid selliseid olukordi ära tunda.

See on pealtnäha tavaline, võib-olla isegi tavalisest paremal järjel perekond. Mees, naine, lapsed. Korter, armastavad vanavanemad maakoha ja marjamaaga. Lemmikloom, keskklassi auto. Töökohad nõuavad pühendumist ja aega, aga annavad vastu sissetuleku, mis võimaldab lapsi ülal pidada.

Supermarketi kassasabas ei erista miski neid teistest samasugustest.

Seespool valitseb aga pinge ja ahastus. 13aastane perepoeg Karl* on üritanud endalt kaks korda elu võtta.

Praegu me istume siin, ja Karl surfab kõrvaltoas arvutis – nagu ühes tavalises peres ikka. Kuidas üldse saab aru, kui lapse maailm kokku variseb? Kuidas sina said?

Ei saanudki. Kuni eelmise kooliaasta lõpuni oli ta üks klassi parimaid õpilasi, ta ise tahtis olla kõige parem. Aga kui uus õppeaasta septembris algas, siis juba teisel nädalal jäi ta palavikku, oli kaks päeva koolis ja siis kolm haige. See hakkas korduma – ­alatasa oli palavik. Teismelised on nutikad, söövad soola, panevad kraadiklaasi radiaatori peale, aga temal oligi päris palavik. Olen tal kõrval istunud ja silma peal pidanud. Ta oli nii kurnatud, et ei suutnud koolis käia.