Venelased tunnistasid kõige alatuma ja julmema eestlasest spiooni omaks

false

Kaitsepolitsei värske aastaraamat kisub lõplikult maski külma sõja aegselt Nõukogude spioonilt Juhan Tuldavalt. Ta oli Tartu ülikooli professor, rahvusvaheliselt tuntud teadlane, ent ka moraalitu juudas.

Kaitsepolitsei värske aastaraamat kisub lõplikult maski külma sõja aegselt Nõukogude spioonilt Juhan Tuldavalt. Ta oli Tartu ülikooli professor, rahvusvaheliselt tuntud teadlane, ent ka moraalitu juudas.

Juhan Tuldava alias Arthur Haman (1922–2003) oli KGB parimaid leide eestlaste hulgast.

1957. aastal edukalt Stockholmi ülikooli germaani ja slaavi keelte alal lõpetanud Tuldava valdas lisaks Skandinaavia keeltele veel inglise, saksa, prantsuse, läti, leedu ja vene keelt. Spiooni isa Artur Hamann-Tuldava oli Eesti Vabariigi tuntud diplomaat, kogu nende pere aga Nõukogude võimude poolt represseeritud. Nii oli igati mõistetav, miks Nõukogude luure pani tema peale suuri lootusi. Aga...

Tuldava värvatakse agendiks

14. juunil 1941 küüditati Tuldavad ühes tuhandete teiste eestlastega loomavagunites Venemaale. Pereisa Artur viidi Vosturallagi, kus ta suri veebruaris 1942, tema abikaasa Elisabeth-Amalie koos poeg Juhani ja tütarde Aino ja Tiiuga saadeti aga asumisele Kirovi oblasti Uržumi rajooni.

Edasise kohta on andmed vastukäivad.Tuldava enda väitel läks ta ühes kuue eesti noormehega tööle Uržumi lähedal asuvasse metsapunkti, et „saada paremat palka ja hiljem ka suuremaid toidunorme“. Vaba Eesti Sõna ajakirjaniku Eduard Vallaste andmetel aga lahutati Tuldava emast-õdedest ja saadeti Kirovi oblastis metsatöölaagrisse, kus 1941. või 1942. aastal tegi julgeolek talle pakkumise alustada nendega koostööd.

false

WESTHOLMI POISS: Juhan Tuldava 1930ndatel Westholmi gümnaasiumi õpilasena võimlemistunnis.

Vastutasuks lubati noormees vabastada tapvast tööst. Tuldava nõustus ja asus täitma oma esimest ülesannet – organiseerima laagris eestlastest koosnevat vastupanugruppi. Agendi noviitsieksami sooritas Tuldava edukalt – peale tema ei jäänud sellest grupist ellu mitte keegi. 1943. aastal päästis julgeolek Tuldava laagrist ning ta saadeti oma ema ja õdede juurde Uržumi.

Tuldava asus täitma oma esimest ülesannet – organiseerima laagris eestlastest koosnevat vastupanugruppi. Agendi noviitsieksami sooritas ta edukalt – peale tema ei jäänud sellest grupist ellu mitte keegi.

Järgmise ülesande andis julgeolek Tuldavale 1946. aastal. Ta saadeti Eestisse koguma andmeid metsavendade ja nende juhtide kohta. Teokal noormehel õnnestus peagi ühe grupi jälile saada – ta võitis metsavendade abistaja, ühe ettevõtte raamatupidaja Toomsalu usalduse. Peagi sõitis Tuldava tagasi Kirovisse, põigates läbi Leningradist, kus andis kogutud andmed julgeolekule üle. Mõni aeg pärast Tuldava lahkumist arreteeriti Eestis enamik temaga kontaktis olnud isikutest.

Mida Tuldava Kirovi oblastis julgeoleku ülesandel ikkagi tegi, kas ta asutas vastupanugrupi, kas ta tõepoolest käis 1946. aastal missioonil Eestis, selle kohta arhiiviandmed paraku puuduvad. Küll aga on dokumentaalselt tõendatud, et ta värvati 1944. aastal Kirovi oblasti UMGB 2. osakonna poolt agendiks varjunime all „Voronin“. Ja fakt on seegi, et asumisel lõpetas Tuldava Kirovi Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte erialal 1948 ning suunati siis tööle Eestisse.

Reetis oma kaaslasi suisa entusiasmiga

Oktoobris 1948 lühiajaliselt Tallinnas viibides teavitas Tuldava julgeolekut oma vana tuttava Kalju Oja nõukogudevastasest tegevusest. Tema ettekannete põhjal algatati äsja vangistusest vabanenud Oja suhtes formulartoimik „Trotskist“ ning järgmise aasta suvel Oja arreteeriti ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse.

1949. aastal asus Tuldava tööle Pelgulinna 17. keskkoolis vene ja eesti keele õpetajana. Et veel asumiselt vabastamata Tuldava sai loa töötada pealinnas ja elada arreteeritud kindrali Richard Tombergi korteris Gonsiori tänaval, oli julgeoleku teene. Sidet temaga hakkas pidama sealne osakond 2N, kuhu laekusid agent „Voronini“ ettekanded. Neist ühes teatas ta aastal 1950 oma tuttava Alfred Sauli kohta, et ta lävib inimestega, kes sõja puhkedes loovad emigrantide ülesandel Eestis põrandaaluse valitsuse.

„Voronini“ ettekannetes figureerib ka tuntud literaat ja tõlkija Bernhard Linde, kes arreteeriti 1951. aastal ja kelle kinnivõtmiseni ajaloolase Jaak Pihlau hinnangul kahtlemata viisid ka „Voronini“ hangitud materjalid. Samuti teavitas „Voronin“ julgeolekut Saksa ajal Tallinna komandantuuri sideametis töötanud Gerhard Mäesalu nõukogudevastasest tegevusest. Too vahistati 1950. aastal, kuid vabastati siiski peatselt.

Kevadel 1952 tegi „Voronin“ mitu ettekannet Osvald Keremi, Paul Viirese ja Ilo Jürgenson-Hannuse kohta, keda kahtlustati „kodanlik-natsionalistliku grupi asutamises“. Mais avati ettekannete põhjal formulartoimik ning sama aasta novembris mehed arreteeriti ja mõisteti 25+5 aastaks sunnitöölaagrisse. Tuldava oli hunt, kes murdis ka oma pesa ümbert: Kerem, Viires, Jürgenson-Hannus ja Tuldava olid lähedased tuttavad ja kohtusid sageli perekondlikus ringis.

Tuldava tegevust iseloomustab hästi Viirese kaebus NSVLi peaprokurörile aastast 1956: „Juhan Tuldava küüditati Kirovi oblastisse 1941. aastal. Ilmus peale sõda uuesti Eestisse ja nagu nüüd on teatavaks saanud, toimis oma tuttavate seas provokaatorina. Mina isiklikult kohtasin teda väga harva, kuid nüüd on mulle selge, et ta laimuga ja valega tegi ka minust roimari. Juhan Tuldava oli pidevalt pohmeluses, moraalselt täiesti allakäinud inimene, kasutas joomaraha hankimiseks mitmesuguseid alatuid võtteid.”

Edukas agent otsustatakse saata missioonile Läände

„Voronin“-Tuldava oli täitnud julgeoleku ootusi ja talle otsustati usaldada palju vastutusrikkam ülesanne. MGB 2N-osakonna 1952. aasta aruandest leiab esimese märke selle kohta: „Töötluses osalenud agent „Voronin“ on käesoleval ajal viidud illegaaliks ja valmistub piiri taha saatmiseks ENSV MGB 1. osakonna liinis.“

Põhjus polnud muidugi ainult Tuldava isikuomadustes. Nimelt oli Nõukogude luure novembris 1948 alustanud Rootsi luure vastu raadiomängu „Blind“, kus KGB loodud põrandaaluse organisatsiooni Eesti Vabastuskomitee (EVK) nimel meelitati Rootsist Eestisse luurajaid. 1951. aastal otsustati luuremängus kasutada EVK liikmena ka agent „Voroninit“. Ent pärast Rootsist saabunud luuregrupi hukku lahingus piirivalvega Põõsaspeal septembris 1951 olid Rootsi sõjaväeluurel tekkinud tõsiseid kahtlused kogu loo ehtsuses ning uusi luureagente Eestisse enam ei saadetud. Seetõttu otsustas KGB hakata luurajaid ise välismaale saatma. Esimeste väljavalitute hulgas oli ka Tuldava, kes välisluure toimikutes hakkas kandma „Skvortsovi“ („S“) nime.

Vallaste andmeil valmistati Tuldava luuretegevuseks välismaal ette Riias asunud luurekoolis aastatel 1952–1955. Tema „ärahüppamine“ võttis mitu aastat, kuna Lääne luureteenistused ei neelanud algul sööta alla. Riias käis Tuldava tihti Ventspilsi sadamas, kus püüdis luua sõprust välismaa meremeestega. Nendega saatis ta ühtekokku 12 kirja Rootsi, Inglise ja USA luureteenistustele.

Kirjades esitas Eesti vastupanuliikumise tegelasena esinenud Tuldava plaani, mille kohaselt tulnuks välisluurel saata laevamehena oma agent Ventspilsi. Agent oleks pidanud olema Tuldava sarnane, mis võimaldanuks teha vahetuse: välisagent jääks maha ning Tuldava sõidaks tema asemel tagasi. Igale kirjale lisas ta ka oma foto. Kuigi kõik kirjad jõudsid sihtkohta, jäi oodatud vastus tulemata. Nimelt äratas Tuldava liigne pealetükkivus ning ülihea informeeritus Lääne luureasutuste aadressidest suurt kahtlust.

Tuldava „põgenemine“ Rootsi

Liivajooksnud katsete järel sokutada Tuldava Läände sealsete luureteenistuste kaasabil otsustas Nõukogude välisluure toimetada oma agendi Soome kaudu Rootsi. Oktoobris 1955 sõitis Tuldava pärast instrueerimist Leningradis bussi ja veoautoga Viiburisse, kus ta peatus Viiburi kaubajaama inspektorina töötava agendi Oskar S-i korteris. Oskar S. peitis Tuldava Porkkalasse suunduva kaubarongi vagunisse puitmaterjali taha. Enne Porkkalat hüppas Tuldava rongilt maha ning läks Helsingisse, kus ta poliitilist põgenikku mängides võttis kontakti sealsete eestlastega, kes ta siis üle piiri Rootsi toimetasid.

Rootsi ametivõimudele esitas Tuldava – nüüdsest esines ta oma endise nime Arthur Haman all – oma põgenemise kohta fantaasiaküllase loo. Ajalehe Vaba Eesti Sõna järgi olevat Tuldava-Haman öelnud, et „oli pugenud Leningradis rongile, peitnud enese pooltühjas vagunis kuskile lae alla ära, kus on pakiruum. Rongi liikuma hakates tühjendanud ta suure viinapudeli eeldusel, et kui ta avastatakse, ta teeskleb siis purjus inimest, kes kogemata on sattunud rongile“.

Rootsi politsei seda muinasjuttu uskuma ei jäänud. Kui hilisemat Eesti eksiilvalitsuse peaministrit Heinrich Marki ameeriklaste heaks spioneerimise pärast 1961. aastal Rootsi politseis üle kuulati, ütles ülekuulaja Hamani põgenemise kohta: „Haman valetas, kuidas ta siia tuli. See Soome raudteejaam, kus Haman üle piiri tulles oma jutu järgi peatus, ei näe mitte nii välja, nagu ta seda kirjeldas. Teiseks ei ole meil selge, mida ta kaks aastat Riias tegi. Meil on aga teada, et ta elas selles linnaosas, kus on spioonide kool.“ Kahtlustele vaatamata jäid Rootsi võimud Hamani suhtes äraootavale seisukohale ning midagi konkreetset ette ei võtnud.

Kuigi mõnes Rootsi eestlases äratas Hamani ärahüppamine kahtlust, võitis intelligentne ja viisakas Haman ikkagi paljude usalduse. Talle kirjutas soovituse isa sõber diplomaat Kaarel Robert Pusta, tema soosijaks sai kirikuõpetaja Jaan Lattik, kelle toetusel võeti Haman Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. Varsti tegutses Haman aktiivselt ka pagulaste poliitilistes organisatsioonides – ta kuulus Rootsi parempoolse eesti partei juhatusse ning valiti lõpuks Rootsi Eestlaste Esindusse. Sama aktiivselt esines Haman mitmel konverentsil ja kõnekoosolekul, kus ta paistis silma verise ja vihase antikommunistina.

Sööta ei neelatud alla

Nõukogude luureteenistuste aastatepikkune vaev oli ometi asjatu, kuna nende peaeesmärk – sokutada Haman agendina mõnda Lääne luuresse – oli ebaõnnestunud. Haman küll pakkus end kolmele Lääne luuretalitusele, ent tema ettepanekusse – pärast koolitust Lääne luurekeskuses saata ta juba lääne luureagendina tagasi Eestisse – suhtuti sama külmalt nagu tema poolt Riiast saadetud kirjadessegi.

Tuldava-Haman tuli seetõttu suunata märksa vähemtähtsale tööpõllule – temast sai pagulaste ja nende organisatsioonide lõhestaja-häirija. Ta püüdis hankida andmeid küll Rootsi ja okupeeritud Eesti salajaste ühenduste kohta, küll eestlaste organisatsioonide ja nende liidrite kohta. Tänu Hamani kogutud informatsioonile olid venelastel mitmed pagulaste aktsioonid detailideni ette teada. Otsene ja täiesti õigustatud kahtlus langes Hamanile pärast ajalehes Izvestija K. Svenssoni nime all ilmunud kirjutist „Tähelepanu: provokaatorid“ (29. juulil 1962), kuna seal esitatud andmeid teadis ainult neli inimest. Artikkel käsitles pagulaste kavatsetud vastuaktsioone Helsingis juulis-augustis 1962 korraldatud kommunistlikule noorsoofestivalile.

Ühe asjaosalise, Aksel Margi sõnul polnud neil süüdlase leidmine raske: „Valmistasime oma vastuaktsioone ette umbes pool aastat. Esimese kava tegime Uppsalas, kus oli ainult neli osavõtjat: Arvo Horm, Alex Milits, Villem Muld ja mina. Kavas oli ette nähtud oluline ülesanne ka Reino Sepale, kes aga varsti perekondlikel põhjustel Helsingisse minekust ära ütles. Et Izvestijas ilmunud kirjutises oli ära nimetatud ka Reino Sepp, oli selge, et informatsioon pidi minema juba väga varakult. Mõistatuse lahendas Milits, kelle sõnul pärast üht kohtumist antikommunistliku kirjanduse levitamise organiseerija Metziga korraldati väike koosviibimine, millest ka Haman osa võttis. Sel korral oli see kava laua peal.”

Augustis 1962 tekkis Hamanil võimalus külastada Ameerika Ühendriike. Nimelt toimus siis USAs Harvardi ülikoolis rahvusvaheline lingvistide kongress. Enne ärasõitu teatas Haman Rootsi eesti ajalehtedele, et ta on saanud kutse sellele konverentsile ning ühtlasi on talle võimaldatud õppeülesannete täitmine Harvardi ülikoolis. Seda informatsiooni palus ta ka ajalehtedes avaldada. Juba konverentsi ajal aga selgus, et tegelikult pole Haman saanud Harvardi ülikoolist mingit kutset.

Haman püüdis küll tehtud viga kohe parandada, ent tegi sellega hoopis saatusliku valesammu. Ta külastas kirjastusühingu Nordic Press Inc juhatuse esimeest August Waldmani ja tegi talle ettepaneku kirjastada eesti keele õpik rootslastele. Samas ei olnud Hamanil ette näidata isegi teose käsikirja, pealegi oli kava kirjastada USAs raamat, mida ostetakse ainult Rootsis, täiesti absurdne. Peagi soovitasid USA ametivõimud Hamanil riigi territooriumilt kiiresti lahkuda. KGB plaan teha Hamanist USA ja Kanada pagulaste vastase võitluse juhtfiguur läks luhta.

Tagasi kodumaal

Rootsi naasnud Haman hakkas üha rohkem tundma sealsete eestlaste jäist suhtumist temasse. USA eestlastelt saabunud hoiatuskirjad olid ainult kinnitanud enne Hamani Ameerikasse lendu võimendunud kahtlusi. Kui aga Hamani sunnitud lahkumine USAst sai Rootsis teatavaks, ei jäänud KGB-l enam muud üle kui oma kõrbema hakkav agent kodumaale tagasi kutsuda. Arthur Haman kadus Rootsist sellest kellelegi teatamata 1963. aasta mai lõpul ning ilmus Eestis välja taas Juhan Tuldavana.

Tuldava-Hamani tagasipöördumist kiirendas ilmselt Rootsi koloneli Stig Wennerströmi arreteerimine, keda süüdistati spionaažis Nõukogude Liidu kasuks. Niisamuti arvas ka Rootsi päevaleht Aftonbladet 18. oktoobril 1963 ilmunud kirjutises „Kas ta /Haman/ oli Vene spioon?“, mis lõpeb kujuka võrdlusega: „Parem üks lind oma puuris kui kaks Rootsi vanglas.“

Päev varem avaldas Haman ajalehes Izvestija mahuka kirjutise „Karm õppetund“, kus ta kirjeldab neid vintsutusi, mis said talle osaks USA luure poolt Rootsis: „Arusaamisele jõudnud, et ma neile visalt vastu panen ega taha saada luureagendiks, ei olnud nende raevul piire. Mind ähvardati pulbriks jahvatada ja mu jalgealune Rootsis tuliseks kütta. „Me raiume su pea maha! See on meile käkitegu!...“ röökis Karlquist [CIA agent – P. E.].“ Ameeriklaste vastulöök ei lasknud end kaua oodata. 14. novembril alustas Eduard Vallaste ajalehes Vaba Eesti Sõna artikliseeriat „Kuidas Arthur Hamanist kasvas KGB agent“. Autori detailne informeeritus ei jäta kahtlust, et tegemist on CIA toimiku materjalide publitseerimisega.

Tuldava luiskelugusid ei usutud ka Eestis, kuigi seda avalikult välja öelda julgesid vaid üksikud. 1965. aastal võeti Tuldava Emakeele Seltsi liikmeks. Tema vastuvõtmisel tuli aga ootamatu tõrge. Pärast seda, kui Tuldavat oli seltsi aastakoosoleku ees tutvustatud kui asjatundlikku teadlast, tõusis akadeemik Paul Ariste püsti ja ütles: „Mina olen selle mehe vastu!“ Julgeoleku julmust ja jõhkrust omal nahal tunda saanud Ariste ei talunud nuhki ja reeturit enda kõrval.

„Ma polnud KGB agent“ ehk kohtumine Juhan Tuldavaga

Kohtusin Juhan Tuldavaga juunis 1995 vanalinnas kohvikus – ta otsis mind ise üles ja tegi ettepaneku vestelda. Olin just avaldanud Eesti Ekspressis artikli „Professor-spiooni riukalik reis Siberist Rootsi“. Tagantjärele võin öelda, et selles oli vigu ning samas puudusid tõsiasjad, millest sain teada palju aastaid hiljem.

Mäletan praeguseni Tuldavat enda vastas istumas ja mind läbi prillide takseerimas. Tuldava pilk oli külm, tema sõnad viimseni kaalutletud.

Mäletan praeguseni Tuldavat enda vastas istumas ja mind läbi prillide takseerimas. Tuldava pilk oli külm, tema sõnad viimseni kaalutletud. Rahuliku ja kindla häälega kordas ta suurtes joontes sedasama, mille oli kirja pannud oma avalikus kirjas „Ma polnud KGB agent“. Ja seejärel asus minuga manipuleerima. „Ma võin teid kohtusse anda, aga kuna ma tean ülikoolis hästi teie isa, siis ma ei tee seda.“ Umbes nii alustas ta minu töötlemist. Järgnes manitsus teemal, kuidas ma niisuguse väljamõeldise kokku kirjutasin ning fakte ei kontrollinud. Läksime „sõpradena“ lahku. Tuldava kiri ilmuski Eesti Ekspressis ja selles eitas ta kõiki süüdistusi:

„Süüdistused minu aadressil, mille aluseks olevat mingid dokumendid ja inimeste mälestused, on alusetud ja paremal juhul vääriti tõlgitsetud pooltõed. Väide, et 1941 või 1942 olevat mulle tehtud ühes “metsatöölaagris” ettepanek hakata NKVD agendiks, on täielik vale.

/---/

Väide, et mind saadeti 1946 Eestisse metsavendade kohta andmeid koguma, on samuti pahatahtlik väljamõeldis.

/---/

Mul pole iialgi olnud kokkupuuteid metsavendadega või nende abistajatega!

/---/

Ma pole üldse mingit vastupanugruppi ei organiseerinud ega ka sellest osa võtnud.

/---/

Võin kinnitada, et ei 1952–1955 ega kunagi varem või hiljem pole ma läbi teinud mingit luurekooli. Ei ole ma ka Rootsi, Inglise või USA luureteenistustele adresseerinud kirju.

/---/

Minu pääsemist Rootsi on kirjeldatud värvikalt, kuid suure fantaasiaga. Väide, et ma mingis Soome raudteejaamas olevat maha tulnud ja hiljem jaama valesti kirjeldanud, on naljakas väljamõeldis.

/---/

Vastuolu minu ja mõningate pagulasringkondade vahel oli süvenemas ja Rootsis asuti laimujutte levitama, nagu oleks mind USAst välja saadetud jne. Kui ameeriklastel oleks mu suhtes olnud tõsiseid kahtlustusi, siis poleks nad mind küll nii lihtsalt maalt välja lasknud. Ka Rootsi võimud pole mulle kunagi kahtlustusi või süüdistusi esitanud. Siiski muutusid intriigid tülikaks ja, olles saanud hea hariduse, otsustasin naasta teadlasena koju.

/---/

Mis puutub minu nime all ilmunud kirjutisse 1963 ajalehes Izvestija, siis seda pole ma kirjutanud.“

Kapo aastaraamat: Tuldava oli KGB hinnangul võimekas ja meisterlik agent

Ma ei jäänud tookord kohvikus Juhan Tuldavat uskuma. Olin näinud dokumente, samuti rääkinud Rootsis elavate eestlastega. Aeg annab arutust, see kehtis ka Tuldava juhtumi puhul. Märtsis 2003 Tuldava suri. Ta enam ei näinud samal aastal Tunas ilmunud Jaak Pihlau artiklit „Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad“, kus muuhulgas oli publitseeritud Tuldava agendiks värbamist Kirovi oblastis kinnitav julgeoleku dokument.

Minu kohtumisest Tuldavaga möödus enam kui kaks aastakümmet, kui i-le pandi punkt. Kaitsepolitsei värske aastaraamat avaldas kirjaliku allika, milles KGB tunnistas Juhan Tuldava „omaks“ ning polnud kitsi kiitustega tema aadressil.

1985. aastal ilmus Moskvas KGB trükis, mis kandis märget salajane. See N Liidu KGB 1. peavalitsuse üllitis andis ülevaate Balti riikide KGB luureallüksuste ajaloost, kirjeldades muu hulgas Eesti päritolu agentide värbamist ja tegutsemist.

Mais 1950 anti 1. osakonnale ülesanne tõkestada välisriikide eriteenistuste ja pagulaste nõukogudevastane õõnestustegevus. Emigrandid „ei piirdunud vaid aktiivse Nõukogude Eesti vastase õõnestustegevusega, vaid neid kasutasid laialdaselt ära ka välisriikide luured, et organiseerida ja läbi viia Nõukogude Liidu vastast spionaaži-diversiooni.“

Kuid 1. osakonnal puudus usaldusväärne agentuur ja välisluuretöö kogemusega kaader. Et töö kiiremini käivitada, otsustati „algul valida julgeolekuorganite vastuluureallüksuste tegevagentuurist võimekamaid ja kvalifitseeritumaid agente“. Neist üks oli „Skvortsov“ ehk Juhan Tuldava. Niisiis, KGB enda andmeil värbasid nad Tuldava „eesti natsionalistide töötlemiseks“ 1944. aastal Kirovis, kuhu ta oli 1941. aastal koos ema ja õega küüditatud.

KGB nimetas Tuldavat poliitiliselt haritud ja kohusetundlikuks kaastöötajaks, kes oskas „meisterlikult võita töötlusobjektide usalduse“.

1949. aastal Eestisse naastes asus Tuldava Tallinnas tööle vene keele õpetajana ja taastas sidemed endiste välisministeeriumi ametnike ja haritlastega. „Tema töö natsionalistlikult meelestatud isikute alal pälvib organite positiivse hinnangu.“ KGB nimetas Tuldavat poliitiliselt haritud ja kohusetundlikuks kaastöötajaks, kes oskas „meisterlikult võita töötlusobjektide usalduse“. Seetõttu otsustati just teda kasutada tööks Läänes. Põhjaliku ettevalmistuse järel toimetati Tuldava 1955. aasta sügisel Soome kaudu Rootsi. „Läbides edukalt Rootsi politseikontrolli, asus tööle Ameerika infoagentuuri Associated Press jaoskonda.“

1961. aastal toodi Tuldava kodumaale „edasiseks instrueerimiseks ja töötulemustest kokkuvõtete tegemiseks“. Naastes Rootsi, jätkas Tuldava oma tegevust. Peagi aga hakkas ta isik huvi pakkuma Ameerika luurele. „Ameeriklased, seades eesmärgiks värvata ta oma agendiks, viisid koos Rootsi eriteenistustega ellu mitmeid kombinatsioone, eesmärgiga kallutada ta koostööle. 1962. aasta alguses viis LKA /CIA/ ta näilisel ettekäändel USA-sse, kus ta sattus USA eriteenistuste tugevdatud läbitöötamise alla.“

KGB väitel ei õnnestunud CIA-l temalt psühholoogilisele mõjutamisele vaatamata saada nõusolekut koostööks ning tal lubati naasta Rootsi. Kuna seal organiseeriti tema vastu ulatuslik kampaania, otsustas KGB oma agendi kodumaale tagasi tuua. Ta oli peaaegu kaheksa aastat täitnud välismaal Nõukogude luure ülesandeid. „Peidikute ja postikanalite, raadio, aga ka isiklike kohtumiste teel Nõukogude luurajatega laekus temalt regulaarselt usaldusväärne ja tähtis luureinfo. Tema materjalide põhjal viidi ellu mitmed vastuluurelise iseloomuga meetmed, muu hulgas hoiti ära provokatsioon Helsingi rahvusvahelisel noorsoofestivalil.“

Kas sellega võiks Tuldava-Hamani loo sulgeda? Kindlasti mitte, sest paljugi on veel selgusetu. Ehk nagu Jaak Pihlau kirjutas: „Mida ta seal Nõukogude luurajana jõudis ära teha, on jäänud tänapäevani saladuseks.“

Kirjutamisel on kasutatud arhiivimaterjale, mälestusi ja Jaak Pihlau artiklit „Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad“ (Tuna 3/2003).