Tallinnas esinev provokatiivne tantsutrupp torkab lasereid tagumikku ja ameleb aeg-ajalt omavahel
Täna õhtul kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones 13. Balti triennaal pealkirjaga „Unusta tont“. Tegemist on selle aasta suurima rahvusvahelise kunstifestivaliga Baltimaades. Triennaal toimub Leedus (11. mai – 12. august), Eestis (29. juuni – 2. september) ja Lätis (21. september – 18. november). Kolm näitust on erinevad, kuid koonduvad sama pealkirja alla. Triennaali peakuraator on prantsuse päritolu Vincent Honoré.
Näituse avamisõhtul astuvad performance’itega üles Adam Christensen, Merike Estna, rühmitus Young Girl Reading Group, Paul Maheke ja Young Boy Dancing Group (YBDG).
YBDG loodi 2014. aastal pidevalt vahetuvate liikmetega tantsutrupina. Algusest peale on rahvusvahelises koosluses kaasa löönud ka eestlanna Maria Metsalu (Loe siit lisa). YBDG tegevus hõlmab videoid, moodi, skulptuuri ja live-etteasteid, mida mõjutavad muuseas postapokalüptilised vaated ja inimese alateadvus. Muu hulgas on koosluse performance’id toimunud 56. Veneetsia biennaalil Leedu paviljonis, Manifesta 11 biennaalil Zürichis, Roskilde muusikafestivalil jm.
Oma esimesel esinemisel Eestis astub YBDG üles koosseisus Maria Metsalu, Manuel Scheiwiller, Karim Boumjimar, Nicolas Roses Ponce, Florian Reither ja Andrius Mulokas.
Kohtun trupiga neljapäeva pärastlõunal Kanuti Gildi SAALis, kus riideribasid, augulisi aluspükse ja ülimalt räsitud moega jalanõusid kandvad tantsijad proovi teevad ja minuga rääkimiseks pooleks tunniks üksteise seljast maha ronivad.
Kuna kõik räägivad segamini, siis on selles intervjuus vastajaks YBDG kollektiivselt.
Ma kuulsin, et teil on plaanis Eesti ühe kõige esinduslikuma näitusepinna põrandale pissida. Kas see vastab tõele?
Yeah… Ei, me tegelikult ei pissi. Me ei pissi põrandale.
Mis te siis teete?
Me imiteerime vananemist.
Tõesti?
Käsitleme kusepidamatuse teemat.
Et kui pidurid enam ei tööta?
Jah. Lihtsalt põrandale pissimine on väga robustne, you know. Me tahame teha vastupidist, seda rekontekstualiseerida ja... Eemaldada sellest vulgaarsus.
Kui palju on teie performance’is improvisatsiooni ja kui palju teil kindlalt paigas on?
Meie esinemine põhineb improvisatsioonil, kuigi meil on väga selge, mida me tegema hakkama. Kõik on täielikult koreograafiliselt läbi mõeldud.
Kui palju mõjutab publik seda, mida te teete? Kas te kaasate neid ka?
Ei, seekord pole meil osalemis-performance.
Nii et make out workshoppi seekord ei tule?
Ei… (Naeravad.) Mitte seekord. Publikul ei ole üldse vaja karta. See on rohkem visuaalne kogemus.
Kui kaua see kestab?
70 minutit.
Helsingi, siis Vilnius. Me reisime minibussiga. Nii et on mõistlik esineda siin regioonis mitmel pool ja siis edasi liikuda.
Te näete peaaegu paljad välja, aga mitte päris paljad. Miks nii? Oleksite oma rebenenud riietes nagu laevahuku või maailmalõpu läbi teinud…
Jaa, maailmalõpp. Kõik riided on kusagilt leitud. Midagi ei ole ostetud. Ja kui lähed lavale, siis tahad ikkagi hea välja näha. (Naeravad.) Ja enesekindel. See on selline Instagrami DIY-mood. Tahame lõbutseda iga riideeseme tähendusega. Kuhu üks või teine asi kuulub ja kuhu mitte. Mis on riiete funktsioon ja mis mitte. Mängime nende tähendustega.
Meil on siis koos Gucci ja Zara ja Chanel, ja kõik segamini.
Nii et olete seal kõik kolme triibuga?
Ei. Saime ise kodulehelt valida, mida me tahaksime. Ja nad ju teavad, et me rebime riided katki ja põletame neid. Nii et huvitav, et nad andsid meile hävitamiseks asju.
Aga me ei pea neid riideid tegelikult kandma. Nad ütlesid, et võime, aga ei pea.
Nii et te ei pea hakkama Adidase saadikuteks maailmas?
Ei. (Kõik naeravad.)
Te ikka ütlesite neile, et te ei ole ülikool?
(Naeravad.) Saatsime neile linke ja pilte.
Kes kasutab üldse tänapäeval kondoome…
Nii et laserid tulevad ka etendusele?
Jep. Esitame alateadvust. Mis inimesest kõik välja võib tulla. Palju erinevaid atmosfääre. Pühalikke atmosfääre. Täpsust. Koreograafia on meil väga täpne.
Selles etenduses on meil rohkem soolosid kui tavaliselt. Nii et pöörame natuke rohkem tähelepanu üksikule. Kõik on väga füüsiline.
Kas te saate valu ka?
Jaa, Marial oli just suur sinikas. Aga tõsiselt me valu ei saa. Kui kellelgi kuskilt valutab, siis me arvestame sellega. Püüame olla enda ja teiste kehadest teadlikud. Kuigi see, mis me teeme, võib vägivaldne välja näha.
Kuidas ennast vabaks lasta, aga teineteisele mitte valu teha. Või publikule.
Kus on kõige parem publik olnud?
Pariisis. Lõpus ühines publik etendusega. Ja võtsid ennast paljaks.
Kas te julgustasite neid?
Ütlesime, et etendus läheb nüüd kardinate taga edasi. Panime kardinad kinni ja osa inimesi tuli meiega kaasa. Nii et jah, see oli ikkagi kutse.
Kas publik on aeg-ajalt agressiivne ka?
Ainult pidudel. Nii et me püüame pidudel enam mitte esineda. Pidudel on kõige ebaviisakam publik.
Nii et kui alkohol on mängus, läheb asi käest ära?
Täpselt. Peod on esinemiseks kõige hullemad kohad. Vulgaarne. Palju parem on esineda kunstipublikule, kainele publikule.
Kas te olete ise kained, kui esinete?
Kuidas te esinemiseks õigesse meeleollu saate?
See lihtsalt tuleb. Tore on enne esinemist koos olla, ettevalmistusi teha, riietuda, etteaste läbi mõelda. Tunda end backstage’is hästi.
Ja kohtumine publikuga toob õige energia ka.
Meie teema on ikkagi see, kuidas dekontekstualiseerida seda, kuidas tantsu esitatakse ja kuidas see välja näeb. Balletist moderntantsuni oli suur samm, äkki ei tehtud enam klassikalist asja. Me tegeleme oma etendustes esoteerikaga ka, aga pigem esoteerika esteetilise küljega.
Me oleme rohkem nagu punkbänd. Tuuritame ringi, teeme ise enda riided, fännid ühinevad meiega aeg-ajalt, mingeid casting’uid me ei tee. Meil ei ole nii, et kuule, sa ei paindu piisavalt hästi.
Me oleme pigem kogukond, sõprade võrgustik. Meile kõigile meeldib, mida teine teeb. Kõik üksikuna on iseseisvad kunstnikud. Meil on uutmoodi kollektiiv ja me teeme uutmoodi tantsu. Teinekord saame alles esinemise päeval kokku ja räägime läbi, mis me üldse tegema hakkama. Nii et meil ei ole see asi väga traditsiooniline.
Oleme oma struktuuri poolest nagu hõim. Nagu kiviaja hõim, teeme asju koos. Ilma mingi otsese eesmärgita. Liigume koos.
Me oleme selle poolt, et igaüks võib teha, mida tahab, ja mitte seda, mida teised talle ütlevad.
On palju inimesi, kes tahaksid näha või kogeda midagi uut. Uut pilti, uut situatsiooni. Me ei ole turistid, kes tahaksid, et neile näidataks kirikut. Me tahame luua endale ja publikule uue situatsiooni. Et tekiks tunne, et vau, ma ei ole kunagi varem midagi sellist näinud!
Kus üldse selliseid uusi asju veel näha saab, lisaks teie esinemistele?
Väga eraldatud looduses. Ja Instagramis. (Kõik naeravad.)
Lisainfo:
