Kes on Eesti suurima suvehiti "Mina ka" salapärane autor Nublu?

Räppar Nublu troonib edetabelites ja poeb igaühele naha vahele, sest see poiss oskab päriselt kirjutada ja selle siis sulle kõrva poetada.

Nublu

Eluloolist

Meessoost, keskharidus eliitkoolist, praegu omandab haridust ühes Eesti ülikoolis humanitaarerialal, elab väikelinnas

Diskograafia

Vähem kui kümme laulu

Kõik leitavad internetist eri kanalitest

Tuntuimat neist on mõne nädalaga kuulatud kokku ligi miljon korda

Sest sa ei tulnud siia rääkima täna

Ja kui tulidki, siis ainult kehakeeles, mina ka

Sest ma ei viitsi väga rääkida enam

Ma võtan jope, tellin takso, hüppan peale, sina ka

(…)

Cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka

(…)

sa lähed kindla peale välja, mina ka

Vaadake, mina ei ole Nublu publik. Ma ei käi klubis, minu vererõhku ei tõsta džinn ja toonik („Mina ka!“) ja ma ei hüppa hommiku poole ööd taksodesse, et kaasarabatud kergelt alla lati partneriga voodisse minna.

Minu murede seas pole rahakotiga kiirmehe leidmine („Su issi täna õhtul!“). Et hommikul silmast mööda vaadata, cappuccino joomise järel koju kobida ja oodata uut „sa lähed kindla peale välja“ ööd.

Ma olen peagi keskealine naine, valge-kreemja linase suvekleidi ja kallite, kuid igava brändi päikeseprillidega.

Aga eile õhtul koju sõites lasin ma oma Subaru pöörded punasesse, sest Nublu mõmises mulle oma kergelt kurva blasé’ga kõrva. Ja ma elasin kaasa, mulle meenus asju.

Nublu troonib edetabelites, nädalaid, suveräänselt, staare pika puuga lüües. Suvaline poisike, üliõpilane, kõrvatagused piimased. Miks ta kõigile korda läheb, ka minusugustele?

Kuulan Nublu muusikat ja Nublu kohta maad. Praegu on hiphopi aeg ja tekstilisele väljendusele rõhuvas žanris on vaja, et esinejal oleks midagi öelda ja oskus seda öelda. Nublul on see olemas. Nublu oskab kirjutada. Ma ütleks, et ta on poeet. Nappide vahenditega loob ta oma lugudes karakteri, kelle me ära tunneme – sageli iseendas, oma minevikus või inimestes, keda me teame.

Ebamugavalt hea lastetuba, mis ei luba ilma kahetsemata mölakas olla. Lihtne päritolu, piinlikult lähedane side mõne väikelinna või koguni päris maakohaga, mida tahaks hoolikalt üle lakkida suurlinlikkuse ja blaseerumise kihiga. Küünilisus, unistused ja kartus haiget saada põimuvad kokku. Ja ikka ja alati on tunne, et oled kõrvaltvaataja, ja kui otsid enda kõrvale kedagi, on julgem, lihtsam, mugavam, parem võtta keegi lihtne kindla peale, ja pärast (hirmutavat) kolmanda astme lähikontakti ta eemale lükata.

Nublu on selle nii tuttavliku loomuse mitte üksnes ära tabanud, vaid oskab seda väljendada lühidalt ja lihtsate sõnadega, mis siiski nõelavad. Selleks et mitte muutuda nutuseks eleegikuks, viskab ta sekka kalambuure. Ja seda kõike esitab ta just sulle. Nublu on intiimne.

Nublu on tekstide esitamiseks valinud stiili, milles ta ei karju ülbel toonil üle suure publiku elutõdesid. Ta ei aseta end troonile. Ta on nagu tüüp, kellega oled juhuslikult kohtunud ja jutt klapib, aga silma veel ei vaata. Ta istub su kõrval, pilk kõrvale pööratud, aga pomiseb intensiivsel toonil just sulle kõrva. Vahel on ta vastikult ülbe, aga järgmise lausega saad aru, et ta muigab ka enese üle või isegi vabandab. Ja siis tõuseb ta püsti ja läheb ära. Sa tajud, et ta on justkui kurb, aga sa ei küsi. Ja lähed ka ise vasakule ära, aga oled kuidagi puudutatud.

Mõnel teisel ajal oleks selliste tekstidega mees jõudnud püünele kuidagi teisiti. Luulekassettide põlvkonnas oleks ta olnud noorte autorite koondisega trükitud. 1980ndate lõpus aga, jumal hoia, oleks tal ehk isegi olnud keemilised lokid ja taustaks elektrikitarr. Nublu aga on sattunud hiphopi kõrgajale. See, ma arvan, pole tema puhul oluline. Lihtsalt selles formaadis on tal paljude teiste stiilidega võrreldes lihtsam olla mitte­staarilik, olla lihtsalt üks tüüp, keda kohata.

Kas plaanitult või mitteplaanitult on Nublu valinud ka ohutu, mittepretensioonika esinejanime, mille seosed viivad eestlased lapsepõlve. Tema stiil oma nägu ja isikut laiema avalikkuse eest varjata sobib samuti tema karakteriga – olla tüüp, kellel pole konkreetset staarinägu, vaid kes mõjub sellega, mida ta ütleb. Ja reetes endast võimalikult vähe, annab vana hea kirjandusliku retseptsiooniteooria vaimus võimaluse igale vastuvõtjale (lugejale, kuulajale) suhestuda loominguga nii, et seda segaks võimalikult vähe teavet autorist.

Ma ei tea, kas see oletus vastab tõele ja on hästi läbimõeldud kommunikatsiooniplaani osa või juhuslik õnnestumine, sest Nubluga ei õnnestunud sellest rääkida.

Minu poolest okei. Ma arvan, et pole vajagi Nublust eriti midagi teada. Meil on piisavalt muusikuid, kelle terve elu, mõtted, rinnad ja/või trimmis kõht on mööda sotsiaal- ja muidumeediat laiali laotatud.

Mulle sobib, kui Nublu mulle lihtsalt kõrva mõmiseb ja jääbki anonüümseks tuttavaks, kellele ma kunagi silma ei vaata.