VIHAKÕNE | Juba Jorh Aadniel Kiir oli lumehelbeke

Me elasime kingakarbis ja sõime kruusa, nagu kirjeldavad elu näinud härrasmehed oma lapsepõlve Monty Pythoni sketšis „We were so poor“. Paganama solvujad, kes arvavad, et on erilised! Näinuksid nad vaid meie, lumehelbekeste elu, oleksid härrad imestusest paugupealt ära sulanud.

Need kruusasööjad on nimetanud oma järeltulijad lumehelbekesteks, kel pole kannatust kassajärjekorras seista ja kes – kujutage ette – söövad hommikusöögiks avokaadoga röstsaia!

Teate, mina, 21aastane Harju keskmisest perest pärit teises linnas õppiv tudeng võin öelda, et ega ikka söö küll. Puder ja pätikohv – nii on päevaks OK.

Mul on küll sõpru, kes õhtuti maiustavad ühikas keedetud makaronide ja ketšupiga.

Ja mul on küll sõpru, kes õhtuti maiustavad ühikas keedetud makaronide ja ketšupiga. Võib-olla on mõnel õnnestunud hankida soodushinnaga juustu, mida roale suuremaks maitseelamuseks lisada. Need on gurmaanid, kellest ühel päeval saavad advokaadid ja arstid, emad ja isad.

Söök söögiks.

Ma ei ole lumehelbeke, kes ei tea, mida tähendab vastutus või huumor. Noored on hukas olnud alati. Ja mida te siis kiidate meid alalõpmata, kui arvate, et just see meid pehmeks teinud on?!

Loodusseadus, et tugevamad jäävad ellu, on kehtinud alati ja kehtib siiani. Eks käratage konstruktiivne kriitika meile vastu vahtimist, siis saab näha, kes kukub sulama ja kes asub vigu parandama.

Ja solvumist ei mõelnud küll meie välja. Äpud jonnipunnid nagu Jorh Aadniel Kiir on teistel kopsu üle maksa ajanud kogu aeg.