Endise Tartu kammivabriku endine tsehh vabriku endise kultuurimaja taga näeb välja üsna samasugune nagu paljud teised ehitised Ropka tööstuslinnaosas. Esimesel pilgul hakkab silma vaid see, et hoone on üsna värskelt tumepunase värviga üle võõbatud. Aga ilmetupoolse ehitise sees asub tõeline varakamber, mida tahaks vägisi nimetada automuuseumiks.
„Muuseum ei tohi öelda, sest muuseumi sõna eeldab teadust ja muud – see võiks olla pigem vanatehnika külastuskeskus,“ selgitab majaperemees Neinar Seli. Aga vahet pole. Tähtis on see, et Seli aastatepikkune hobi ehk vanade sõidukite kollektsioneerimine hakkab omandama süsteemse väljapaneku kuju. Ning autode säilimine on tagatud.
„Üks minu põhimõte on, et kõik autod peavad olema registris ja kõik peavad sõitma. Selle tõttu me muidugi kaotasime väga palju ilusaid ja häid. Vanatehnikat on Eestis palju, aga probleem on hoidmisega. Mida suurem auto, seda keerulisem hoida. Garaažis või küüni all roostetab see kümne aastaga nii läbi, et seisab vaid tahtejõust ja vanast harjumusest koos. Selle rõskusega lähevad autod puha seest hallitama. Siin olid meil vanad tehasehooned, kila-kola täis nagu ikka. Väiksemat hoonet oli kogu aega suuremaks ja suuremaks ehitatud, siin on paras tohuvabohu. Mõtlesime seda siis pigem autode jaoks ära kasutada, sellepärast ta niisugune jäigi.“
„Niisugune“ tähendab remonditud, korralikult valgustatud ning kontrollitud niiskuse ja temperatuuriga hoonet. Tohutult sopilise maja kaks korrust on praegu koduks hinnanguliselt sadakonnale autole, bussile, mootorrattale ja muule sõidukile. Kuid mitte ainult. Mõiste „vanatehnika“ sisaldab ka näiteks seinatäit endisaegseid raadioid. Ja nagu Seli korduvalt rõhutab, käib siin iga asja juurde oma stoori.
„Minu esimene oma raadio oli Selga, mis seal ripub. Korjasime Emajõe Suursoost jõhvikaid, sellega teenisin 35 rubla. Selga maksis 34 rubla pluss Krona patarei 48 kopikat, aga VEFi jaoks raha ei saanud kokku, VEF oli juba sihuke uhkem asi.“
