See, kas Marokosse sõidab leppele toetust avaldama ka president Kersti Kaljulaid, on kahtluse all. Laiem arutelu algas Postimehe arvamustoimetaja Marti Aaviku 8. novembril ilmunud artikliga. Sealt jõudsid peavoolu mitmed valearusaamad, mis seni olid ringelnud vaid kallutatud nišiportaalides. Leppe ümber ootamatult käivitunud arutelu tuli üllatusena lisaks poliitikutele ja ametnikele ka ajakirjanikele, kes polnud asjaga kursis ega alguses võimelised teemat operatiivselt selgitama. See andis ruumi vandenõuteooriatele ning võimaldas levitada eksitavat infot. Nii poleks juhtunud, kui leppe olemust ja sisu oleks avalikkusele varem lihtsalt ja selgelt tutvustatud.
Esiteks, rändelepe ei puuduta pagulasi, kuigi paljud poliitikud ja meediaväljaanded seda algul niimoodi kajastasid. Pagulaslepe on teine dokument, mis on kavas vastu võtta ÜRO peaassambleel aasta lõpuks. Pagulaste õigused on paigas 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste, Euroopa Liidu ja riigisiseste õigusaktidega, Eestis näiteks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusega.
Teiseks on segadusi tekitanud dokumendi õiguslik staatus. Rahvusvahelises õiguses on palju mittesiduvat: täitmiseks siduvad on vaid riikide ratifitseeritud rahvusvahelised konventsioonid, rahvusvaheline tavaõigus ning ÜRO julgeolekunõukogu rahu ja julgeolekut tagavad teatud otsused. Kõnealuse leppe puhul ei ole tegemist rahvusvahelise konventsiooniga, kuna sellele ei nähta ette allkirjastamist ja ratifitseerimist. Samuti puuduvad meetmed, millega saaks kohustuste täitmatajätmise korral sanktsioone kehtestada.
Rahvusvahelise tavaõiguse kujunemine toimub eriti aeglaselt. See ei teki mitte siis, kui riigipead midagi üheskoos deklareerivad, vaid tähendab aastakümnete pikkust ühtmoodi käitumist, millest saab tuletada teatud ühiseid reegleid. Rändelepe sisaldab osaliselt olemasolevaid tavaõiguse norme, aga vastutustundetu on täna väita, et ainuüksi sellest võib kujuneda kõigile kohustuslik tavaõigus. Selleks on vaja ikka tunduvalt enamat. Seega on mõnede poliitikute ja õigusteadlaste hoiatused pigem otsitud ettekäänded leppe vastu. Poliitiline mõju on dokumendil muidugi olemas, muidu seda ei oleks tehtud.
Kompakti teksti lugedes selgub, et see on üpris tasakaalustatud kompromissdokument, nagu selliste üleilmsete asjade puhul ikka. Selles on püütud katta teemasid, mis huvitavad eri olukorras olevaid riike, unustamata siiski ka rände inimlikku mõõdet. Eesti jaoks on oluline, et üleilmne raamistik tekiks, sest see vähendab ettearvamatust ning muudab rände reeglitest lähtuvamaks. See puudutab mitte ainult meile saabuvaid sisserändajaid, vaid ka Eestist välja rändavaid inimesi, kes soovivad mõnes teises riigis püsivalt või ajutiselt elada ja töötada. Riigina on meil huvi, et nende õigused oleksid ka sellisel juhul kaitstud, olgu siis Soomes, Austraalias või mujal maailmas.
Lepe sisaldab 23 eesmärki, mis ühte dokumenti kokku on toodud, et rändega seonduvaid küsimusi terviklikult käsitleda. Mis saab olla näiteks selle vastu, et rände kohta kogutakse paremini andmeid, et teemat tõenduspõhisemalt käsitleda? Keegi pole tõenäoliselt vastu ka eesmärgile, et peaksime leevendama probleeme rände lähteriikides, et oma koduriigist lahkumine ei toimuks olude sunnil. Siin on dokumendil seosed nii Pariisi kliimaleppe kui ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.
Juhul kui inimene siiski teeb otsuse oma koduriigist lahkuda, siis paneb rändelepe ette mitmeid vajalikke meetmeid. Näiteks see, et igaühel oleks isikut tõendav dokument, mille puudumine põhjustab sageli probleeme nii inimesele kui siht- ja transiitriikidele. Samuti peaks teise riiki kolides eelistama seda teha seaduslikult, pere-, töö- või õpirände raamides, mitte jääma riiki edasi pärast viisa lõppemist või proovima sinna siseneda väljaspool piiripunkte. Ebakorrapärane seisund on sisserändaja enda jaoks ohtlik ja ebastabiilne ning sageli ka sihtriigi seaduste rikkumine. Selle vastu aitab migrantide parem informeerimine sellest, millised on ebakorrapärase rände riskid.
Samuti näeb lepe ette riikide ühiseid pingutusi, et tegeleda inimsmugeldamise ohjeldamisega ning ennetada ja kaotada inimkaubandus. Viimane on tõsine probleem ka Eestis, sest paraku on juhtumeid, kus Eesti inimesed on sattunud inimkaubanduse ohvriteks. Piiride haldamisel on samuti mõistlik senisest enam koostööd teha.
Kui sisserändaja on saabunud sihtriiki, näiteks Eestisse, siis peaks leppe kohaselt temaga tehtavad toimingud olema selged ja ennustatavad ning tal peaks olema võimalik saada adekvaatset infot oma õiguste kohta. Samuti peab talle miinimumtasemel olema tagatud esmatasandi arstiabi ja lastele võimalus käia koolis. Tal peaks olema võimalus saada konsulaarabi oma riigilt ning kui tegemist on seadusliku viibimisega sihtriigis, peaks olema antud võimalus lõimumiseks ühiskonda, sh tööalaselt ja tunnustades kvalifikatsioone. Samuti on vajalik kaitse diskrimineerimise ja vaenu õhutamise eest, mis näiteks Eestis niigi põhiseaduse kohaselt peaks tagatud olema.
Kuna migrandid panustavad rahaga oma lähteriikide majandusse rahvusvaheliste ülekannete kaudu (mida on rahaliselt kolm korda rohkem kui kogu maailma antav arenguabi), siis oleks mõistlik ka nende tegemist lihtsustada ja odavamaks muuta. Hea oleks ka see, kui migrandiga käiks kaasas tema sotsiaalkindlustushüvitised ja muud toetused. Kui juhtub, et mõni riik ei soovi sisserändajat oma riiki lubada või jätta, siis peaks tagasipöördumine olema võimalikult inimväärikalt korraldatud ning inimesele antud tuge, et ta koduriiki naasnuna seal uuesti hakkama saaks.
Seega pole üleilmne rändelepe sugugi salapärane ja hirmutav koll, milliseks seda valimiste eel maalida püütakse. Protsess ei ole olnud kellegi eest varjatud ega tekst peidus, vaid rahvusvahelise diplomaatia kohta isegi ebatavaliselt avatud. Tegemist on tervemõistuslike meetmetega, mis paljuski sisaldavad riikide niigi olemasolevaid kohustusi ning mis nüüd riikide tasemel saavad pidulikult üle kinnitatud mittesiduva paketina, et teemale rohkem tähelepanu tuua ning riike ja teisi tegudele utsitada.
