Oli sume augustiõhtu Paides, kui kuulsin Markus Järvi häält. Hääl tuli Arvamusfestivali suurelt lavalt ja needis kurja looma nimega „peavoolumeedia“, mis on portaali Objektiiv toimetaja Järvi arust „täis valet“.
„On jaa!“ hõikas kaasa särtsakas neiu rahva hulgast. Sellepärast peavoolumeediat järjest vähem loetaksegi!
Tohho-tohho. Soovett olete joonud või? Viimase uuringu järgi pole Ekspressi, EPLi ja Maalehe uudiseid Delfi portaalis ealeski rohkem loetud kui praegu.
Küsimustevooru lõpus sain mikrofoni enda kätte. „Lugupeetud Markus Järvi,“ küsisin. „Kes see teie arvates võiks olla, kes meedia valet täis topib? Mind kah huvitaks! Kas õelad omanikud? Või ehk homod? Immigrandid?“
Olin Markus Järvit kuulnud ühes immigratsioonivastases raadiosaates ja ta rääkis minu arust seal kõige mõistuspärasemat juttu.
Publik ja Järvi tundusid veidi jahmunud. Vaat kus peavoolu saatan kukkus küsima. Tegin siis kõigi kuuldes esinejale ettepaneku: vaatame läbi järgmise esmaspäeva lehed ja ERRi portaali uudised ning määrame, kui palju valesid peavoolus hulbib. Markus Järvi nõustus.
Järgmine stseen. 13. augusti hommik, peavoolusaatan istub kodumurul, ümbritsetud valedega. Vabandust, Eesti Päevalehe, Postimehe, Õhtulehe, iPadi ja roosa ärilehega.
Kell 8.30 on selge, et päeva nael avaldati Postimehes: kohtunik Leo Kunman rääkis prokuratuuri survest protsessil, kus ta Gildi panga kelmid vangi mõistis. EPLis nõuab Jaak Madison Kapo uurimist EV200 suhtes. No „valet täis“ ei tundu meedia küll olevat. Vist on hästi peidetud. Ilmateade äkki vale? Seda näeb õhtul.
Saadan kirja spetsialist Markus Järvile. Et nagu Paides lepitud, hakkame siis koos paljastama.
Härra Objektiiv ei vasta.
Helistan. Ignoreerib.
Traditsiooni ja pereväärtuste eest võitleja on platsilt pagenud...
Ah kui lihtne on olla julge inimene kuskil türanniariigis. ENSVs näiteks. Ära ulu koos kommunistidega, karju „Eesti vabaks!“ ja oledki julge. Aga kuidas olla julge inimene vabas maailmas?
Teine näide ARGPÜKSIDE aastast. Kui Financial Timesi esilehel ilmus lugu Eesti Danske rahapesust, mida nimetati tänapäeva suurimaks, kirjutasin Facebooki-sõpradele, kui häbi mul on.
Vene tšekistid tapsid mu mõlemad vanaisad. Nüüd tapsid nad Sergei Magnitski ja varastasid oma rahvalt miljardeid dollareid ning Eesti osutus Lääne kõige nõrgemaks lüliks, kus oldi piisavalt juhmid ja piisavalt äraostetavad. Jälle tšekistid peal ja meie all. Kõige nõrgem Lääne lüli. Rsk.
Juhmusest kirjutades mainisin ka Jürgen Ligit, kes valitsuse rahapesuvastase komisjoni juhina käis kaheksateistkümnest istungist kohal kahel(!) ja muide ka nendel kahel istus kohal, aga ei juhatanud.
Lugesin neid Ligi poolt juhtimata jäänud komisjoni protokolle. Õudne lugu. Oleks staažikas minister kaasa mõelnud, oleks ta küllap õiged korraldused anda. Komisjonil oli juba 2012. aastal teada, et „üks pank“ vahendab ropult idaraha ja selle panga peale tuli kaebusi nii idast kui ka läänest. Komisjonis istus kogu süvariik: prokuratuur, kapo, rahapesubüroo, rahandusministeerium – ainult anna korraldusi ning juhi juga.
Minu Facebooki-postitusele vastas Ligi kiirelt ja teravalt „Valetad!“ ja manitses: ole patrioot, ära tõsta neid asju üles!“ Einoh, Jürgen – Eesti häbi põletab augu rahvusvahelise Financial Timesi esilehesse. Mis loeb siin veel, mida Hans kuskil postitab oma Jussikesele ja seitsmele sõbrale?!
Pärisin Ligilt e-kirjaga, mida ma siis valetasin. „Kõike!“ kõlas Ligi neurasteeniline vastus. Kardab, mõistsin ma.
Ettevõtlussõbraliku Reformierakonna aseesimehelt Ligilt sõimata saamine teeb ettevõtjale alati au. Ent proovigu oma töö tegemata jätnud rahapesukomisjoni juht karjuda Eestisse saabuvale USA väärtpaberikomisjoni uurijale või Briti Kuningriigi kriminaalpolitseinikule „VALETAD!“.
Kolmas mälestus argusest pärineb seriaalist „Pank“ Swedbanki näitel. Terve aasta vältel on Karl Madise perekonnaliikmed ja veel paarsada Swedbanki usaldavat klienti* oodanud pangalt selgitust, miks neile Rumeenia maade kohta eksitavat infot saadeti ja miks Swedbank nüüd kohtus väidab, et isegi investeeringu dokumente pole säilinud. „Lihtsalt vastake,“ palus Glen Madis ajalehes Äripäev.
Aastavahetuseks saab rumeenia keelt rääkiv diplomaat Victor Guzun valmis oma aruande Swedbanki katastroofilisest investeeringust Rumeenias. Selgub, et 2007. aastal oli Eesti valla nii Rumeenia, Armeenia, Aserbaidžaani kui ka Venemaa igat sorti kriminaalidele, kes sooritasid kelmusi ja pesid raha, ilma et Finantsinspektsioon oleks prokuratuurile ühtainustki avaldust esitanud. Ei Danske rahapesu ega Gildi või Swedbanki kaudu toimunud investeeringute väljapetmise kohta. Hooletuse ja kuritahtlikkuse sulam.
„Ärge süüdistage Robert Kitti ega Eesti swedpankureid,“ õpetas üks Swedbankist lahkunud töötaja mind. „Käsk vait olla ja klientidest üle sõita tuleb rootslastelt.“
Pärast seriaali „Pank“ viimase osa vaatamist mõtlen – aga võib-olla tõesti. Eesti komberuumis ei sobi peitu pugeda, kui midagi vussi on läinud. Samas: tegin aastaid äri koos suure Rootsi firmaga ja igati vastutustundlikud inimesed olid.
Uuel aastal ärme enam reduta, kui jama majas. Näeme ise, et see toob metsiku häbi kaela.
Kui oled käki keeranud, siis ole mees või ükskõik mis sugu – tule välja ja selgita. Olid pankurina kliendi rahaga hooletu? Vabanda siis, palus Glen Madis. Ei viitsinud käia riiklikus komisjonis, mida pidid juhtima? Facebookis oli huvitavam? No, Jürgen, tunnista, et lollisti tegid. Sellest ei juhtu midagi halba, ära karda.
Ja härra Markus „Objektiiv“ Järvi! Kui ka ühe päeva meediast valet ei leia, siis mõnikord meil juhtub ikka ka häbiasju. Vabandage väga! Parandame alati faktivead ja võtame toru. See on uue aasta lubadus!
* Lugejale oluline ülestunnistus: „paarisaja Swedbanki usaldava kliendi“ hulka kuulub ka Hans H. Luik, teie alandlik teener.
