Põhja-Koreas on olulised sümbolid, mille mõtestamine aitab saada aru valitsevatest narratiividest ja uskumustest, ükskõik kui jaburad need ei tundu – iseseisvumine Jaapani võimu alt, Korea sõda ja Korea poolitamine, Põhja-Koreasse jäänud inimeste suur õnn, mida terve maailm kadestab ja tahab rünnata, kaitse välismaailma rünnakute vastu, juche-filosoofia iseseisvalt hakkamasaamiseks, nälg kui väärikuse ideoloogia, ning ülimad liidrid, kes teavad, mis on hea. Sellised veendumused täidavad selle suletud ja uskumatult homogeense ühiskonna (99,998% rahvastikust moodustavad korealased) iga valdkonna ja iga hetke, tekitades veidra ja salapärase aura.

Inimesed elavad Korea Rahvademo­kraatlikus Vabariigis sajaeurose keskmise kuupalgaga ja suhete puudumise tõttu isolatsioonis.
Nädala ajaga veendusin, et DPRK on veidram ja šarmantsem, kui seni nähtud dokumentaalide, James Bondi filmide või meedias räägitud tuumarelvade, spioneerimise kõrgtaseme, nälja ja militaarparaadide põhjal arvasin. Enne sõitu saame 13 lehekülge juhiseid, mida tohib ja mida ei tohi. Ei üllata, sest NLis puutusin giidina kokku sama asjaga.

Lipp ja ühtsus

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (ingl lühend DPRK) punase taustal sinise viisnurgaga lipp on rinnamärkidel, tänavakaunistustes, tuhandete esinejate peade kohal ning kujutisena 150korruselise raketikujulise seest tühja Ryugyongi hotelli karkassi seinal jäädvustatud mu unenägudesse. Aga DPRK inimesed on väga uhked oma lipu ja riigi üle. See ei ole teesklus, vaid siiras usk oma riiki, oma õnne ja kaitsevajadusse.

DPRK teine narratiiv on üks Korea, usk, et praegune olukord on ajutine, kuni Lõuna-Korea saab aru, et DPRK elu on parem. Juba lennukis jagati meile Korea ühtsust ning DPRK juhte ja valitud teed ülistavad lehed ja ajakirjad, nii et kohale jõudes oli meil selge, kus on tõde ja mis on õige.

Käik Bill Clintoni poolt maailma hirmutavaimaks paigaks kutsutud demilitariseeritud tsooni ehk DMZsse (ingl demilitarized zone) pidi meid veenma, et just siin, kus 27. juulil 1953 saavutati Korea sõja lõpetanud relvarahu, lõhuti ka Korea ühtsus.

Korea kommunismi Korea kapitalismist eraldav DMZ on 1,2 miljoni maamiiniga 4 km lai demilitariseeritud tsoon, mille üle on teineteise poole sihitud mõlema riigi relvad. Paik on rahulik ja roheline, linnud laulavad ja sõdurid valvavad. Ekskursiooni tegev armeelane räägib küll nagu tulistades, kuid tema silmad on sõbralikud ja ta lubab endast pilti teha. Imetleme suurt tahvlit, kus on jäädvustatud suure liidri Kim Il-sungi viimane allkiri 7. juulist 1994. „Suur juht Kim Il-sung on ainus liider maailmas, kes suri tööpostil,“ kinnitab armeelane.

Suveniiride poest ostame kohalikust imetootest tehtud asju, nagu ženšenni juurest teed ja näokreeme ning riisiviina, mille sees on uss. Meie reisikaaslased soetavad endale DPRK lipu ja muu sümboolikaga särke ja rinnamärke ning suurte juhtide inglise keelde tõlgitud suurteoseid. Kohtume ka teiste eestlastega.

Armeelane tuleb kõikidest turistibussidest just meie omasse ja saame meie giidi miss Songi uhkest näoilmest aru, et see on suur au. Sõidame külla, kus kirjutati 27. aprillil 2018 ehk 65 aastat hiljem DPRK ja Korea Vabariigi poolt alla Panmunjomi rahu, õitsengu ja ühinemise deklaratsioon, et lõpetada Korea sõda ja Korea poolsaare konfliktid. Jälgime meediast, kuidas sellega läheb.

Suure legendi kohaselt sai see imepaik DPRK alguse Paektu mäelt, sest seal võitles igavene president Kim Il-sung Korea iseseisvuse eest Jaapani okupantidega. Miss Song küll viib meid vanasse pealinna Kaesongi, Goreyo kuningate sünnipaika, ja alles on ka mõned 14. sajandist pärit väravad ja budistlikud templid, aga olulised on siiski viimased 70 aastat.

1920. aastal põgenes Kim Il-sung vanematega näljahäda eest Mandžuuriasse, läks siis metsa jaapanlaste vastu võitlema ja tõi 1948. aastal peaaegu üksinda suure patrioodina korealastele iseseisvuse.

Uurimine internetis aga ütleb, et peale Mandžuuriat õppis ja tegutses Kim Il-sung Nõukogude Liidus kuni 1945. aastani, kui ta pandi Lavrenti Beria soosikuna okupatsiooni lõppedes Nõukogude Liidu poolt loodud Korea nukuvalitsuse juhiks, kaasas nõukogude mainekujundajad. DPRKs saadaolevast ametlikust eluloost on kaotatud kõik viited viibimisele NLis ja miss Song arvab ka, et see on üks pahatahtlik vale.

KUNINGLIK TOIDUKORD: turistid Põhja-Koreas nälga ei näinud. Pakuti koguni koeralihasuppi.
Kim Il-sungi sünnikodu on nunnu majadekompleks, kus on vaatamiseks nõud ja toolid, perepildid ning tema vanaisa kaks narratiivi teenivat keppi – kõver kepp, mida vanaisa kasutas enne 1948, ja sirge kepp ajast, kui pojapoeg tõi rahvale iseseisvuse. Joome vett suure juhi ja igavese presidendi kaevust ja rahvariides giid räägib tema tegudest korea rahva juhtimisel.

Kunagi räägita temast ainult nimega, vaid tiitlitega nagu igavene president ja suur juht (Eternal President & The Great Leader) Kim Il-sung.

Meie sotsialistlik kodumaa

Narratiivi kohaselt oli just kadedus Korea sõja põhjuseks. Tegelikkuses olid need siiski Põhja-Korea sõdurid, kes 1950. aastal tungisid Lõuna-Korea aladele. Lõuna-Korea ehk Korea Vabariigi poolel osalesid ka USA ja veel 15 riigi sõjaväelased ning Põhja-Korea poolel Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.

Sõjale pühendatud paar aastat tagasi väikseks jäänud sõjamuuseumi asemele on ehitatud koloss. Meie giid on kaunis kapten, kes on lugejale tuttav „Pealtnägija“ loost, kus üks eesti mees oma DPRK vaimustust jagas. Kapten räägib õhinal, et muuseumi külastamine võtab aega mitu tundi ja seal käivad päevas tuhanded. Tegelikult oleme ainsad külastajad, imetledes vaenlaselt ära võetud ja seejärel taastatud sõjamasinaid. Kollektsiooni suurim uhkus on lennuk, mille taustal on foto lennukist peale allalaskmist ning lendurist, kellel kuuliauk kuklas. Lisaks Korea sõjale on eksponeeritud 1968. aastal ameeriklastelt kättesaadud spioonilaev Pueblo. Ajab muigama, kuid mõtleme, et kui Eesti oleks peale iseseisvumist saanud oma vetes kätte suure vaenlase luurelaeva, no vähe me seda siis ei eksponeeriks! Valmistan kaptenile pettumuse, kui suure liidri autot nähes rõõmsalt kilkan, et ka minu vanaisal oli samasugune Pobeda. Lõpuks vaatame uhkelt keerlevat Korea sõja panoraami, mille sarnasus Borodino omaga on peaaegu täielik. Kaptenile ei meeldi meie küsimus tühja muuseumi kohta ja ta käratab, et päeval on inimesed tööl ja neil pole aega muuseumisse tulla ja praegu on juba liiga hilja ja tööinimesed puhkavad ning laulavad.

Kommunism ei tule lihtsalt. Seda kinnitab kolmnurkne Juche-torn, DPRK eneseabi filosoofia nurgakivi, väidetavalt maailma kõrgeim tellistest ehitis. Kim Il-sungi väljakuulutatud „ise toime tuleku“ filosoofia, mis sai riigi arengu aluseks 1982. aastal, võis olla kestlik mõte, aga tegelikkuses tähendas see DPRK sulgumist oma vaesusse ja ressursside puudusesse.

KÜLA­­IDÜLL: riisipõld... päikese­paiste....
Oleme Põhja-Koreast näinud dokumentaalfilme ja lugenud, et inimesed nälgivad ning söövad puukoort ja rohtu. Linnade elanikud on selgelt paremini varustatud, maapiirkondade vaesust on lihtsam välismaailma eest varjata. Tõsi on, et näen terve reisi jooksul ainult ühte suurt kasvu naist ja kahte paksu last. Aga inimesed ei tundunud nälgivat. Internetist uurides selgub, et tõeline nälg jäi perioodi 1994–1998, kui suure kaitsja targal juhtimisel oma ise toimetulekut harrastati. Vähe sellest, suur juht tuli suurepärasele ideele istutada puid juurde! Aga ka 10 aastat hiljem ehk 2008 suutis DPRK oma toiduvajadusest ise ära täita vaid poole.

Miss Song ütleb, et inimesed pidid ju puukoort sööma ja lapsed surid, sest majandussuhete katkemise tõttu polnud DPRK-l millestki elada. Lisaks juche’le (endal pole, aga teistelt ei küsi) ning kommunismile, mis lubatud majanduslikku õitsengut ikkagi ei too, peitub kolmas põhjus aga armees. Kim Jon-ili „armee ennekõike“ ehk Songun-poliitika võttis niigi nappe varusid ära tavaelanikelt ja andis neid sõjaväele, mis moodustab 1/3 rahvastikust. Ja kuigi nii sõdurid kui ka muude elualade inimesed peavad käima põllutöödel (tuletab väga meelde meie kartulikorjamisi ülikooli esimesel kursusel), ei tee see nii suure inimeste hulga toitmist kergeks. Aga sõjaväge on vaja, sest rünnak võib tulla igal ajal ja igalt poolt ning selle nimel nälgida oli auasi – see on DPRK kindel kommunikatsioon oma inimestele.

Aga nad tulevad toime ja on väga võimekad. Kui saabun DPRKsse, loetakse kahe minutiga läbi mu hispaaniakeelne raamat, et veenduda, et ma polnud kaasa toonud keelatud kirjandust. Ja inimesi jagub: iga grupp või üksikreisija saab kaks giidi, kes kontrollivad turiste ja teineteist, ning kaameramehe, kes lindistab seda, mis giididel võib vestlustest kuulmata või tegemistest nägemata jääda. Peale oma elektroonika ja trükiste ettenäitamist tervitavad need kolm meidki: kaks kaunist ja väga head inglise keelt rääkivat giidi ning naeratav kaameramees. Bussis ootab lennukis pähkliallergia tõttu kokku kukkunud näost valge rootslane, kellel on õnnestunud siiski hospitaliseerimisest pääseda. Meil on sellest natuke kahju, sest väga tahaks kuulda, kas dokfilmides nähtud demo-esindushaigla, kus ravitakse terveid ning iga patsient oskab inglise ja prantsuse keelt, ikka on olemas.

Rõõmus kodu: miss Song on tore ja lõbus giid ning korraks unustan ära, mis süsteemi me tulime. Aga kuulates, mida tohib teha ja mida mitte, ning kui algab liidrite vägitegude ülistamine, oleme reaalsuses tagasi.

Pyongyang on tühi, suurte teede, roheliste parkide, jõgede ja pastelltoonides kõrgete majadega linn, kus elab 3 miljonit inimest, sõidavad trammid, trollid, bussid, taksod ja paar autot, marsivad lapsed ning on üks suur pood, kolmekorruseline supermarket nr 1, kus vahetame endale kohalikku raha, woni, ning poodleme koos kohalikega. Miss Song üritab küll meid jälgida, aga annab alla.

Tänavatel ja teedel valitsev laitmatu puhtus tuleb odava, kuid kummalise hinnaga: väikese harja ja kühvliga inimesed pühivad tänavaid ja teid ning lõikavad väikeste kääridega muru. Ei, mitte söömiseks, vaid selleks, et inimene peab töötama. Kuuepäevase töönädala, väga väheste autodega ja aeglase ühistranspordiga tagatakse inimeste pidev rakkesolemine. Hoia inimest eemal infost ja ebaotstarbekalt hõivatuna ning võta ära tema kalleim vara – aeg – ja nii tagad väsinud ja teadmatuses inimeste kuulekuse ja lõpuks ka uskumuse oma riigi ehk ainsa, mida nad tunnevad, suurusesse ja tulevikku. Ja tööd peab inimesel olema ning inimene on selle töö eest tänulik, sest just nii elab juche ja rõõmus DPRK. Erksinine taevas ja säravroheline loodus panid mõtlema, kas ka need polnud mõne töökäe poolt üles vuntsitud …

Reisi kõrghetk on tseremoniaalne külastus Kumsusani Päikesepaleesse, et austada suurt liidrit ja igavest presidenti Kim Il-sungi ja tema poega, armsat liidrit ja suurt juhti Kim Jong-ili ning kummardada nende balsameeritud kehade ees DPRK 70. sünnipäeval. Olen käinud mitu korda Moskvas mausoleumis ja seisnud tunde sabas, et vaadata Leninit. Seega oli täitsa harjumuspärane panna ilusad riided selga, viksida kingad ja valmistuda. Et nalja pole, sai selgeks ka läänemaailma turistidele, kui norra kutt saadeti hotelli tagasi riideid vahetama (tätokad paistsid välja) ja miss Song vaatas terve tee nördinult rootslase sandaale.
LAPSED LÄHEVAD MAUSOLEUMI: punased kaelarätid ja rivisamm tulevad tuttavad ette kõigile, kes mäletavad elu enne 1990ndaid.

Jätame kõik asjad, sh telefonid, päikeseprillid ja kaamerad, bussi, teeme ühiskülastuse vetsu, võtame neljakaupa ritta ja läheme läbi turvakontrollist (rootsi tädilt võeti ära huulepulk), et mitmesajameetrise eskalaatoriga sõita mausoleumiosasse. Meile sõidavad vastu juba varem nähtud teised turistid ning uudistest tuttavad paar auväärset (ingl dignitaries), nende seas Venemaa duuma esinaine Valentina Matvijenko. Seintel on fotod suurtest liidritest, praeguse juhi ülikonnas vanaisast ja jopes ning lokitud tukaga isast, surumas kätt, näitamas teed, andmas juhiseid ja tegemas järelevalvet oma rahva heaolu eest. Jõuame suurde saali mitmes elusuuruses kujude ette, kus toimub kummardamise peaproov – ikka neljakesi reas, kummardab ainult esimene rida. Nende lahkudes asub asemele teine rida ja kummardab. Seda kõike jälgivad kaunis ja surmtõsine auvalve ja miss Song. Saame proovist läbi ja meil lubatakse siseneda esimesse kaunisse ja läikivasse musta saali, kus tikksirgete sõdurite valvatult klaasist katte alla lebaski suur liider, Kim Il-sung. Taas neljakesi ritta, Kätlin loeb one, two, three and bow (üks, kaks, kolm ja kummardus), tuleb esimene kummardus jalgade ees, teine ühel ja kolmas teisel pool. Saame oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Prantsuse poiss on mures, et mida ta teeb, kui naer peale tuleb. Õpetame, et siis teeskled nutmist ja selgitad, et see tuleb suurest õnnest, et lõpuks näed liidreid. Ega naerma väga ajanudki, sest tõsidus ja pühalikkus on nakkavad. Keegi ei tahtnud solvata meid vastu võtnud inimesi – kui see on neile auasi ja tähtis, siis ükskõik kui naljakas või vale see ka ei tundu, austame nende traditsioone. Muidu ei läheks.

Hiljem räägime giididele, et meie kultuuris on selline isikukultus ja igavikulisus kummalised ja meil on teised sümbolid ja traditsioonid, nagu juhtide vahetamine, nendega suhtlemine, nende elust ja tegemistest teadmine. Miss Song kuulab ja noogutab, kuid näen, et see, mis meile tundub mõõdutundetu ülistamine, on seal normaalsus ja see, mis meil normaalne, oleks seal arusaamatult mitteaustav ja nõrk. Naispresidendi mõte aga meeldis talle.

Ühes rühmas on kaks poolakat mausoleumis kaduma läinud ja nende giid on hüsteerias.

Peale saali näeme suure juhi autot ja vagunit ning kaarti, mis näitab, kellega ta maailmas lävinud oli. Oli teine tegus mees, muudkui juhtis ja sõitis ning kindlustas oma võimu igasuguste vägivaldsete tegudega omaenda rahva kallal. Seda lugesin loomulikult internetist, mitte ei kuulnud kohapeal. Valmistume minekuks teise saali, kus lebab poeg, suur liider Kim Jong-il – ikka sama protsess, kummardused jne. Saame ka sellega hakkama. Kim Jong-ili varanduste toas on lisaks vagunile ja autole väljas ka kaater. Aga kaart oli selline nadi – armas liider Kim Jong-il oli käinud ainult Venemaal ja Hiinas. Muidu kimas mööda DPRKd ringi ja proovis ellu viia kommunismi Maci arvuti abil.

Uurime, kus on liidrite abikaasad ja emad, sest nendeta ju liidreid poleks. Miss Song ütleb, et on küll. Sellega on see teema lõppenud.

Ühes rühmas on kaks poolakat mausoleumis kaduma läinud ja nende giid on hüsteerias. Ka miss Songil on peopesad niisked ja käsi hoiab kramplikult kotti, et meiega miskit sellist ei juhtuks. Me ei julge küsida, mis tema kolleegist nüüd saab. Õnneks leitakse poolakad vetsust üles ja põnevus on seekord läbi.

Meie elu on sotsialism

Suur kaitsja: sellist tunnustavat nime kannab Kim Jong-il, korealaste uskumuse kohaselt Paektu mäel (tegelikult Nõukogude Liidus) sündinud Kim Il-sungi poeg. Koos isaga täidavad tema pildid suurte majade seinu, nagu rokkstaarid. Kui isa fenomenist võis veel aru saada, siis Kim Jong-ili, praeguse liidri isa omast küll mitte. Tohutute päikseprillidega ja lokitud tukaga tegelane seisab oma isa varjus ja naeratab; ta ütles (väidetavalt) avalikult oma rahvale ainult ühe lause „Au rahvaarmee kangelaslikele sõduritele“! Paneb mõtlema, et võib-olla ka meie poliitikud võidaksid, kui laseksid müstikal ja propagandal enda eest töö ära teha.

Vaadake meid: igal kohalikul on rinnas igavese liidri Kim Il-sungi ja/või tema poja suure liidri Kim Jong-iliga märk. Kohalikud mehed kannavad kas musti pükse ja valgeid triiksärke või sõjaväelise lõikega vorm-ülikonda, naised musti seelikuid ja värvilisi pluuse või rahvariideid. Loen internetist, et veel kümme aastat tagasi oli linnas naistel pükste kandmine keelatud. Lastel on erksavärvilised kleidid ja pitsidega sokid ning maapiirkonna stiil on kotiriidest töörõivad. Teksasid kannavad ainult turistid. Õige korealane kapitalistliku vaenlase riideid selga ei pane ja kokat ei joo. Lennukis pakutud burksilaadset toodet nimetati Korea võileivaks.

Me oleme maailma õnnelikemad

Ühel päeval lastakse meid põgusalt linna jalutama, ikka miss Songi, tema abigiidi ja videomehe valvsa silma all. Märkame paari inimest, keda me üldse kohe ei huvita (selge märk, et väga huvitame) ja keda oleme paaril korral juba varem näinud. Viis minutit peale seda, kui olen küsinud, kus teised linnainimesed, linnakodanikud on, ilmuvad nurga tagant punaste kaelarättidega sirges rivis marssivad ja laulvad lapsed, näol rõõm ja uhkus. Kui teistele tundus see kas armas või kummaline, siis meile tuttav – olime ka ise niimoodi uhkelt mööda Tallinna marssinud ja „Me lapsed Lenini“ laulnud. Rootslane Michael annab lastele kleepse, mille miss Song kulmu kortsutades ära korjab.

Miss Song räägib, et kui nemad lapsi „toodavad“ (ingl produce babies), siis lähevad naised selleks eraldatud paika ja kuus kuud keegi beebit ei näe. See, millise mänguasja järele lapsukese käsi esimesena haarab, määrab, mis temast tulevikus saab – auto, relv või kirka.

Peale linnaskäiku läheme parki. Park on kaunis ja tühi. Näeme paari inimest, nende seas ka ühte, keda oleme mõni aeg tagasi linnas kohanud. Arutame omakeskis, mis juhtuks, kui läheksin lihtsalt kõrvalrajale. Ei midagi hullu – pisut ehmunud tagumine giid tuleb mulle järele, tema koha meie rühma lõpus võtab sisse üks suvaline puu tagant tulnud „juhuslik“ pargikülastaja ning paarikümne meetri pärast palub giid mul tagasi minna, et ma tee lõpus olevat olulist asja maha ei magaks. „Oluline asi“ on kunstnik, kes istub mõtlikult molberti ees ja vaatab oma maali, kuiv pintsel puhtas käes. Sel ajal kui prantslane imestab, kuidas loomeinimene suudab küll nii puhas olla, uurib hollandlane, kus ikka kohalikud on. Pargis, vastab miss Song. Ja tõesti, mõne minuti pärast kostab rõõmsat muusikat ning kohale jõudes leiame paarkümmend keskealist kohalikku tantsimas diskot. Mängime kaasa ja miss Song on õnnelik, sest me näeme, kui rõõmsad nad on. Kihlveo võitis meie taanlane, kes pakkus, et muusika lõppeb nii 8 minutit peale meie lahkumist. Nii oli.

Uus ajastu

Inimesed elavad Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis sajaeurose keskmise kuupalgaga ja suhete puudumise tõttu isolatsioonis. Nad leiutavad ise rattaid, arendavad tuumarelva ja ehitavad tänavaid, kus mitmekümnekorruselistes majades elavad tuhanded õpetajad ja teadlased. Majade taga on aga muldteed ja lisaks väikeste kääridega muru sirgeks lõikamisele ja maanteede pühkimisele pannakse käsitsi ka asfalti. Politseid ei ole, sest puudub kuritegevus, ütleb miss Song. Aga on turvateenistus ning esimeste korruste kodude aknad on trellitatud.
ÜKSKORD ON ÜKS KOREA: monument selgitab põhja­korealastele, et taipamatu Lõuna-Korea liidetakse sõbraliku Põhja-Koreaga ükskord niikuinii.

Lahkume Pyongyangist varahommikul ja sõidame mööda 8realist tühja teed. Poole maa peal teeme peatuse kohas, kus maanteed ületava silla alla olid ilmunud suveniiride, sigarettide, tee ja snäkkidega letid (tagasiteel olid samad letid teisel pool teed). Kolmetunnise sõidu jooksul näeme kuuerealise maantee peal paari autot, natuke jalgrattureid, paari härga ja lugematuid sõjaväelastega teekontrolle. Ametlikult pole inimestel aega ja nad teevad tööd; tegelikult on liikumine keelatud ja autod lihtsalt liiga kallid. Kolimine oma suva järgi ei tule üldse kõne alla. Meie 22aastane abigiid polnud elu sees tohtinud Pyongyangist väljas käia ja reis oli talle sama eksootiline nagu meile. Tagasiteel tahame sellest tühjast maanteest pilti teha. Miss Song hoiatab meid autode eest. Milliste, jääb segaseks.

Kolmetunnise sõidu jooksul näeme kuuerealise maantee peal paari autot, natuke jalgrattureid, paari härga ja lugematuid sõjaväelastega teekontrolle.

Teine väljasõit on Namposse, et vaadata suure liidri targa ja pühendunud juhtimise all rajatud tammi, mis eraldab jõe ja mere. Põhjus on magevee tagamine. Ei tea, mida keskkonnaasjatundjad sellest arvavad, aga kohustuslik video, kus tuhanded inimesed ehitavad vihmas ja poris tamme, olles ise „hingeldades huvitunud“ (ingl breathlessly interested), sarnaneb lapsepõlves nähtud ja imetletud, kuid hiljem absurdseks tunnistatud BAMi ehitamisega. Tammi ehitamisele pühendatud muuseumis kohtume eelmisel päeval massimängudel nähtud Uganda asepeaministriga. Meie suhtlemine ja embamine ja pildistamine ajavad miss Songi ja saatjad täiesti endast välja ja segadusesse. Ei ole ikka nii, et üks auväärne hakkab teist auväärset kallistama ja teab tema riigi kohta asju.

Muide, DPRKs ei ole vanu ehitisi. Linnade mitmekümnekorruselised roosad, helesinised ja -rohelised majad tekitavad legolandis kokku pandud Miami tunde. Aga akendest paistavad kasinad ruumid, paljad lambipirnid ja mahakoorunud värv. Kõrgelt võetud fotodelt on näha, kuidas majaplokkide siseõued on hallid ja kurvad.

Pyongyangi metroo on loomulikult maailma sügavaim. Läheme sinna ekskursioonile ja näeme, kuidas vormis mees tormab oma putkasse, et teatada punase telefoniga meie tulekust. Perroonil olev vagunisaatja teeb vaguni tühjaks. Sõidame liidrite piltide all ja vaatame peatustest pannoosid ja kuldseid lühtreid. Kuna käitume hästi, lubatakse meil järgmises peatuses juba kohalikega koos sõita. Nad ei julge meile isegi naeratada ja nii me siis vaikselt üksteist piieldes rahvaste sõprust loome.

Keset linna on Triumfikaar. Võidukas miss Song teatab prantslastele, et nende oma on Pariisi omast 10 m kõrgem.

Kuldsed mäed, kuldsed põllud, kuldsed mered

DPRK loodus jätab lopsaka ja viljaka mulje. Kaardi pealt saan aru, et probleem on selles, et haritavat maad on mägede tõttu siiski vähe ja toita tuleb ka tohutut armeed. Ma ei tea, kuidas sööb kohalik inimene, kuid restoranid, kuhu meid viidi, ja toit, mida pakuti, on rikkalik. Korea köök ei ole ainult kimchi, bibimpap ja grill-liha. Toidus on tunda Hiina mõju ja peamine iseloomujoon on marineerimine, mis aitab toidul säilida. Nautisime väikestes kausikestes serveeritud salateid ja kastmeid, millele lisaks sai lemmikuks rahvusroog naengmyeon, tatrajahust nuudlid, serveeritud jääkülmas veisepuljongis ja kaunistatud juurvilja ja riivitud munakollasega. Kaesongis nautisime uhket banchan’i (12–20 väikestest roogadest koosnevat kuninglikku kombot) ja bosintang’i (pisut rasvast mittemidagiütleva maitsega koeralihast suppi). Ei olnud midagi sellist, millest koju postkaarte saata, kuid kimchi, mida süüakse iga toidukorra juurde ja mis hoiab seedimise korras, vaimustab. Kõige hirmutavam oli kohutav kala ehk horrific fish – nii kutsus seda meie 24 h jokkis norra nooruk. Magusaarmastajad nad ei ole. Kui me magusa puudumise kohta küsime, on järgmisel söögikorral meile lõpetuseks jäätisepallid. Ükski küsimus ei jää lahendamata. Õlu on hea ja riisiviin ka. Kokakoolat ei ole, sest ameerika värki pole vaja. Kohalik asendus oli aga täitsa olemas.

Rahva südikus, tahtejõud

Selles riigis ellujäämine on vastupidavus omaette. Aga parima ja ehedaima etteaste annavad akrobaadid, kelle talendi lummuses unustame, kus me viibime. Sellal kui osa reisikaaslasi armub järjest hularõngakeerutajaisse, veeakrobaatidesse ja lae all ringlevatesse kaunitaridesse, vahime meie, suu lahti, üleni valges kaunist meest, kelle hüpped, spagaadid ning naeratus panevad meid kiljuma ja aplodeerima.

Sinine taevas meie võimsa riigi kohal

„Ühendatud maa“, ütleb üks loosungeid. Ühendatud on inimesed tõepoolest, aga omavahel, riigisisese intranetiga, mida kohalikud peavadki internetiks. Wifi on olemas ainult ühes suusakuurordi hotellis ning ülikallist internetikaarti saab ka osta ainult ühes hotellis.

Infosulg töötab ja mureneb. Miss Song ütleb, et praeguse liidri laste arv on riiklik saladus. Meie reedame, et tal on neid kaks. Internetist saime teada. Miss Song naeratab ebalevalt.

Meie telefonid võtavad elu sisse ainult demilitariseeritud tsoonis, saades ühenduse Lõuna-Korea mastiga. Rahva suurimast ühendajast ehk telekast tuleb kohalikele ainult kohalikke uudiseid, mida edastab teiste seas meile tuttav paukuva häälega tädi (saime selgituseks, et tema ülesanne on edastada eriti olulisi uudiseid), ja paar kanalit või eelnevalt tsenseeritud saadet mujalt. Hotellitoas näidatakse välismaalastele ka välismaa kanaleid, sh Al-Jazeerat, kuid seda vist kodudes ei näe.

Miss Song räägib, et kui nemad lapsi „toodavad“ (ingl produce ba­bies), siis lähevad naised selleks eraldatud paika ja kuus kuud keegi beebit ei näe.

Ühendamine töötab ka telepaatiliselt. Paaril korral arutame eesti keeles, kui miskit on puudu või vajab parandamist – näiteks voodisse on pandud niisked linad. Mõnekümne minuti pärast on hotelliteenijad kuivade linadega ukse taga. Endise Inturistide hotellidega tuttava inimesena ei olnud selles midagi imelikku, aga kiirus, millega tõlgiti ära eestikeelne jutt, väärib imetlust. Ja kui peale mu eestikeelseid kommentaare lehmade ja puuetega inimeste puudumise kohta hakkavad ka nemad välja ilmuma, siis saan aru, et tegemist on ikka läbipaistvuse täiesti uue tasemega.

Salapäraselt saab korraldusi ka miss Song, kes vahetpidamata oma mobiili otsas ye-ye-ye vastab. Esimesel päeval annab tema abigiid mulle oma telefoni, et ma sellega temast ja suurest valgest rootslasest pilti teeksin, ja miss Song saab kurjaks, et abigiid oma telefoni võimaliku vaenlase kätte andis. Pärast koosveedetud nädalat usaldab miss Song aga ise oma telefoni mulle foto tegemiseks ja teab täpselt, kuhu minna, et keegi ei näeks, kui anname talle kingitusi üle.

Meie klienditeenindajatel oleks palju DPRK inimestelt üle võtta – kui olin maininud miss Songile, et voodi on kõva, siis ilmusid tuppa kaks tekki, et voodi pehmemaks teha.

Rahvusvaheline sõprus: maailma keeltest arusaamine ei ole probleem, aga suhted on DPRK-l olnud kahe riigiga – Hiina ja Venemaaga. Nende rahvuslik uhkus, maailma halvimaks (kehvemaks) lennuliiniks valitud Air Koryo lendab ainult Shanghaisse ja Pekingisse ning Vladivostokki. Nüüd on sõbrana liitumas ka kolmas, Korea Vabariik, ning suurel peol näidatakse fotosid Kim Jong-unist surumas Hiina presidendi kätt ja teda embamas. Etendusel lastakse rahvaste sõpruse märgiks lisaks „Katjušale“ (pealtvaatajate seas plaksutas rõõmsalt ka Vene duuma spiiker) ka „Traviata“ joogilaulu ning „Macarenat“. Nende riikide liidreid me ei näe, kuid tagasilennul oleme koos Mongoolia ja Ekvatoriaal-Guinea delegatsioonidega. Sõprus areneb.

Meil on suur pidu!

Nädala jooksul tuvastame eri gruppides 17 eestlast ja oleme oma rahvaarvu kohta ilmselt üks enim esindatud riik. Oleme ka ühes hotellis ja kohtume õhtuti jõulukaunistustega keerlevas baaris, kus kaunis baaridaam üritab endale roosa kalkulaatoriga külma teha – suur õlu 1 USD, viin 1,50 USD. Viimasel päeval lasevad eesti mehed baaril seisma jääda enda laua juures, et ei peaks pikka maad käima leti juurde. Nende kaunis giid räägib vene keeles ja joob viina. Miss Song on aga väga rõõmus, et DPRK on nii armastatud, ja ütleb, et kunagi pole DPRKs olnud korraga nii palju turiste – 1600 pealinnas ja 32 mujal ringi sõitmas, kõik üle loetud ja asupaik teada. Suurel pidupäeval, 9. septembril, läheme kõik oma bussidega ühele suurele väljakule, kus meid suunatakse tualetti(!). Vetsust naastes läbime kõik ligi 1600 inimest turva ning läheme teise bussi. Vahepeal on mundris mehed bussid läbi otsinud ning taganud, et kui meil ka olid kurjad plaanid, siis oma asjadele ligi me enam ei pääse. Inimesed vaatavad, paar autot on ka peatatud ning kolonn 55–60 bussiga hakkab sõitma 9. mai staadioni poole.
VIIMSENI VIIMISTLETUD: Põhja-Korea sõjaväeparaadile jääb alla ka Venemaa 9. mai paraad Punasel väljakul.

Paneme kokku tuhanded võimlejad, sajad noored, ülima distsipliini, 150 000 aplodeerivat pealtvaatajat, meist 100 meetri kaugusel istuva ülima juhi Kim Jong-uni ja 1,5 tundi mahutatud DPRK loo, ning saame unustamatu emotsiooni ja mulje, mille kõrval kahvatuvad nõukogudeaegne ja Venemaa praegune 9. mai paraad Punasel väljakul, olümpiamängude avatseremooniad ja meie tantsupidu. Joome limonaadi ja sööme kohvikoore maitsega šokolaadi, aplodeerime ja huilgame, kui tuhanded noored teevad värviliste kaartidega pilte, akrobaadid heidavad end läbi põlevate rõngaste ning sajad noored etendavad DPRK lugu. Kadestan inimest, kes oma värvilise kaardiga saab olla Kim Jon-ili silmahammas. Ära sõites vaatame tuhandeid noori, kes teevad seda etendust nüüd kuu aega kuuel õhtul nädalas. Päeval käivad koolis. Lehvitame neile ja nemad lehvitavad vastu. Emotsioon on laes ja inimesed elevil. Meie silme alla sai DPRK 70aastaseks ja pidu kestab edasi.

Tegelikult tahtsime näha ka paraadi, aga turvakaalutlustel ja asjaolude ennetamiseks (nagu miss Song ütleb) me seda kuulsat hüplevat marssimisstiili otse vaadata ei saa. Kuid kuna oleme hästi käitunud, viiakse meid siiski pooleks tunniks vaatama paraadi lõppu ning eelviimasel päeval giide oodates tuuakse meile hotelli fuajees punased toolid, et saaksime vaadata suurelt teleekraanilt eelmise päeva paraadi. Paraadi otsepildis ei näidata – mine tea, mis võib juhtuda ja kes seda pärast selgitab. Selliseid „hilinenud otsepilte“ nägime telekast korduvalt. Me teadsime, et uudis on 7 päeva vana, miss Song aga oli veendunud, et tegemist on otsepildiga.

Tagasiteel vaatame teineteisele otsa, kas me tõesti ja päriselt käisimegi seal ära! „Поле чудес,“ ütlevad meie Peterburist pärit reisikaaslased. Imede põld. Täiega.

Pealkirjad on võetud kontsert-programmist, millega tähistati terve septembri kuuel õhtul nädalas DPRK 70. sünnipäeva.