„Kui ma oleksin olnud hirmus kurjategija, ei oleks ma pidanud ju Eestisse tagasi tulema,“ muigab Orukask. „Kui Tallinna lendasime, ütlesin lastele, et issi võidakse lennujaamas kinni pidada. Et arvestage sellega, ärge ära ehmuge! Lapsed naersid.“

Lennujaamas ei olnud kedagi vastas. Küll aga kõlistas äripartner Subka naine. „Sain aru, et ta on šokiseisus. Ütlesin, et ma tulen läbi, räägime natuke. Viljari juures toimus parasjagu läbiotsimine. Esimesena tuli uksele uurija Indrek Kulla. Küsis, et mida sina siit otsid. Ma ütlesin, et ei otsi midagi. Et ma tulin Viljari naise palvel, ta on šokis, tal on paha olla. Iga päev ju sellist asja ei toimu. Indrek ütles, et mine ära. Ütlesin, et hea küll, lähen ära.“

Aga Orukask ei saanud sõbra kodust lahkuda, sest järsku hõikas ­uurija: oota-oota!