Eesti Vegan seltsi vastus Ekspressile: veganpered vajavad rohkem tuge

Äsja ilmunud Eesti Ekspressi artikkel kriminaaluurimise alla sattunud veganitest näitab, et veganpered vajavad riigiasutustelt rohkem tuge ning info tervisliku vegantoitumise kohta peab olema laialdasemalt kättesaadav.

Veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad tundevõimeliste olenditena ei kuulu inimestele kasutamiseks. Veganluse eesmärk on loomade tapmise, ebaõiglase kohtlemise ja kasutamise lõpetamine ning loomadele põhiõiguste tagamine: õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele. Veganluse üks praktiline osa on loomasõbralike toitumusharjumuste kujundamine. Lisaks võidakse vegantoitumise kasuks otsustada selle positiivsete tervisemõjude või loomse toidu laiaulatusliku negatiivse keskkonnamõju pärast.

Euroopa Inimõiguste Kohus loeb veganluse veendumuseks, mille järgijatele laieneb sarnaselt teiste veendumustega kaitse diskrimineerimise eest. Ka Eesti seadused sisaldavad sätteid, mis peavad veganitele tagama vabaduse ja võimaluse elada oma veendumuste kohaselt. See tähendab muuhulgas, et veganvanematel on õigus oma lapsi kasvatada enda veendumuste kohaselt.

Veganluse uudsuse tõttu ei arvestata praktikas aga tihti veel veganite õigustega. Näiteks peaks olema veganitel õigus saada avalikes asutustes (lasteaiad, koolid, kaitsevägi, haiglad, hooldekodud) vegantoitu, kuid hetkel on see vaid erand, mitte reegel. Siin peaksid avalikud asutused ning riik ise veganitele appi tulema ning tagama avalikus sektoris veganvalikute, aga ka vajaliku toitumisinfo olemasolu.

Institutsionaalsed puudujäägid

Eesti Vegan Selts on aastaid selle nimel töötanud, et Eesti veganiteni jõuaks tõenduspõhine toitumisinfo ning soovitused tervislikuks vegantoitumiseks. Meie soovitused põhinevad maailma suurima (üle 100 000 liikme) toitumisorganisatsiooni Academy of Nutrition and Dietetics (AND) soovitustel. Nendest lähtuvalt on riiklikud toitumissoovitused veganitele koostanud teiste hulgas ka Soome, Suurbritannia, USA, Kanada, Austraalia jt, kes kõik on vegantoitumise igas eluetapis sobilikuks tunnistanud.

Seltsi infoportaalist vegan.ee leiab artikli taimetoitluse põhitõdede kohta. Seal ja mujal oleme järjekindlalt rõhutanud, et tervisliku vegantoitumise juurde kuulub ka teatud toidulisandite või rikastatud toiduainete tarbimine. Meie laiuskraadil elades on igal eestimaalasel vaja talvel võtta D-vitamiini lisandit. Veganid peavad lisaks tarvitama ka B12-vitamiini ning vajadusel joodi lisandit või tarbima jodeeritud soola, kui menüüs pole vetikaid.

Oleme seltsis juba pikemat aega Tervise Arengu Instituudi (TAI) ning Sotsiaalministeeriumiga suheldes väljendanud oma muret ja juhtinud tähelepanu vajadusele, et adekvaatne info vegantoitumise kohta jõuaks sarnaselt Soomele ja teistele Põhjamaadele ka Eestis riiklikesse toitumissoovitustesse ja määrustesse. Nii oleks oluline info kättesaadav toitumisnõustajatele ja perearstidele, kes saaksid vajadusel veganeid ja veganperesid nõustada.

Toitumissoovituste ja määruste põhjal koostatakse ka menüüd, mille alusel toimub toitlustamine avalikes asutustes. Praegu oleme olukorras, kus toitlustajad ei oska info puudusel täisväärtuslikke veganmenüüsid koostada ning seetõttu ei julge enamik koole ja lasteaedu vegantoitu pakkuda. See aga omakorda paneb veganid taas keerulisse olukorda.

Probleemiks on ka vegantoodete kättesaadavus ja kallidus. Näiteks lehmapiima tootmist doteeritakse riiklikult, taimseid piimasid aga mitte. Euroopa koolipiima programmi abil on piimatooted lasteaedades ja koolides vabalt kättesaadavad, kallid taimsed piimad peab aga lapsevanem ise kinni maksma. Hiljuti koostas TAI juhendi lasteasutuste puhvetites ja müügiautomaatides pakutava toidu kohta. Dokumendist ja selle lisast selgub, et lasteasutuste puhvetites on lubatud pakkuda lisatud suhkruga lehmapiimatooteid, milles on suhkrut alla 10 g 100 g kohta. Samas aga ei tohi pakkuda lisatud suhkrutega taimset päritolu jooke (nt kookosjook, riisijook, kaerajook, mandlijook, sojajook), mille suhkrusisaldus jääks sama piirmäära sisse. See paneb veganlapsed taas ebavõrdsesse olukorda, sest neile oleks justkui keelatud joogid, millest on lihtne kätte saada nii vajalikku kaltsiumi kui ka vitamiine B12 ja D.

Lahendus on koostöö

ANDi kohaselt on kõigil toitumisspetsialistidel eetiline kohustus respekteerida veganite toitumisviisi. See tähendab, et veganitel on õigus nõu ja abi saada enda toitumisviisi siseselt. Näiteks oleks ebaeetiline, kui arst survestab veganit loomset toitu tarbima, küll aga on asjakohane soovitada toidulisandeid (nt vitamiini B12), mis kuuluvad tervisliku vegantoitumise juurde.

Veganite arv üha kasvab. Lahenduseks ei ole veganite hirmutamine või veganlusega seotud info summutamine. Tagajärjeks on usaldamatus, mis teeb veganite jaoks veelgi keerulisemaks saada vajadusel nõu ja toetust. Seda näitas ka seltsi läbi viidud uuring „Veganite kogemused Eesti meditsiinisüsteemis“, millest selgus, et veganid ei taju valdavalt arstide tuge ja mõistmist oma toitumisvalikule ning leiavad, et tervishoiutöötajate teadmised veganlusest on puudulikud. Toimetulekustrateegiatena hakatakse seetõttu vegantoitumist arstide eest varjama või arste vältima. See aga pole lahendus, sest võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi patsiendi tervisele. Usaldusliku suhte aluseks on vastastikune lugupidamine ja olukorra mõlemapoolne adekvaatne hindamine. Seega on viimane aeg riiklikel institutsioonidel hakata tegema veganitega koostööd, et vajalik info jõuaks kõigi asjaosalisteni.