On tüüpiline, et paljusid (mitte ainult Veidemanni) häirib, kui keegi räägib, miks Eesti on eriline ja miks meil on miljon põhjust uhke olla.

Seda ongi palju. Me oleme oma saatusekaaslastest edukaimad. Meie rikkus on kasvanud kiiremini, meie majandus on mitmekesisem, meie maksusüsteem konkurentsivõimelisim, me kuulume kõigisse rahvusvahelistesse tippvõrgustikesse nii majanduskoostöö kui ka julgeoleku vallas. Meid hinnatakse usaldusväärse partnerina.

Meelega kuhjasin ma sellesse nimekirja majandusega seotud asjad. Üldjuhul just need ajavad paljusid eriti närvi, kuna just see ei olevat jõudnud meie inimesteni.

Kus me oleks aga siis, kui meil kõike seda, mis meile edu on toonud, ei oleks? Mis oleks selle „kurnava“ Eesti edu alternatiiv, mida mõned nii väga ihaldavad?

Mis on muidugi absurdne vale. Me oleme kas maailma tipus või erakordselt kiiresti sinnapoole liikumas ka põhiliste inimarengut väljendavate näitajate poolest. Meie haridussüsteem on maailma paremaid. Elussündide protsent on absoluutne maailmatase. Ajakirjandus- ja internetivabaduse poolest oleme tipus. Keskmine oodatav eluiga on 25 aastaga kasvanud 12 aasta võrra. Liiklussurmasid on ligi kümme korda vähem kui taasiseseisvudes. Paljuräägitud aborte kaheksa korda vähem. Rahvaarvgi kasvab ja elatustaseme vahede vähenedes tuleb üha rohkem siit lahkunuid tagasi.

Need ja tuhanded muud arvud kõnelevad, kuidas liigutakse õiges suunas. Me lihtsalt pole kaugeltki veel kohal.

Kus me oleks aga siis, kui meil kõike seda, mis meile edu on toonud, ei oleks? Mis oleks selle „kurnava“ Eesti edu alternatiiv, mida mõned nii väga ihaldavad?

Kas Rumeenia maainimesed on paremal järjel, kuna neil pole olnud seda tüütut „edukultust“? Kas Moldovast on vähem noori ära läinud, kuna nad arenesid „tasakaalukamalt“? Kas Ukraina väiksematel külateedel olete proovinud sõita? Kas need ja teised üle­minekuühiskonnad on kuidagi võrdsemad? Kas Hispaania, Portugal või Itaalia või maailma rikkaim riik Luksemburg on võrdsemad?

Ei ole.

Kas meie maapiirkonnad oleksid kuidagi paremini arenenud, kui me poleks innukalt ehitanud avatud, demokraatlikku, läänemeelset, Euroopa ja maailma tasandil konstruktiivset Eestit? Kas Abja-Paluojal oleks ikka see võrratu veekeskus? Kas Mooste mõisakompleks oleks nii ilus kui täna? Kas motomehed saaks Audrus sama vingelt mootoreid müristada ja rehve kulutada?

Loomulikult mitte.

Me ei kujuta keegi ette, kuivõrd kurnav oleks ühiskonnale olnud Eesti ebaedu!

Mitte keegi mitte kuskil pole EKRE valitsusse kaasamise vastu sellepärast, et EKRE tahab regionaalseid erinevusi tasandada või aidata vaesuses inimesi. Või et nad tahavad abortide arvu kahandada. Selle vastu ei vaidle keegi.

Vastuseis on tekkinud sellepärast, et EKRE juhid (NB! Mitte 100 000 valijat, vaid just juhid) on sihilikult ja teadlikult aastaid rünnanud kõike seda, mis on Eestist teinud Ida-Euroopa edukaima riigi: kompromissitu inimõiguste kaitsmine, isikuvabaduste edendamine, õigusriigi kaitse, kohtute ja õigusemõistmise sõltumatus ja lahutatus poliitikast, korruptsioonitus, vaba ja sõltumatu ajakirjandus, teadmiste ja faktide hindamine „kasulikust“ valest ülemaks, usaldusväärsus liitlassuhetes, empaatia ja hoolivus nõrgemate suhtes. Need on meie põhiseaduse kogu mõte. See kõik kokkuvõttes ongi liberaalne demokraatia, mida viimati „Esimeses stuudios“ taas ründas EKRE esimees, tõenäoline tulevane minister.

See, kas mõnd üksikotsust teha kübeke konservatiivsemalt või liberaalsemalt, ei mängi mingit rolli, kui neid põhialuseid ei ole.

Muuta suuri sotsiaalseid tendentse – demograafiat, majandusarengut, regionaalarengut – on põrguraske, see nõuab väga pikaajalist ja süstemaatilist tegutsemist.

Lõhkuda riigi põhialuseid ja meie inimeste suhtumist nendesse on kahjuks palju lihtsam. Selleks pole tegusid vajagi. Piisab täiesti ka ässitavast, kiuslikust, alandavast või lõhestavast sõnast, kui need on äkitselt küsimuse all. Või koguni põrmus.