Karin, ta ei löö sind enam kunagi, ma luban
Kirjanik ja ettevõtja Sass Henno pakub Karin Kuusikule abi nõiaringist pääsemiseks.
Lugupeetud Karin Kuusik. Ma teen praegu midagi, mida ma kunagi pole elus varem teinud. Kirjutan avalikult naisele, kelle kohta tean, et ta süda kuulub kellelegi teisele. Ja juba see algus on nii jabur, et ma tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Aga ma ei vabanda. Kuigi jalad juba natuke vajuvad. Sest normaalsed kirjanikud ei kirjuta võõrastele naistele nii. Ja eriti veel avalikult. Aga olgu, ma parem ei kvalifitseeru normaalseks, kui teile kirjutamata jätan. Ja ma parem loen mõnitavaid anonüümseid kommentaare, kui jätan oma mõtted välja ütlemata. Ja ma luban, et mu mõtted on huvitavad. Teile. Ja mõnele teisele ka. Ja mõnda nõrgemat meest ajavad nad kohe kindlasti närvi. Savi. Las ajavad. Ma olen tugevam. Nii tugev, et selle kirja lõpus pakun teile ja teie lastele korterit ja 100 001 eurot toetust. Seda on 1 euro rohkem, kui EKRE pakkus toetust tervele Eesti Naiste Varjupaikade Liidule (ENVL). Nüüd ma juba väga loodan, et see kiri jõuab teieni ja et te võtate mu ideid kuulda.
Alustasin intrigeerivas ja natuke isegi totralt kohmetus stiilis sellepärast, et ma olen elu jooksul tõestanud, et ainult need teod, mida meilt keegi ei ootaks, võivad viia meid ootamatute tulemusteni. Tulemusteni, mis liigutavad mägesid. Olen proovinud. Töötab. Mägede liigutamisest vabal ajal aga olen ma tavaline kirjanik. Aga mitte eriti hea kirjanik. Olen oma töötähtaegadega alati hädas, praegu nende ridade asemel peaksin ka oma käsikirja kallal töötama. Aga kui mu lugejad on neliteist aastat romaani „Mina olin siin“ teist osa oodanud, võivad oodata ühe päeva veel. Asjad peavad olema olulisuse järjekorras, ja te olete praegu tähtsam. Kas usute, et enne teie suhte ümber tekkinud meediaskandaali olin kuulnud teist ainult kui väga heast Lääne-Viru klaveriõpetajast? Nüüd viisin alles otsad kokku. Aga mul polnud kunagi piisavalt pealehakkamist, et teiega ühendust võtta.
Alles nüüd tunnen, et ei tohi kirjutamata olla. Ma oleks kirjutanud teile e-kirja, või Facebooki sõnumi, aga ma saan aru, et seal loeksid neid ridu mõned silmapaarid veel. Miks mitte siis pöörduda juba avalikult. Mitte kunagi ei tohi pealt vaadata, kui kellelegi liiga tehakse. Olgu liigategijaks ajakirjandus või elu armastus.
Ja ma näen, et teile on liiga tehtud. Teid on tõmmatud tähelepanu alla, kus teil on ebamugav. Lastel on ebamugav. Kõigil on ebamugav. Te ei ole seda elu valinud, see lihtsalt on läinud kõik nii brutaalseks. Avalik huvi on alati asi, millega mugavalt hakkama ei saa keegi. Mina ka mitte. Psühhopaadid muidugi saavad, neil on oskus vahetada rolle ja maske nagu professionaalsetel näitlejatel, nii et silm ka ei pilgu. Aga tavalised inimesed on soovimatust tähelepanust alati häiritud. Ma kardan oma eraelu vigadest rääkimist ka seetõttu, et mõtlen, mida mu kolmeaastane poeg tunneb, kui ta kunagi mind guugeldama hakkab. Ja lisaks on mul häbi, et ma ei ela temaga koos. Ma olin ise süüdi, et mu lapse ema selle valiku tegi. Ja mul on siiamaani seesmiselt häbi, et ma olen nii paljudele inimestele olnud nõuandjaks ja aitajaks, ise oskamata oma elu täiuslikult elada. Ma kirjutasin selle rea ainult seetõttu, et tahaks, et mu poeg kunagi teaks, et tegelikult oleksin tahtnud olla nii palju targem.
Seega tean, et mida rohkem me oma muresid, probleeme, vigu, haigettegevaid tõdesid eitame, seda kindlam on, et need jäävad meid kummitama ja me ei saa neist kunagi vabaks. Ja nad jäävad kummitama meie lapsi ka.
Ma mõistan nii hästi, millistel Ameerika mägedel te olete pidanud elama. Ja kui te olete tulnud läbi koos pöörastest üheksakümnendatest, abiellunud, lahutanud ning siis aastate pärast uuesti abiellunud, proovides anda armastusele veel ühe võimaluse, tuues koos siia maailma ka armsad ja andekad lapsed, siis te ei ole kindlasti kohas, kus seda kõike kergekäeliselt ära anda. Võõrad ei tea, mida te tunnete. Isegi paljud lähedased ei mõista, mis teie hinges toimub. Aga mina mõistan. Ma olen tulnud sellisest kodust, kus vägivald käis armastusega kokku. See ei meeldinud mulle, aga ma talusin seda hästi. Lasin ennast katki teha ja ikka talusin. Praegu tuli meelde, et mu lapsepõlvekodus oli karistus, kus mult võeti ära just mulle kallid asjad. See käis nii, et kui pahandust tegin, pidin ise valima mõne oma lemmikmänguasja ja selle õue prügikasti viima. Sadistist armastav partner ähvardab alati võtta midagi, mis on meile kõige kallim. Tundsin seda, kui lugesin, kuidas teilt, andekalt klaverimängijalt, võeti teie käed. Ja selle võtmise julmus on lihtsalt piiritu. Mul läks aastakümneid, enne kui aru sain, et see vägivald, mis minu kallal toime pandi, oli vale. Varem pigem mõistsin karistusi ja süüdistasin ennast. Ja lootsin, et kui hea laps olen, läheb paremaks.
Ma tean, kuidas ka teie võite aeg-ajalt tunda, et kõik läheb paremaks. Käite koos. Vaatate krunti. Etendate armastust, mis on endiselt alles. Vägivaldses suhtes (pole tähtis, kas see on vanemate ja laste või mehe ja naise vahel) tuleb alati hetk, kus pärast julma vägivalda järgnevad meelitused, lubadused ja mesinädalad. Lastele tehakse kingitusi, naisele lubatakse armastust ja muutust. Nagu te teate, neid lubadusi ei saa kahjuks kunagi uskuda, sest mesinädalad lõpevad, ja uus julmus on alati kraadi võrra kangem kui see vana. Aga me tahame uskuda. Te ei ole süüdi, et te olete seal. See on normaalne, inimlik ja arusaadav. Ma arvan, et ma tahtsin oma lapsepõlvekodust põgeneda kümneid kordi, enne kui sain piisavalt vanaks, et sealt jäädavalt lahkuda. Ja täna ma ei vii oma poega sinna isegi külla mitte. Soov kaitsta oma kõige kallimaid on kõige suurem. See on lõvi jõud. Ma tean.
Te olete hea ema, sest ka teie soovite kaitsta oma lapsi. Oma kõige kallimaid. Et neil oleks turvaline, et neil oleks kodu. Et neil oleks ema ja isa, kes üksteist armastavad. Mul on need samad mõtted. Ja te olete mõelnud ka sellele, et ei taha, et teie lapsed satuks kunagi õelate võõraste lollpeade hambusse, kes koolis või tutvusringkonnas nende pereelu mõnitama hakkavad. Me kõik tahame oma lapsi kiusamise eest kaitsta. Ja veel rohkem tahame anda oma lastele armastust, mis aitaks neil kiusamisega toime tulla. Kõige parem viis selleks on õppida ise kiusamisega toime tulema. Kas seda taluma õppides. Või endast 10 korda tugevamale kiusajale vastu astudes. Vastu astumine tundub mõttetu, sest teie jõud on otsakorral. Rohud aitavad meeleolu korras hoida. Ja kõige tähtsam on olla hea ema. Aga samas talumine aitab ainult vägivallatsejat.
Vägivald pole kunagi teie ega teie laste süü. Vaid süüdlane on mujal. Ja ta ähvardab teid. Ta naerab teile näkku. Ta on lubanud teid ja teie tuttavaid ära hävitada, sest ta tunneb pätte ja ta on oma tuttavate silmis ontlik inimene. Ta on lubanud lapsed ära võtta ja teid hulluks ja teovõimetuks tembeldada. Võibolla on lubanud ta ka teie kohta midagi avaldada, et hoida teid häbilõksus. Aga tegelikult on vägivald ühe ebakindla karismaatilise psühhopaadi viimane õlekõrs kontrolli hoidmisel. Ta on tugev vaid niikaua, kui tal on kontroll. Rahaline, moraalne, emotsionaalne. Kõige hullem on aga see, et osa teist mõistab teda. Ja osa teist hoiab talle kohta teie südames, kuhu ta alati luba küsimata sisse murda võib. Sest kahjuks on seal südames ka alles palju ilusaid mälestusi, ja ühiseid üleelamisi, mida õrna hingega naisena suudate te ikka veel ka pärast kõiki neid aastaid romantilises valguses näha. Te sisendate endale, et teie tugevus on kõigega hakkama saada. Laste nimel. Tuleviku nimel. Et teie jõud on see ära taluda. Aga kui te olete hakkama saanud sellise armastusega, saate te hakkama millega iganes. Te ei tea seda, aga tegelikult te suudate juba praegu liigutada mägesid.
Te suudate päästa elusid, kui te räägite enda loo naistele, kes peavad kuulma, mis toimub teiste pealtnäha täiuslike kodude seinte vahel. Ja te suudate päästa palju lapsi, kes sarnastes olukordades oma vanemate tülitsemist pealt näinud ja suhte osaks pidama hakanud on. Te suudate tõusta kõrgustesse, kus ükski ähvardus teid enam kinni ei püüa. Ükski varjatud saladus, väljapressimine või avalikustamine ei suuda teid häbistada, kui te tulete välja oma väga raske looga tuhandete teiste eesti naiste kaitseks. See mitte ei lõhu perekondi, vaid loob tugevama perekonna võimaluse lastele, kes muidu kipuvad täiskasvanuna kordama oma vanemate vigu.
Te olete töötanud lastega. Te armastate lapsi, sest teis on alles see hea soojus ja energia. Seda on rohkem, kui ükski mees ära röövida suudab. Mõtlen praegu, et tulevikus võiks me koos pidada loenguid naistele, kes on olnud oma lastega samasugustes eludes nagu teie. Sest see ei ole Eestis kahjuks midagi erakordselt. Ja me võiks rääkida, kuidas see ei ole vaid üksikute perede siseasi, vaid kuidas väga edukad mehed suudavad olla oma laste emade vastu uskumatult julmad.
Loomulikult muretsete te raha ja turvalisuse pärast. Ja sellepärast, mis tulevikus saab, kui te talle vastu astute. Mul on selles osas hea uudis, kuna raha on lihtne teha. Vaja on ainult kedagi, kes teid suunab ja toetab. Ministri palk on tähtsusetu kübeke selle kõrval, mida suudab teha elupäästev sõna. Lubasin, et pakun teile 100 000 eurot selle kirja lõpus. Seega nüüd on see koht.
Ma võin teie elust kirjutada raamatu, kui te olete nõus. Rääkida järeltulevatele põlvedele loo ühest julgest ja suure südamega naisest, kes tuli välja nõiaringist, millest kümned tuhanded naised üle Eesti pole suutnud välja murda. See raamat teie loost hakkaks andma jõudu naistele ja looma paremat tulevikku lastele. Lisaks teie loole jagaks see raamat nõuandeid meie parimatelt juristidelt, lastepsühholoogidelt ja ohvriabitöötajatelt, kes tõestavad, et tegelikult ei saa ükski vägivaldne mees lapsi emast eraldada. Ega oma laste ema vägivalla või meelitustega suukorvistada. Kui see raamat müüks 10 000 eksemplari, mida ta üsna tõenäoliselt teeb ja kui see raamat maksaks poeletil näiteks 18 eurot, olete te teeninud 10 eurot raamatu kohta. Ehk saanud ise mitte ainult toetust, vaid teeninud minu raamatuga iseseisvalt esimese 100 000 eurot. Ja et summa oleks suurem, lisan omalt poolt 1 euro. Kuna ma ei saanud seda plaani arutada teiega kuskil kohvikus teetassi taga, ega osta teile ka kõige lihtsamat trühvlikooki, siis tänutäheks usalduse eest tohin ka esimese tiraaži trükkimiskulu teile äkki välja teha?
Lisaks, kuna olen alati unistanud Pärnus elamisest, võin anda teile ja teie lastele oma kolmetoalise südalinnakorteri Tallinnas, nii kauaks kui oma elu uuesti jalgele saate. See on koht, kuhu ei tule kunagi ükski vägivaldne mees. Sest oma külalisi oskan ma kaitsta. Ma luban. Ja kui vaja, läheb see kaitse nii kaugele, et raskete kehavigastuste tekitamise eest ei pääse kriminaalkaristusest isegi ministrid. Kogu südamest luban, et see pole rünnak kellegi poliitika või pere vastu, vaid minu võitlus turvaliste lapsepõlvede, õnnelike elude ja vägivallavabade suhete nimel. See on minu lubadus kaitsta naist, keda sunnitakse väevõimuga tõde maha salgama. Vägivald armastab vabadust. Vabaduse asi on olla tugevam ja targem. Ja ma luban teile, et me oleme tugevamad.
Ja kunagi, kui te tahate aitäh öelda, siis äkki õpetate mind lihtsalt natuke klaverit mängima. Ma olen seda lapsest peale teha tahtnud. Ma loodan vaid, et see kiri jõuab teieni. Kasvõi heade inimeste abiga. Ja kui te ei taha või ei saa sellele kohe vastata, või kui te ei saa minuga nõus olla, siis ütlen ka, et mu pakkumine ei aegu. Leiate mind alati sotsiaalmeediast või allolevatelt kontaktidelt. Selliste pikaajalise kokku-lahku suhete lõpetamisel on vaja tohutut tahet ja tugevat toetust. Ma usun, et saan pakkuda mõlemat.
PS: Kui seda loeb veel juriste, ettevõtjaid, organisatsioone, ohvriabitöötajaid ja teisi julgeid inimesi, kes tahaksid Karinile toetust pakkuda ühest maailma kõige raskemast olukorrast välja rabelemisel, siis võtke minuga ühendust info@henno.ee / 5036037. Ainult siis, kui me ei lase nõrgematele liiga teha, on meil kunagi ka endal õigus tugevamate abile. Vaikides pealtvaatamine aitab ainult vägivallatsejaid. Mitte kedagi teist.
