Kuidas valitseda Eesti riiki (vähemalt) viiel erineval moel
Selline arutelu poliitilise enesehuvi üle kaasnes hiljuti uue valitsuskoalitsiooni loomisega. Kuidas mõelda riigivalitsemise valikute peale ajastul, mida iseloomustab erinevate tõdede karm konkurents? Ühe otsustaja reaalsus on tihtipeale teise otsustaja utoopia. Sest valikud on mustvalged, ilma vahepealsete värvitoonideta.
Mustvalge ratsionaalsuse käsitlus, mis on mikroökonoomika sissejuhatava kursuse esimeste tundide ülekandmine poliitikasse, näeb ratsionaalse käitumisena just võimu suurendamist iga hinna eest. Ülejäänud tegutsemisviisid on ebaratsionaalsed. Kuid poliitilisel ratsionaalsusel on vähemalt 50 halli varjundit. Spektri ühes otsas on täielik ratsionaalsus ja teises otsas ebaratsionaalsus. Otsustajad tegutsevad alati kuskil vahepeal piiratud ratsionaalsuse tingimustes, kuna nende otsuseid mõjutab laiem kontekst, neil ei ole kunagi täielikku informatsiooni ja tulevik on ähmane.
Kuidas mõelda poliitilise ratsionaalsuse peale riigivalitsemise juures, mis eeldab laialdast koostööd? Üks viis on näha seda kui Andrese ja Pearu vahelist mängu A. H. Tammsaare teosest „Tõde ja õigus“. Selles mängus viib isikliku kasu maksimeerimine tavaliselt kollektiivselt mitteoptimaalse tulemuseni. Kuid Andrese ja Pearu lapsed väljusid mängust ning nägid maailma laiemalt kui nende isad. Mänguteoorias näib laste käitumist iseloomustavat pigem „sugupoolte võitluse“ laadne suhe, kus mõlema osapoole enesehuvi viib ühise kasuni ning võimalikud on mitmekesised tulemused.
Nii Andrese ja Pearu mängu kui ka riigivalitsemise kohta võib öelda, et valitseb „rajasõltuvus“. See tähendab, et tuleb käia ettetallatud rada ning sellest välja astumine on raske, kui mitte võimatu. Riigivalitsemine oleks kui QWERTY klaviatuur, mis pandi paika 19. sajandil ning mida arvutikasutajad siiani peavad n-ö vana standardi alusel kasutama.
Kindlasti on varasemad valikud olulised, kuid rajasõltuvus on paljuski ka mõtteline konstruktsioon. Sellest, mida me näeme piirangutena ja mida võimalustena, sõltub, milliseid mõttekonstruktsioone loome. Üks variant on luua narratiiv riigivalitsemise kohta ning sellest lähtuvalt viia ellu eksperimente. Arenguseire Keskuses lõime möödunud aastal viis mõtteeksperimenti ehk stsenaariumi riigivalitsemise kohta. Võtmeteguriteks oli eelarve surve, valitsemise hajutatuse ning otsustusprotsesside kiiruse määr.
Viiest stsenaariumist neli on tsentraliseeritud riigivalitsemise stsenaariumid, kus peamised muutujad on eelarve surve ja otsuste tegemise kiirus. Nn „Hoogtöö“ riiki iseloomustab tsentraliseeritud ja projektipõhine juhtimine, prioriteetide kiire vaheldumine ning „kampaania korras“ tegutsemine. „Öövaht“-riik soovib vähendada riigi funktsioone ning mitte liialt sekkuda inimeste ja ettevõtete tegevusse. „Ettevõtlikku“ riiki iseloomustab riigi käitumine suurettevõtjana, investeerides suurprojektidesse, delegeerides teenuseid erakapitalile ning arendades avaliku ja erasektori koostööd. „Hoolekandja“ riiki iseloomustab soov ühiskonda „kasvatada“ ning rahuldada järjest kasvavat nõudlust rohkemate ja paremate avaliku sektori teenuste järele. „Võrgustunud“ riiki iseloomustab soov otsustamist maksimaalselt delegeerida ja hajutada, et sel moel tagada otsuste parim vastavus kodanike vajadustele.
Eestis seni ellu viidud reformid keskenduvad täidesaatvale võimule ja teenuste pakkumisele ning on tehtud hoogtöö korras. Eelmine valitsus seadis riigireformi eesmärgiks tasakaalu, tõhususe ja avatuse, kuid peamiselt keskenduti kulude kärpimisele. Eesmärgi „tõhus riik“ all oli kolm korda rohkem tegevusi kui eesmärkidel „tasakaalus riik“ ja „avatud riik“. Samuti võib „avatuse“ ja „tasakaalu“ all leida tegevusi, mis on pigem suunatud „tõhustamisele“.
Eelmise valitsuse riigireformi tegevusprogramm jättis demokraatia ja kaasamise küsimustega tegelemise riigikogule, rõhutades, et „demokraatia ja rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil“. Riigikogu poolt selle aasta veebruaris vastuvõetud lakoonilised riigireformi ja hea halduse põhimõtted keskenduvad teenustele, tõhususele ja valitsemise lihtsusele, mitte inimeste osalemisele otsustusprotsessides ja nende kaasamisele. Seni tehtut ja neid visioone iseloomustab pigem hoogtööriigi stsenaarium elementidega öövahi ja ettevõtliku riigi stsenaariumist. Hoolekandja ja võrgustunud riigi stsenaariumid on jäänud kõrvale.
Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse koalitsioonileping räägib kodanikuühiskonna suuremast kaasamisest ja omavalitsustele lisaülesannete andmisest. Valitsuse tegevusprogramm näitab loodetavasti konkreetsemalt, mis tegevusi see hõlmab. Inimeste osalemise suurendamine otsustusprotsessides, mis on võrgustunud riigi stsenaariumi keskmes, vajaks kindlasti suuremat arvestamist – kas või minimaalselt riskide maandamiseks. Tasakaal tõhususe ning kodanike kaasamise ja otsustusprotsessides osalemise vahel võib minna kaduma, kui peamine eesmärk on kärpida kulusid, tsentraliseerida valitsemist ja konsolideerida teenuseid. Ületsentraliseeritud valitsemine võib muutuda vähem kodanikukeskseks ja viia kodanike suuremale võõrandumisele ja usalduse vähenemisele.
Nii riigikogu kui ka valitsuse tasandil on vaja riigi reformimisel laiahaardelisemat strateegilist arusaama, mis keskenduks kulude kärpimise kõrval süsteemsetele muudatustele. See tähendab nimelt mitmesuguste mõtte-eksperimentide läbimängimist, mitte ainult üht visiooni. Eelduseks on, et poliitikute eesmärk on paremini valitseda, pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja kaasata kodanike. See eeldus ei pruugi kõigi poliitikute puhul kehtida. Ameerika antropoloog Clifford Geertz esitas raamatus „Negara: teatririik 19. sajandi Balil“ nägemuse riigivalitsemisest, mille eesmärk oli riik kui organiseeritud etendus ainult valitsejate staatuse kinnitamiseks. Aga see oleks juba järeltulevate põlvede antropoloogide töö uurida, kas ja kuivõrd oli selline mudel Eestis kunagi kanda kinnitanud.
Meelis Kitsing on Arenguseire Keskuse uuringute juht.
