Meil on paat. Me nimetame seda Eestiks.
Veel kolmkümmend aastat tagasi oli see okupatsioonivõimude sõgeda asjaajamise tõttu kohutavas seisus. Igast küljest auklik, aastakümneid tõrvamata, mäda. Pikka sõitu see enam ei tõotanud.
Paadisolijad ei olnud loomulikult sellega nõus. Käiku läksid kogu rahva ühised oskused ja pingutused, et olukorda muuta. Isegi laul löödi lahti.
Praeguseks on asi kirjeldamatult parem. Paat on tihendatud, värvitud, katus peale ehitatud. Väike, aga päris tugev. Kiiruslikud omadused pole ka pahad – nutikalt sõudes oleme siiani päris võimsalt kulgenud. Tuleb küll tunnistada, et mööda üpris tüünet ja vaba vett.
Viimasel viiel aastal on vesi paadi ees aga rohkem vahutama löönud, tuule- ja tormi-iile on tulnud nii idast kui läänest. Nendega me siin parasjagu heitleme ja meil pole ammu olnud mahti ringigi vaadata.
Kui me oleks vaadanud, oleksime aru saanud, et meie paat ei loksu sugugi sulnil suvisel järvel või hoopis lõputul merel. Pigem on tegu võimsa jõega, mille vool viib meid üha edasi ja edasi. Kui vaataksime korraks kotkana kuskilt kõrgemalt, siis näeksime paraku, et eespool on vool üha kiirem ja paari suurema jõekääru taga ootab meie paadikest hiiglaslik juga.
