Sead võitlevad elu eest, nagu inimene seda teeks, kirjutab öö Luang Namtha tapamajas veetnud Rene Satsi.
Ma veetsin öö Laose tapamajas. Mitte et oleksin psühhopaat, nagu pärast sellist avaldust eeldada võiks, vaid sellepärast, et tahtsin võimatut – empaatiliselt aru saada, mis tunne on loomal, keda veetakse tapale. „Veetakse“, mitte viiakse. Ihkasin oma silmaga näha, kuidas jõuab minuni nuudlisupp sealihaga, mis mulle Laoses alati hea maitseb.
Viibin Luang Namtha linnakeses inimestele söögiks mõeldud loomade tapmiseks ettenähtud kohas. Olgu, ütleme välja tabuna tunduva sõna: tapamaja. Rohelis-pruunid mäed sirguvad rõngana kurva auraga koha ümber. Kell on kaheksa õhtul, päike on loojunud. Loomi tapetakse öösel. Küsin luba, et olla osa Suurest Surmast.
Oled juba tellija?