Nunnumeeter põhjas karvastest diplomaatidest
Ka Singapuri Hiina Orkestri hiljutisel esinemisel Kontserdimajas sattusin ühena vähestest kohale läinud eurooplastest justkui ise Singapuri, nii arvukalt oli idamaalasi kokku toonud peamiselt Aasias tuntud SCO, mis siiski paaril korral ka Euroopas, näiteks Ungaris ja Suurbritannias, on esinenud. Kontsert Berliinis pidi Singapuri vabariigi saadiku sõnul peegeldama kahe piirkonna mitmekülgselt arenevaid kultuurisuhteid: nii mängides hiina orkestrimuusikat Saksa ühes vanimas (1821) kontserdisaalis kui ka Bachi 3. orkestrisüiti traditsiooniliste hiina instrumentidega esitades.
Kuna olen suur rahvapillide fänn, siis läksin kontserdile ootustega, mis täitusid osaliselt. Kui keelpillirühmas on viiuli asemel erhu, põlvel püsti hoitav keelpill, mille kahe keele vahelt libistatakse poognat, vioola asemel liuqin ja pipa, harfi asemel koto ja zheng, siis oli nende kõrval üllatav näha siiski ka tšellosid ja kontrabasse. Puhkpillirühm koosnes eranditult traditsioonilistest hiina pillidest, paljudel sajandite pikkune iga. Värvirikkad ja uudsed on sõnad, millega iseloomustati orkestri kõlapilte, ka suurepärase viiulisolisti Kam Ningi saatjana. Seevastu hiina tänapäevamuusika polnud põnev, vaid ammu kuuldud. Tuttav lapsepõlvest N Liidus, kus muusikas pidi kangastuma õnnelik rahvas ja sotsialismi õitseng. Kujutlus maalis ette isegi toonase pildi, kuldse viljapõllu kolhoosiesimehega keskel, juhuslikult juurde astunud parteisekretäriga, mõlemal rukis rinnuni (hiinlastele siis kõrvuni), eemal töötamas kombainid, ja optimistlikud viisid marsirütmis: hopsassaa ja trallallaa, trillallaa ja trullallaa! Kuid eks säärane olegi hiina kultuuri poliitiline sõnum Euroopale ja maailmale.