Kõigepealt peab aru saama algpõhjusest: praegust inimtekkelist kliimamuutust põhjustab suurenenud CO2-sisaldus atmosfääris. Eesmärk peab olema süsinikuheidet vähendada ja seda tuleb teha kiiresti, juba mõne aastakümne jooksul. Kui atmosfääri CO2-sisaldus ei kahane paarikümne aastaga (kümmekond aastat IPCC väitel), siis ei ole enam võimalik tagasi pöörata soojenemise protsessi, mis ennast võimendab polaaralade igikeltsa sulamisel vabaneva metaani eraldumise ja teiste tagasisidemehhanismide kaudu.
Kuidas puidukasutus seda mõjutab? Kui võtame metsa maha ja selle enamikus põletame (s.t CO2 vabaneb atmosfääri), siis võimendab see kliimamuutust. Metsa (tagasi) istutamine võib küll olla kliimamuutuste leevendamise mõttes positiivne tegevus, kuid sama koguse süsiniku taassidumine võtab raieringi pikkuse aja – see tähendab 50 kuni 100 aastat. Nõnda palju aega meil aga enam kliimamuutuse pidurdamiseks ei ole. Kliimamuutuse seisukohalt pole mingit vahet, kust atmosfääris olev süsinik pärineb. Samal ajal alternatiivse (põletamisvaba) tuuleenergia puhul on võimalik tuuliku ehitamiseks, käigushoidmiseks ja lammutamiseks kuluv energia ja süsinikukogus „tagasi teenida“ juba vähem kui aastaga.
Loomulikult kõike raiutud puitu ei põletata, vaid sellest tehakse tooteid, kus süsinik on salvestunud. Siin tuleb aga vaadata kohalikke proportsioone, kuidas raiutud puidu kasutus tegelikult jaguneb. Näiteks ühe Soome analüüsi järgi on seal „kliimasõbralikum“ isegi jätta raiutud puit metsa vedelema, kui teha sellest tavapärasel viisil tooteid. Nõnda püsib süsinik pikemat aega atmosfäärist seotuna. Põhjuseks on suur paberipuidu osakaal Soome metsatööstuses, tselluloositoodete eluiga on aga teadupärast lühike.
Eestis pole sellist analüüsi kogu puidukasutuse ringi kohta tehtud, kuid Eesti puidubilanss näitab väga murettekitavaid osakaalusid: 55 protsenti puidust läheb kütteks ja 25 protsenti paberipuiduks. Ainult 20 protsenti puidust läheb pikka aega süsinikku siduvateks toodeteks, nagu ehitised ja mööbel. Eestis ehituses tarbitav puitmaterjal moodustab alla ühe protsendi kogu puidubilansist! Seega peaks riiklik poliitika suunama lühikest aega süsinikku siduvate toodete osakaalu vähenemisele ja pikaks ajaks siduvate toodete suurenemisele. Loodetavasti ka metsasektor toetab selliseid püüdlusi.
Vaja on säästlikku raiet. Selleks, et metsasektor võiks ka tegelikult kliimamuutuste leevendamisele kaasa aidata, ei tohi jätkusuutlikke raiemahtusid ületada. Raie ei tohi ületada metsade (neto)juurdekasvu, ning metsade tagavara ei tohi väheneda. Eestis praegu kehtiv metsanduse arengukava on eemaldunud jätkusuutliku raie põhimõtetest – lubatakse raiuda metsa tagavara vähendavalt. Näib, et ka praegu kokku pandav arengukava ei kavatse jätkusuutlikule rajale tagasi pöörata. Kui jätkame samade raiepõhimõtetega, hakkab pikemaajaliste prognooside järgi majandatava metsa tagavara Eestis vähenema: praeguselt 413 miljonilt kuupmeetrilt väheneb kümne aasta jooksul 354 miljonini ning 2050. aastaks 311 miljonini. Samal ajal väheneb ka majandusmetsade juurdekasv – praegu 14 miljonit, kümne aasta pärast 12 miljonit ja 2050. aastal 11,7 miljonit kuupmeetrit.
See kahjustab meie metsade elurikkust ega lähe kokku ei säästva metsanduse ega kliimamuutuste leevendamise põhimõtetega. Samuti pole see kasulik Eesti metsatööstusele. Eesti metsasektori huvi võiks olla hoopis leida meetodeid, millega tagada stabiilne raiemaht, mis tagavara ei vähenda – see tähendaks maksimaalselt 9 miljonit kuupmeetrit aastas praeguse 12,5 miljoni asemel. Veel parem oleks aga asuda metsade puidutagavara suurendama, õigemini jälgima, et kogu metsasektori (nii puit, muld kui puidutooted) süsinikubilanss (nii seotud kui vabanev süsinik ajaperioodil) oleks kliimamuutusi leevendav. Selleks on soodsaim, kui metsaraie on mõõdukas, nii et ka metsade puidutagavara kasvab. Või eelistada lageraiele osalisi raieid (sh püsimetsandust), mis aitavad suurendada metsamaastikus salvestunud süsiniku hulka. Kõige suurema kliimamuutuste leevendamise potentsiaaliga on aga ilmselt kasutuseta lagedate alade metsastamine.
Puidu asendusefekti peab suhtuma realistlikult. Puit saab asendada taastumatutest loodusvaradest valmistatud tooteid ja energiat. Seegi on oluline osa kliimalahenduste otsimisest, kuid selle mõju ei tohi ülehinnata. Puidutööstus on asendusefektiga põhjendanud suisa intensiivsema metsaraie vajalikkust. Tegemist on lihtsustatud lähenemisega, mis ei võta arvesse kõiki võimalikke kliimamõjusid. Esiteks: kuna kogu maailmas tarbitakse ressursse jätkusuutmatult, siis taastumatute materjalide massiline asendamine biomassiga ei suuda oluliselt vähendada ületarbimise keskkonnamõju. Sellisel juhul toimub ületarbimine (üleraie) lihtsalt metsamajanduses. Teiseks: analüüsides tuleks arvesse võtta kõiki võimalikke alternatiive. Näiteks energia puhul pole kohane võrrelda põlevkivi asendamist ainult puiduga, kuna on olemas puiduenergiast selgelt kliimasõbralikumad alternatiivid. Kolmandaks jäetakse temaatilistes analüüsides arvesse võtmata raiest põhjustatud metsasüsiniku vähenemise mõju kliimamuutustele. Ühes värskes Soome teadusuuringus (Seppälä jt 2019, Journal of Environmental Management) leiti: selleks, et metsasektor aitaks tegelikult leevendada kliimamuutusi, peaks intensiivsema raie abil toodetud puittoodete asendusefekti mõju olema umbes kaks korda suurem kui praeguse puidukasutuse puhul. Mida intensiivsem on raie, seda rohkem taastumatuid allikaid peab puit asendama. Teadlased toovad esile, et nende välja arendatud metoodika vajaliku kasvuhoonegaaside asendusefekti kohta on universaalne ja seda võiks kasutada ka muudes piirkondades.
Teen ettepaneku Eesti Metsaseltsile, Eesti Erametsaliidule ning EMPLile, et metsasektori süsinikubilanssi ja vajaliku asendusefekti suurust võiks nii, kõik aspekte arvesse võttes, analüüsida ka Eestis. Siis saaks teada, kas pressiteadetes välja toodud arvamused meie puidukasutuse mitmekordsest kliimakasust on Eesti tingimustes asjakohased. Igal juhul peab aga metsade raiemahud langetama säästlikule tasemele.
