See on mõte, millega vist enamik meist pikemalt juurdlemata nõustuks. Aga ainult esimesena mainitud sõltuvusaine puhul! Jah, kes vaidleks vastu, et alkohol tekitab suures koguses ja pidevalt tarbituna ajukahjustusi. Me oleme ju näinud säravalt andekaid isiksusi või lihtsaid tublisid inimesi, kelle see meelemürk on täielikult laostanud. Kes on kaotanud joomise tõttu kõik: pere, töö, erialase eneseteostuse, sõprussuhted. Lisaks juhtuvad purjus inimestega õnnetused, nad satuvad vägivalla ohvriks või muutuvad ise vägivaldseks. Alkoholi liigtarbimisest saavad alguse rasked ja isegi surmaga lõppevad haigused ja terviserikked. Tavaline Eesti tragöödia, tavaline Euroopa tragöödia, tavaline maailma tragöödia.

Lihtne on sellist allakäiku ja hävingut seostada alkoholi kui sisuliselt ainsa legaalse sõltuvusainega ja loomulikult statistika toetab seda seost. Ja vähemalt Eestis, kus narkootikumid hakkasid sisuliselt levima alles 1990ndatel, on esmapilgul ülimalt veider seostada mingisugustki kahju positiivset mainet omava hipi­droogi kanepiga.

„Ma ei ole külastanud ühtki lääneriiki, kus narkootikumid oleksid nii raskesti kättesaadavad ja kallid kui Eestis!“ ütles aastaid tagasi mu hea tuttav, vahepeal pikemalt Eestis elanud ameeriklane. Ta arvas, et seetõttu neid tarbitaksegi siin ka erakordselt vähe. Usun, et tal on õigus, arvestades tema üsna laia tutvusringkonda. Olles ka ise oma töö ja tegevuse tõttu üsna palju reisinud, võin kinnitada oma ameeriklasest tuttava sõnu. Eriti odav ja kergesti kättesaadav on kanep nii Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal kui ka enamikus Euroopa riikides. Nagu mulle tundub, ei hooli see eriti ei ühiskonnakihtide ega ametite seatud piiridest.

Palju on räägitud sellest, et kanepi peamist toimeainet THCd sisaldab see narkootikum nüüd juba mitukümmend korda enam kui 1960. aastatel. Seda tänu teadlikule sordiaretusele. Mitukümmend korda! Tuues alkoholi analoogi: kas keegi kujutab ette olukorda, kus tasapisi on jook õllepurkides järjest kangemaks läinud, olles lõpuks kanguselt võrdne meditsiinilise piiritusega? Aga tarbimiskultuur on jäänud samaks ning seda 98kraadist alkoholi juuakse samal kombel, nagu varem joodi sauna­õlut… Paraku just nii on kanepiga läinud.

Nn ravikanep tundub olevat legaliseerimise pooldajate peamine argument. Aga kas keegi räägiks raviviinast enamas kui äärmisel juhul viinasokkide kontekstis?

Olen arvatavasti keskmisest eestlasest väga palju rohkem kanepitarvitajaid näinud. Seda suuresti tänu reisimisele riikides, kus see droog on olnud laialt levinud aastakümneid. Tänu sellele olen ka näinud päris palju kanepikahjusid – seda, mida see narkootikum teeb eri tarbimise staadiumis ja eri tarbimisstaažiga inimestega.

Üks näide. Louisville, ­Kentucky osariigi pealinn. Saabusin sinna New Yorgist bussiga koos teise Eesti kunstnikuga. Meid vastu võttev muusik, kunstnik ja kohaliku keskkooli õpetaja viib meid enda poole. Ta avab lauasahtli, mis on ääreni täis kanepit. Mina keeldun, õpetajannast muusik ja mu kaaslane on varsti omas maailmas ega kontakteeru eriti välisilmaga. Mõne tunni pärast sõidutab meie vastuvõtja meid ööbimispaika. Jutu sees tuleb välja, et õpetajannast kunstnik ja muusik sai 2001. aastal 9/11 mõjul psühhoosi ning tarvitab selle vastu seniajani ravimeid. Ta mainib, et ei ole kunagi rääkinud oma psühhiaatrile, et suitsetab peaaegu igal õhtul kanepit.

Kanepiga seostatav suurim oht ongi psühhoosid ja skisofreenia. Arvestades, et tegu on haigusega, mis muudab suure tõenäosusega inimese vähemalt osaliselt töövõimetuks ja psühhoosivastased ravimid lühendavad omakorda kõrvaltoimete tõttu oodatavat eluiga umbes 20 aastat, ei pea ma seda just väikseks ohuks. Seda enam paneb mind imestama kanepipooldajate otse raevukas vastuvaidlemine skisofreenia-argumendile. Olen isegi kuulnud väidet, et ongi parem, kui skisofreenia kanepi toimel varem avaldub, saab varem ravima hakata. Kas keegi ütleks vastuseks mõnele tervisliku eluviisi kampaaniale: ongi hea, kui südamehaigus või vähk varem avaldub, saab varakult raviga alustada?

Võib-olla suurim põhjus, miks ma olen kanepi vastu, ongi selle legaliseerimise nõudjate retoorika. Väga agressiivselt vaieldakse vastu igale kanepi suhtes kriitilisele mõtteavaldusele, tuues vastuseks kohati absurdselt küünilisi argumente. Ja kas keegi räägiks raviviinast enamas kui äärmisel juhul viinasokkide kontekstis? Nn ravikanep tundub samas olevat legaliseerimise pooldajate peamine argument, olgugi et enamiku haiguste raviks, mida nn ravi­kanepi puhul näitena tuuakse, on olemas teised, efektiivsemad ning vähemate kõrvaltoimetega ravimid. Pidevalt pilves olemine tundub mulle üks hullemaid võimalikke kaasnähtusid ning tean üht lõppstaadiumis vähihaiget, kes just selle tõttu kanepi­õli kasutamisest valude vastu loobus. Olles palju näinud seda letargiat ja isiksuse muutumist, mida kanepi pidev tarbimine kaasa toob, oli mulle see valik mõistetav.

Usun, et iga päev end pilve tõmbamine muudab mõne aja jooksul inimese kogu olemust ja elu täpselt sama palju kui igapäevane täisjoomine. Loomulikult ei pruugi vastavalt ka aeg-ajalt mõne joint’i tegemine inimest kahjustada rohkem kui mõõdukas ja harv joomine. Tihedam tipsutamine ja kanepi suitsetamine aga on mõlemad juba mõnevõrra ohtlikud ning võivad, kuigi ei pruugi viia sõltuvuseni. Alkoholi sõltuvuspotentsiaali protsent on 15,4, kanepil aga 9. (Kokaiinil on see 16,7, heroiinil 23 ning tubakal 31,9.) Levinumatest narkootikumidest on kanepil see väikseim, samas ka mitte olematu, erinevalt kanepiaktivistide jutust.

Kokkuvõttes tundub mulle kanepi peamine oht (võimaliku skisofreenia-vallandamise kõrval) just tema hea maine. See ongi suurim probleem veel ühe võimaliku narkootikumi legaliseerimise juures.