Jüri Ratas müttab sel nädalal nagu käiku kaevav mutt. Visalt, varjatult, järelejätmatult. Keegi ajab käigu kinni, mutt lükkab jälle lahti. Keegi paneb kivi ette, mutt kaevab ringi.
Riigikogust parem ei hakka rääkima, aga valitsuseski on meil küllalt neid, kes arvavad, et Eesti ei peaks ühinema Euroopa Liidu eesmärgiga muuta meie ühiskond aastaks 2050 kliimaneutraalseks. Nende vastuseisu ümber mutt nimega Ratas visalt käike rajabki.
Eks ole ka arusaadavaid argumente – näiteks see, et kõvasti vastu punnides ja tehes nägu, et seda kõike me üldse ei taha, õnnestub meil võib-olla oma hinda tõsta ja Euroopalt rohkem üleminekutoetusi välja pressida. Mingis vaimses universumis on selles mõttes oma iva isegi olemas.
Samas on ka täiesti sõgedaid argumente, alates kliimaprobleemide täielikust eitamisest ja lõpetades kogu selle teema avaliku naeruvääristamisega ja eestkõnelejate mõnitamisega. Jäägu see mõnitajate südametunnistusele.
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse eile lõplikult valminud analüüs ütleb, et kliimaneutraalsus on saavutatav ja pikas vaates majanduslikult kasulik.
Küsimus on selles, kuidas me Eesti panustamist globaalpoliitika suurimasse proovikivisse vaatame. Kas see on lollide ja hüsteeriliste Euroopa riigijuhtide surve, millele hädapärast järele anname – pigem nii vähe, kui võimalik? Või on see meie jaoks suur võimalus?
Soovitaks võrrelda kliimaneutraalsust kui eesmärki kahe Eesti jaoks edu toonud poliitikaga: digiriigiga ja meie NATO-liikmelisusega.
Meil oli valida, kas oodata globaalseid digiarenguid, lohiseda tasahilju sabas, teha nii vähe kui võimalik. Selle asemel oli meie juhtidel tarkust ja õnne olla eestvedajad, globaalsed visionäärid. Tiigrihüppest alustades ja e-residentsusega lõpetades on meil olnud ideid, mida meie sõbrad üle kogu maailma vajavad.
Praegu on digilugu Eesti peamine müügiargument ja oluline tagatis, et me oleme olulised, et Eestil on maailmale midagi anda. Teised riigid ei olnud esimeste seas, kõhklesid, siis sellegipoolest järgnesid. Tänaseks ei eristu nad kuidagi.
Sama vääramatult, nagu on tulnud digitehnoloogiad meie igapäevaellu ja ühiskonnakorraldusse, tulevad juba mõnda aega ka kliima- ja keskkonnasäästlikud tehnoloogiad ja poliitikad. Ainumõistlik on siingi olla liider, eestvedaja. Nii lõikame sellest paratamatusest jämedaima kääru.
Ja teine võrdlus: NATOsse kuulumise nimel kulutame 2,1% SKPst riigikaitsele. Uhkelt ja auga, juba pikka aega.
Kui järele mõelda, siis mitte keegi Eestis ei taha kulutada 2% aastas relvastusele, sõdimisele, teiste inimeste tapmise oskuse ja vahendite lihvimisele. No pole sellist tungi. Seetõttu ongi riigikaitsekulud asetatud meie peades hoopis teise vaimsesse konteksti.
Meie toetus NATOsse kuulumisele on väga suur ja Eesti poliitiliste parteide kokkulepe on olnud esitleda 2% kui meie NATOsse kuulumise eeltingimust. Mida ta tegelikult ju ei ole. Enamik NATO riike pole siiamaani sellele isegi lähedal.
Me oleks võinud soovi korral ka kohustusi eirata, järel lohiseda, panustamisettepanekuid naeruvääristada, teha rehepappi. Me oleks võinud seda küsimust politiseerida, aastate kaupa jaurata, kas 0,5% oleks piisav. Või 0,7%? Või 1,4 äkki käib kah?
Me ei teinud seda. Meie jaoks on auasi täita endale võetud kohustusi, olla usaldusväärne, panustada sisuliselt. See hoiak on osutunud ratsionaalseks ja on ennast siin asuvate liitlasvägede kujul kuhjaga õigustanud. Me oleme aru saanud, et oma panuse sisuline andmine on meie ainus viis oma julgeolekut usutavalt tagada.
Jõuline panustamine kliimapoliitikasse ei erine sellest kuidagi. Jah, meie kliimapanus on maailma mastaabis vaid kübe. Täpselt nagu meie rahanatuke on NATO eelarves vaid kübe.
Sellegipoolest on jutt, et peame vanamoodi (nt põlevkiviga) jätkama ja mitte pingutama kliimamuutustega võitlemise nimel, tänaseks jabur. See on sama, kui meie president Lennart Meri ja teised liidrid oleks 1990. aastate alguses kuulutanud: ah, teate, las need Vene väed jäävad sisse. Las nad olla! Need on ju ometi vanad head Vene väed – Eesti territooriumi kaitsmisel ennast 50 aastat tõestanud! Taristu ehk vahvad sõjaväeosad Tapal, Mustlas, Arkmas, Kiltsis, Tartus, Viljandis, Tondil – kõik ju olemas! Mehed ka olemas! Mis siin ikka pingutada! Kuidas me neid ikka asendame? Mis see kõik maksab?
Õnneks meie liidrid ei öelnud seda.
Mutt nimega Jüri Ratas ise tahtis seda valitsust luues, et paljud lihtsad ja loogilised asjad oleks põrgurasked. Loodame, et see käik õnnestub tal lõpuks ikkagi valmis kaevata.
