Kristina Viirpalu: „Elu oli mul tohutu action – ühes käes toidukott, teises turvahäll ja kontsad all“

Koreograafiks õppinud tippmoelooja Kristina Viirpalu teekonda tippu võib võrrelda imepeene ja õrna Haapsalu salliga, kus õhulise lennukuse varjus on peidus ka väikesed sõlmed.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressi ärilisas Magnaat.

See lugu jääks tõenäoliselt kirjutamata, kui Kristina Viirpalu (45) poleks 1994. aasta septembri lõpus teinud välkkiiret lahkumisotsust. Antslas, Nässu järve kallastel üles kasvanud Kristinal oli õnnestunud ajalehekuulutuse peale tööle saada laevafirma Estline parvlaevale Estonia. Ta igatses merd ja avarust ning alustas laevas kajutiteenijana. „Tegin kõike mis vaja. Peamiselt hoidis mind seal hea palk,“ räägib Kristina.

27. septembril oleks pidanud algama Kristina vahetus. „Ma mäletan seda kõnet, kui mu ema kell 5 hommikul helistas. Kui lõpuks vastu võtsin, siis ta karjus telefoni. Ema sai aru, et ma oleksin võinud seal laevas olla.“

Paljud endised kolleegid uppusid ning Kristina usub, et sama olnuks ka tema saatus. Ta ei kujutaks ennast ette öises tormises meres elu eest võitlemas.

„Ma pole nii tugev inimene lihtsalt. Aga Jumal tahtis teisiti. Tal oli mingi muu plaan,“ on Kristina juhtunule mõelnud.

Ent eksib see, kes arvab, et Kristinal oli elus valikuid.