Odaviskaja Magnus Kirt kuulutati 4. jaanuaril Eesti aasta meessportlaseks. Taasavaldame möödunud aasta 16. oktoobril ilmunud loo.
Magnus Kirt lebab maas, loodetud „puraka“ asemel maandub oda nadi 69 meetri peal („Ei lennanud kuhugi,“ kommenteerib Kirt ise).
„Ma ei saanud aru, mis juhtus. Midagi käega. Minu esimene mõte oli, et ega tal valus pole,“ räägib Magnuse ema Sirle Kirt, kes jälgib võistlust otse staadionil koos tütrega.
Valu Kirt ei tunne. Ta tahab vaid Indrek Tustitit, oma füsioterapeudist treenerit. Nii ta kohalikule meedikule ka ütleb, kui see juhtunu kohta pärib.
Aga Tustit areenile ei pääse. Ta seisab Kirdist umbes 50–60 meetrit eemal tribüünil koos teiste eestlastega, kuid saab sealtki aru, et juhtus see, mida ta kõige enam pelgas. Pikaks veninud hooaeg ja väljas valitsev kuumus muutsid üliliikuvad liigesed veelgi pehmemaks ning õlg tuli liigesest välja.
„Meil kulus umbes 30 sekundit, et tardumusest välja saada,“ kirjeldab kergejõustikuliidu saavutusspordi juht Kristel Berendsen tribüünil eestlaste seas valitsenud õhkkonda. Ja siis Berendsenil äkki plahvatab: „Vaja on Madis Rahu abi!“ Nimelt oli Berendsen märganud, et publiku seas on pealtvaatajana üks Eesti parimaid ortopeede Madis Rahu. Berendsen tormab risti üle rahvast täis tribüünide Rahu juurde, samas istub ka koondise füsioterapeut Risto Jamnes. Mõlemad on juba aru saanud, et Kirdi „õlg on välja tulnud“ ja et selle peaks kähku tagasi tõmbama. Rahu on nõus asja kohe korda ajama.
Kiiresti annab Jamnes Rahule oma areenile sissepääsu tagava kaelakaardi, soomlasest kohtunik Pasi Oksanen aitab ka Berendsenil ja Tustitil kinnisesse tsooni pääseda.
Ja seal, tribüünide all koridoris lamabki Kirt kanderaamiautol. Kohalikud meedikud proovisid tema õlga paika panna, kuid ei suutnud. Nüüd on nad teel meditsiinikeskusse ega taha kuuldagi, et keegi teine hakkab sportlasega tegelema. Rahu ja Tustit pole aga nõus ootama, sest niisuguse vigastuse puhul on aeg väga oluline. Kohalikud arstid pole jälle sellega nõus, nemad ju vastutavad.
