Miks armastavad sakslased käia puhkamas ja prassimas just oma riigi lõunaosas, käis uurimas Ingvar Luhaäär.
Ingvar Luhaäär
KINGITUS KÕIGE JULMEMALE: mäetippu rajatud Kotkapesa võõrustab tänapäeval turistide horde. Hitler jõudis sinna vaid korra, kui sedagi.
Saksamaa läänepiiri läheduses kulgeb põhjast lõunasse Elsassist Baierimaani pikk-pikk maastikuliselt ja arhitektuuriliselt mitmekülgne ja kaunis ala, mis tõmbab ligi turiste ja kus ka sakslased ise armastavad puhkust veetmas käia.
Elsass on üks kummaline kant selle poolest, et aja jooksul on siin ametlik keel ja ühtlasi siis ka koolikeel aina vaheldunud – kord prantsuse, kord saksa, mitte kunagi aga mõlemad ühtaegu. Teise maailmasõja lõpust peale kuulub piirkond Prantsusmaa koosseisu, elsaslased aga ei pea end ei prantslasteks ega sakslasteks, nemad on ikka elsaslased, on iseteadev ja uhke rahvas. Siin ei ole nii nagu Ida-Euroopas ja mõnel pool ka Prantsusmaa viinamarjapiirkondades, et kui on parajasti hooaeg, saab otse istandustes värsket veini maitsta ja odavalt kaasa osta. Elsaslased on iga külagi kujundanud selliseks, et keskel on keskaegse linna stiilis vahvärkmajadega peatänav, mille ääres väikesed stiilsed veinipoed, kust müüakse, kuid kallilt. Pakutakse ka kohalikke hõrgutisi, enamasti suuremates ja väiksemates klaaspurkides pasteete, praeliha. Jaapanlased ostavad meeleldi kaasa kolme- ja viieliitrilistes purkides mulgikapsast. Läbi purgiklaasi võib näha, et tõepoolest see ta on, liha vaid rikkalikumalt kui meil – laiad peekoniviilud nii purgipõhjas kui ka külgedel.
See artikkel on avatud vaid tellijatele. NB! Kui oled tellija, siis palun värskenda veebilehte või pöördu klienditeenindusse.