Nüüd oleme supis.
Muidugi olime me seal ennegi, aga nüüd oleme otse keset pada.
Olla ÜRO julgeolekunõukogu liige – sellel on ilmseid ja tõelisi plusse. Näiteks suurendame enda rahvusvahelist kaalu, loome kontakte, tugevamaid sidemeid või lausa uusi liite küsimustes ja piirkondades, kuhu meie lõhngi varem ei küündinud. Ehk teisisõnu saame mõjutada suure julgeolekusupi valmimist, lisada sinna oma väikese, aga meile meelepärase Eesti maitsenüansi.
Kuid loomulikult on sel ka ilmseid puudusi. Näiteks oleme sunnitud langetama valikuid, mis meie kallitele julgeolekuliitlastele ei pruugi sobida. Üks ja suurim tahab parasjagu keeta põrguvürtsikat suppi, teised ja lähemad uhavad sisse magusaineid ning püüavad teha asja nii mahedaks, kui vähegi saab.
Meie häda ongi praegu see, et enam ei saa keegi aru, millist suppi parajasti tehakse.
Kõik aga saavad aru, et supp pole enam isegi sama, mis oli 1. jaanuari hommikul, kui me õhetavi põsi ja lillekimbuke käes, julgeolekunõukogu uksest sisse astusime. Temperatuur keerati juba kahe päevaga nii põhja, kui üldse annab.
Lepiti asjaoluga, et mingil määral segab Iraan ühisesse suppi oma mäda kraami edasi, aga vähemalt ta ei kuse sinna.
Soga, mida Iraan juba aastakümneid sinna supi sisse on seganud, ei saa normaalsete toitumisharjumustega inimestele sobida, see on selge. Terrorismi toetamine, diversiooni- ja terroriaktide elluviimine, otsene ja peidetud sõjategevus teiste riikide territooriumil, pidevad ähvardused ja tagatipuks sihikindel tuumarelva arendamine – see kõik on piirkondliku ja globaalse julgeolekusupi räige solkimine.
Selliseid supisolkijaid on muidugi palju rohkem, nii Lähis-Idas kui ka mujal. Mõni koguni meile palju lähemal (Privet, gorod Ivangorod!).
Iraani kohta suudeti mõne aasta eest milleski kokku leppida. Peamiselt seisnes rahvusvaheline Iraani tuumalepe arusaamises, et oma regioonis jääb Iraan märatsema edaspidigi, aga kõige tähtsam globaalne ja strateegiline huvi on see, et nad ei saaks tuumarelva. Ehk lepiti asjaoluga, et mingil määral segab Iraan ühisesse suppi oma mäda kraami edasi, aga vähemalt ta ei kuse sinna.
Lepe toimis. Iraangi tegi, mida oli lubanud. Tuumaprojekt ja raketirünnakud peatati.
USA president saatis aga kogu leppe segastel motiividel kuu peale. Peamiselt ettekäändel, et see on ikka liiga vastik, mida Iraan aina supi sisse toppis. Edasi, tuleb tunnistada, läks olukord pidevalt üha hullemaks.
Nüüd sai Trumpil kõrini – taas üsna segastel motiividel – ja ta otsustas Iraani tippjuhti õhku lastes supipatta ühe korraliku porise telliskivi virutada. Qassem Soleimani isiklikult oli selle paugu muidugi kuhjaga ära teeninud, kogu Iraani üha kasvav ülbus vajas samuti ohjeldamist.
Siin me siis oleme oma rahvusliku herneteraga, millega olime lootnud kogu pajasisu pisut eestipärasemaks muuta.
Eks saame nüüd kogu maailma veenda, et seda julgeolekusuppi saab veel päästa ja et see, kuidas Iraan on avalikult läinud supi tarvis prügi korjama ning lubanud juba lähiajal sinna kusta (tuumarelva ikkagi välja arendada), on ületatav ning et tellis ei maitsegi lõppkokkuvõttes nii pahasti. Muud meil üle ei jää.
Palju jõudu meie diplomaatidele selles!
