Kokkuvõte loost: Praegused ranged koroonaviiruse piiramise meetmed peaksid kestma vaid mõne nädala, pärast mida ei tohiks nakatumiste arv enam väga suureks kasvada. Kõike seda saab teostada ühiskonnale mõistliku hinnaga ja päästa seeläbi miljonite inimeste elu. Kui me neid meetmeid aga kasutusele ei võta, nakatuvad kümned miljonid inimesed. Paljud surevad. Kuna tervishoiusüsteem variseb kokku, siis surevad ka need, kes vajavad intensiivravi mõnel muul põhjusel.
Nädala jooksul on paljud maailma riigid, kus algul arvati, et koroonaviirus pole eriti oluline mure, jõudnud eriolukorra väljakuulutamiseni. Sellegipoolest on riike, mis ei võta suurt midagi ette. Miks?
Iga riiki vaevab sama küsimus: kuidas peaksime reageerima? Vastus pole aga siiamaani olnud ilmne.
Osa riike, nagu Prantsusmaa, Hispaania või Filipiinid, on end nüüdseks kõvasti lukku keeranud.
Teised, nagu USA, Suurbritannia, Šveits ja Holland, aga venitavad ja üritavad kõheldes sotsiaalse distantseerumise meetmeid ellu viia.
Need on teemad, mida taas paljude graafikute, andmete, mudelite ja allikate abil selgitame:
- Milline on olukord praegu?
- Millised on meie valikuvõimalused?
- Mis on praegu tähtsaim: aeg
- Milline näeb välja hea koroonaviiruse vastu võitlemise strateegia?
- Kuidas peaksime mõtlema majanduslikest ja ühiskondlikest mõjudest?
Artikli lugemise järel peaksite teadma, et:
- Meie tervishoiusüsteem on juba kokku kukkumas.
- Riikidel on kaks võimalust: võidelda kõvasti praegu või langeda tohutu epideemia ohvriks.
- Epideemia kasuks otsustades sureb sadu tuhandeid inimesi. Osas riikides miljoneid. Ja see ei pruugi välistada tulevasi nakatumislaineid.
- Kohe tuliselt võideldes suudame surmade arvu piirata, leevendame tervishoiusüsteemi olukorda, jõuame paremini valmistuda ja olukorrast õppida.
Maailm pole kunagi millegi kohta õppinud nii kiiresti kui praegu. Meil on seda vaja, sest teame viiruse kohta veel liiga vähe. Selle õppimisega saavutame midagi väga olulist: võidame endile aega.
Kui me otsustame viirusega võidelda, siis peab see võitlus olema algul väga äkiline ja seejärel järkjärguline. Karantiinis oleme aruka tegutsemise korral nädalaid, aga mitte kuid. Seejärel saame üha rohkem oma vabadusi tagasi. Kõik ei pruugi olla otsekohe endine, kuid sellele lähedal, kuni lõpuks on kõik taas endine. Seda kõike saame teha nii, et arvestame majandusega.
1. Milline on praegune olukord?
Eelmisel nädalal näitasin teile seda graafikut:
See kirjeldas koroonaviiruse juhtumeid maailmas väljaspool Hiinat. Siis suutsime eristada vaid Itaaliat, Iraani ja Lõuna-Koread, mistõttu pidin suurendama graafiku alumist paremat nurka, et näidata teisi leviku tõusuteel olevaid riike. Kogu mu jutu mõte oli, et need riigid ühinevad varsti kolme eelmainitud riigiga.
Vaatame, mis on vahepeal juhtunud.
Nagu ennustatud, kasvas juhtumite arv plahvatuslikult kümnetes riikides. Juuresoleval graafikul olin sunnitud näitama vaid riike, kus on üle 1000 nakkusjuhu.
Mõned tähelepanekud:
- Hispaanias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides on kõigis rohkem haigusjuhte, kui oli Itaalias riigi sulgemise hetkel.
- Neile lisaks on 16 riigil tänase seisuga rohkem haigusjuhte kui Hubeis selle sulgemise hetkel: Jaapanis, Malaisias, Kanadas, Portugalis, Austraalias, Tšehhis, Brasiilias ja Kataris on alla 1000 haigusjuhu, kuid rohkem kui Hubeis. Šveitsis, Rootsis, Norras, Austrias, Belgias, Hollandis ja Taanis on haigusjuhte rohkem kui 1000.
Kas märkate selle riikide nimekirja juures midagi kummalist? Kui jätta kõrvale Hiina ja Iraan, mida tabasid ulatuslikud viiruspuhangud, ning Brasiilia ja Malaisia, kuuluvad kõik teised riigid selles nimistus maailma jõukamate sekka.
Kas arvate, et viirus on võtnud sihikule rikkad riigid? Või on tõenäolisem see, et rikkad riigid suudavad viirust paremini tuvastada?
Pole usutav, et vaesemad riigid on puutumata jäänud. Soe ja niiske ilm võib-olla küll aitavad viiruse vastu, kuid ei enneta puhangut ennast – vastasel korral poleks puhanguid olnud Singapuris, Malaisias ega Brasiilias.
Kõige tõenäolisem seletus on, et koroonaviirusel läheb nendesse riikidesse jõudmiseks kauem aega, kuna need on maailmaga vähem ühendatud, või et viirus on neis riikides juba kohal, kuid selle teadasaamiseks pole suudetud piisavalt testimisse investeerida.
Kui see on tõsi, siis mõlemal juhul tähendab see, et enamik riike koroonaviiruse käest ei pääse. On vaid aja küsimus, kuni algavad haiguspuhangud ja nad peavad meetmed tarvitusele võtma.
Milliseid abinõusid saavad eri riigid rakendada?
2. Millised on meie võimalused?
Alates eelmise nädala artiklist on arutelu muutunud ja paljud riigid on asunud tegutsema. Need on mõned kõnekamad näited:
Hispaania ja Prantsusmaa
Ühes äärmuses on Hispaania ja Prantsusmaa.
See on Hispaania meetmete ajajoon:
Neljapäeval, 12. märtsil lükkas president tagasi väited, nagu oleks Hispaania võimud terviseohtu alahinnanud. Reedel kuulutasid Hispaania võimud välja hädaolukorra. Laupäeval võeti kasutusele järgmised meetmed:
- Inimesed tohivad kodust lahkuda ainult kindla põhjusega: toidukaupade ost, töö, apteegi, panga või kindlustusfirma külastamine.
- Laste jalutama viimine või sõprade ja perekonna külastamine on keelatud (välja arvatud juhtudel, kui tuleb hoolitseda abivajavate inimeste eest. Sel juhul tuleb järgida hügieeni ja füüsilise distantsi hoidmise nõudeid.)
- Kõik baarid ja restoranid on suletud. Lubatud on vaid tellimuste kojuvedu.
- Kogu meelelahutus on suletud: spordiareenid, kinod, muuseumid, omavalitsuste pidupäevad.
- Pulmades ei tohi olla külalisi. Matustel tohib viibida vaid käputäis inimesi.
- Ühistransport jääb töötama.
Esmaspäeval suleti maismaapiir.
Osa inimesi peavad neid meetmeid suurepäraseks. Teised tõstavad käed üles ja nutavad meeleheitest. Seda vastuolu püüab käesolev artikkel klaarida.
Prantsusmaa meetmete ajajoon on sarnane, välja arvatud see, et seal võeti nende kohandamiseks rohkem aega ja ollakse nüüd nende kehtestamisel agressiivsemad. Näiteks on väikeäridel maksude, rendi ja kommunaalteenuste eest maksmine peatatud.
Meetmed Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias
USA ja Suurbritannia nagu ka Šveits või Holland on meetmete rakendamisega venitanud.
Siin on USA ajajoon:
- 11. märtsil kuulutati välja reisikeeld
- Reede: kuulutatakse välja riiklik eriolukord. Mingeid sotsiaalse distantseerumise meetmeid ei kehtestata.
- Esmaspäev: valitsus soovitab rahval vältida restorane, baare ja üritusi, kus osaleb rohkem kui 10 inimest. Ükski neist ettekirjutustest pole tegelikult kohustuslik. Tegu on vaid soovitustega.
Paljud osariigid ja linnad on haaranud initsiatiivi ja muutnud kohustuslikuks palju rangemad meetmed.
Suurbritannias on olnud sarnane meetmete komplekt: palju soovitusi, kuid väga vähe korraldusi.
Need kaks riikide gruppi illustreerivad koroonaviiruse vastase võitluse kaht äärmust: leevendamine ja tõkestamine. Vaatame, mida need tähendavad.
Võimalus 1: Kui me ei tee midagi
Enne kui võrdleme kaht strateegiat – leevendamist (mida üritavad UK, USA ja Soome – EE) ja tõkestamist –, uurime, mida tooks mitte midagi tegemine kaasa USA-suguse riigi jaoks.
Kui me ei tee midagi, siis nakatuvad kõik, tervishoiusüsteem koormatakse üle, suremus kasvab plahvatuslikult ja ~10 miljonit inimest sureb (sinised tulbad). Umbkaudne arvutus näitab, et kui ~75% ameeriklastest nakatub ja 4% sureb, võrdub see kokku 10 miljoni surmaga. Seda on umbes 25 korda rohkem kui teises maailmasõjas hukkunud ameeriklasi.
Teile võib tunduda, et seda on liiga palju. Et olete kuulnud palju väiksemat arvu.
Kus siis konks peidus on? Kõikide nende arvude juures on kerge segadusse sattuda. Kuid on vaid kaks näitajat, mis loevad: kui suur hulk inimestest nakatub viirusega ja haigestub, ja kui suur osa neist sureb. Kui haigestub ainult 25% (sest teised on küll nakatunud, kuid sümptomid puuduvad ja neid ei arvestata seega haigusjuhtude hulka) ja surmavusmäär on 4% asemel 0,6%, saate USAs tulemuseks 500 000 surma. Seda on ikkagi tohutult, kuid 20 korda vähem kui eelmise näite puhul.
Surmavusmäär on ülioluline, mistõttu peame seda paremini mõistma. Mis tegelikult koroonaviiruse surmasid põhjustab?
Kuidas peaksime surmavusmäärast mõtlema?
See on sama graafik mis varem, kuid vaatleb nüüd nakatunute ja surnute asemel haiglaravil viibivate inimeste arvu.
Helesinine ala näitab inimesi, kes peaksid haiglasse minema. Tumedama sinisega on tähistatud need, kes peaksid saama intensiivravi. Võite täheldada, et see arv jõuaks haripunkti kolme miljoni kandis.
Nüüd võrrelge seda USAs olevate intensiivravi voodikohtade arvuga (tänase seisuga 50 000, kuid saame seda arvu kahekordistada teisi ruume ümber kohandades). Seda tähistab punane punktiirjoon.
Ei, see pole viga.
See punane punktiirjoon on meie võimete lagi pakkuda intensiivravi vajajale sobiv voodikoht. Kõik sellest joonest kõrgemale jäävad patsiendid oleksid kriitilises seisus, kuid neil poleks vajalikule hoolele ligipääsu ja tõenäoliselt nad sureksid. Intensiivravi voodikohtade asemel võib vaadata ka hingamisaparaatide arvu, kuid tulemus on laias laastus sama, sest USAs on vähem kui 100 000 hingamisaparaati.
Tänase seisuga ei suuda vähemalt üks haigla Seattle’is varustuse nappuse tõttu üle 65aastaseid patsiente intubeerida, mis tähendab, et 90protsendilise tõenäosusega nad surevad.
Samal põhjusel surid inimesed hulgakaupa Hubeis ja surevad nüüd hulgakaupa Itaalias ja Iraanis. Hubei surmavusmäär osutus võimalikust paremaks, kuna nad ehitasid lausa üleöö kaks haiglat juurde. Itaalia ja Iraan ei suuda sama teha; üksikud teised riigid suudavad, kui üldse.
Miks siis on surmavusmäär 4% lähedal?
Kui 5% juhtumitest vajavad intensiivravi ja teie riik seda ei võimalda, siis enamik neist inimestest sureb. Nii lihtne see ongi.
Lisaks viitavad värsked andmed, et USA haigusjuhud on Hiina omadest tõsisemad.
Ma soovin, et see olekski kogu traagika, kuid paraku ei ole.
Kaasnev kahju
Need arvud näitavad vaid koroonaviiruse süül surnud inimesi. Kuid mis juhtub, kui kogu teie tervishoiusüsteem koroonaviirusepatsientide raskuse all kokku variseb? Inimesed surevad ka teiste tervisehäirete tõttu.
Mis juhtub, kui saate südamerabanduse, aga kiirabi tuleb 8 minuti asemel 50 minutiga, sest koroonaviirusejuhtumeid on liiga palju ja kui haiglasse jõuate, ei saa te intensiivravi ja pole ka arsti? Te surete.
Ühendriikides on igal aastal 4 miljonit intensiivravi juhtu ja 500 000 (~13%) neist patsientidest sureb. Intensiivravi kohtadeta oleks see näitaja 80% lähedal. Isegi kui vaid 50% sureb, tähendaks aastapikkune epideemia, et 500 000 asemel sureb aastas kaks miljonit inimest. See on 1,5 miljonit surma lisaks koroonaviiruse põhjustatud surmadele.
Kui koroonaviirusel lastakse levida, kukub USA tervishoiusüsteem kokku ja surmade arv küündib miljonitesse, võib-olla ka üle 10 miljoni.
Sama kehtib enamiku teiste riikide kohta. Intensiivravi voodikohtade, hingamisaparaatide ja tervishoiutöötajate arv on lõviosas riikides USAga sarnane või väiksem.
Koroonaviiruse piiramatu levik tähendab tervishoiusüsteemi kokkukukkumist, mis omakorda tooks kaasa massiliselt surmasid. Loodan, et praeguseks on päris selge, et peaksime tegutsema. Selles osas on meil kaks valikut: leevendamine ja tõkestamine.
Võimalus 2: Leevendamise strateegia
Leevendamist võib kirjeldada nii: „Koroonaviiruse levikut on nüüdseks võimatu ennetada, seega laseme viirusel oma rada kulgeda ja üritame samal ajal nakatumiste haripunkti madalamale tuua. Surume kõverat veidi lamedamaks, et tervishoiusüsteem suudaks olukorda paremini kontrollida.“
See graafik ilmus nädalavahetusel ühes väga tähtsas Imperial College Londoni avaldatud teadusartiklis. Just see veenis Briti ja USA valitsusi oma senist kurssi muutma. Graafik on eelmisega väga sarnane. Mitte sama, aga kontseptuaalselt samaväärne. „Ei tee midagi“ olukorda tähistab must kõver. Iga teine kõver näitab, mis juhtub, kui võtame kasutusele üha karmimad sotsiaalse distantseerumise meetmed. Sinine tähistab kõige rangemaid sotsiaalse distantseerumise meetmeid: nakatunute isoleerimine, nakkusega kokku puutunud inimeste karantiinimine ja vanainimeste eraldamine. See sinine joon võrdub üldjoontes Suurbritannia praeguse koroonaviiruse strateegiaga, kuigi hetkel nad vaid soovitavad seda, mitte ei käsi.
Punane joon tähistab taas intensiivravi kohti, aga seekord Suurbritannias. Jälle on see joon alumisele teljele väga lähedal. Kogu kõvera ja punase joone vahele jääv ala näitab koroonaviiruse patsiente, kellest enamik intensiivravi ressursside puuduse tõttu sureb.
Lisaks sellele tähendab kõvera lamedaks surumine, et intensiivraviosakonnad kukuvad kuudeks kokku, suurendades nii kaasneva kahju ulatust.
Peaksite olema šokeeritud. Kui kuulete, et tegeletakse olukorra leevendamisega, mõeldakse selle all tegelikult, et tervishoiusüsteem koormatakse teadlikult üle ning surmavusmäär aetakse vähemalt kümnekordselt üles.
Võite arvata, et see on juba piisavalt halb, aga me pole veel lõpetanud. Sest üks selle strateegia tähtsamaid eeldusi on karjaimmuunsuse teke.
Karjaimmuunsus ja viiruse muteerumine
Mõte on selles, et nakatunud inimesed on terveks saades viiruse vastu immuunsed. Selle strateegia tuum: „Vaadake, ma tean, et mõnda aega on olukord raske, aga lõpuks, kui mõni miljon inimest on surnud, on meist ülejäänud viiruse suhtes immuunsed, see lõpetab levimise ja me saame sellega hüvasti jätta. Parem teha seda korra ja sellega piirduda, sest alternatiiv on hoida sotsiaalset distantsi kuni aasta või riskida sellega, et hiljem saavutab viirus ikkagi haripunkti.“
See aga eeldab ühte asja: et viirus väga ei muutu. Kui viirus ei muutu, tekib paljudel inimestel immuunsus ja mingil hetkel sureb epideemia välja.
Kui tõenäoliselt viirus muteerub?
Tundub, et see juba on muteerunud.
Veel kujunemisjärgus uuringud pakuvad, et Hiinas juba oli kaks viirustüve: S ja L. S esines Hubeis ja oli surmavam, kuid L levis üle maailma. Aga see pole kõik, sest viirus jätkab muteerumist.
(See graafik näitab koroonaviiruse eri mutatsioone. Hiinast said alguse esimesed harud, mis on joonisel lillad, misjärel need hakkasid muteeruma. Euroopa harud on peamiselt rohelisest ja kollasest „perekonnast“, USAs levib aga teistsugune tüvi (punane). Mida aeg edasi, seda erinevamad tüved ilmnevad.)
See ei tohiks tulla üllatusena: RNA-viirused, nagu koroonaviirus või gripp, kipuvad muteeruma 100 korda kiiremini kui DNA-põhised viirused. Koroonaviirus muteerub siiski aeglasemalt kui gripiviirused.
Seejuures aitab viiruse muteerumisele kõige rohkem kaasa see, kui tal on selleks miljoneid võimalusi. Täpselt seda leevenduse strateegia võimaldaks: sadu miljoneid nakatunud inimesi.
Sellepärast saate igal aastal gripi vastu uue vaktsiinisüsti. Kuna gripil on nii palju tüvesid ja neid areneb pidevalt juurde, ei suuda üks gripisüst iialgi kõikide tüvede vastu kaitsta.
Teisiti öeldes ei tähenda leevendusstrateegia USA- ja Suurbritannia-sugustes riikides mitte ainult miljoneid surmi. See panustab ka asjaolule, et viirus liialt ei muutu, kuigi teame vastupidist. Samuti annab see viirusele muteerumiseks võimalusi. Kui oleme mõne miljoni surmaga ühele poole saanud, võime valmistuda miljoniteks järgmisteks – nii igal aastal. Sellest koroonaviirusest võib saada korduv elu osa nagu gripp, kuid palju kordi surmavam.
Kui mitte midagi tegemine ega ka leevendus ei tööta, siis mis on alternatiiv? Vastus on piiramine ehk tõkestamine.
Võimalus 3: Tõkestusstrateegia
Leevendamisstrateegia ei ürita epideemiat ohjeldada, vaid nakatunute kõverat veidi lamedamaks muuta. Samas tõkestusstrateegia püüab karmide meetmete rakendamise abil epideemiat kiiresti kontrolli alla saada.
Täpsemalt:
- Ole kohe range. Kehtesta karmid sotsiaalse distantseerumise meetmed. Saa see asi kontrolli alla.
- Seejärel lase piiranguid lõdvemaks, et inimesed saaksid järkjärgult tagasi oma vabadusi ja normaalne elurütm ning majandus võiksid enam-vähem taastuda.
Kuidas see välja näeks?
Tõkestusstrateegia korral jääb surnute hulk pärast esimest haiguslainet tuhandetesse, mitte miljonitesse.
Miks? Sest me ei lõika läbi mitte ainult haigusjuhtude eksponentsiaalset kasvu, vaid ka surmavusmäära, kuna tervishoiusüsteemi ei koormata täielikult üle. Siin kasutasin surmavusmäärana 0,9%. See on umbes sama nagu praegu Lõuna-Koreas, mis on olnud tõkestusstrateegia elluviimisel kõige efektiivsem.
Seda niimoodi kirjeldades tundub ilmne, et kõik peaksid tõkestusstrateegiat järgima. Miks osa valitsusi kõhklevad?
Nad kardavad kolme asja:
- Et esimene karantiin kestab kuid, mis on paljude jaoks vastuvõetamatu.
- Kuudepikkune sulgemine hävitaks majanduse.
- See isegi ei lahendaks probleemi, sest lükkaksime epideemiat ainult edasi: hiljem, kui sotsiaalse distantseerumise meetmed kaotame, nakatub ja sureb ikkagi miljoneid inimesi.
Imperial College’i meeskond modelleeris tõkestamist just nii. Rohelised ja kollased jooned tähistavad tõkestamise eri stsenaariume. Nagu näha, pole pilt ilus: haigusjuhtude haripunktid ulatuvad ikka kõrgele, miks siis üldse vaeva näha?
Jõuame nende küsimusteni hetke pärast, kuid enne millestki tähtsamast.
See analüüs vaatab mööda kõige olulisemast.
Niimoodi kõrvuti esitatuna ei tundu leevendamine ja tõkestamine kumbki kaalumisväärsete võimalustena. Ühel juhul sureb varsti palju inimesi, aga me ei kahjusta kohe majandust. Teisel juhul kahjustame majandust kohe, selleks, et surmasid vaid edasi lükata.
See aga eirab võidetud aja väärtust.
3. Aja hind
Eelmises postituses selgitasime aja väärtust elude päästmisel. Iga päev ja tund, kui meetmete rakendamisega viivitasime, jätkas eksponentsiaalne oht levimist. Nägime, kuidas üks võidetud päev võis kogu haigusjuhtude hulka vähendada 40% võrra ja surmi veelgi enam.
Kuid aeg on sellest veelgi väärtuslikum.
Seisame silmitsi kõige suurema survega tervishoiusüsteemile, mida ajaloos nähtud. Oleme täielikult ette valmistamata ja läheme vastamisi vaenlasega, keda me ei tunne. Sõjas pole see hea lähtekoht.
Kui peaksid asuma võitlusse kõige hullema vaenlasega, kellest tead väga vähe, ja sul oleks kaks võimalust, siis millise valiksid? Kas tormaksid tema poole või põgeneksid, et endale valmistumiseks pisut aega võita?
See on see, mida praegu vajame. Maailm on üles ärganud. Iga päev, kui koroonaviiruse levikut aeglustame, saame paremini valmistuda. Järgmised alapeatükid kirjeldavad üksikasjalikult, mida see lisaaeg meile annaks.
Haigusjuhtude arvu vähendamine
Tulemusliku tõkestuse puhul kahaneks tegelik haigusjuhtude arv üleöö, nagu tunnistasime möödunud nädalal Hubei puhul.
Tänase seisuga on 60 miljoni elanikuga Hubei regioonis 0 uut koroonaviiruse juhtumit.
Diagnostika tõttu läheks avastamise arvud veel paari nädala jooksul üles, kuid siis asuks ka need vähenema. Väiksema haigusjuhtude arvu juures hakkab ka surmavusmäär langema. Ja kõrvaline kahju väheneb: vähem inimesi sureks koroonaviirusega mitteseotud põhjustel, sest tervishoiusüsteem pole üle koormatud.
Tõkestuse abil:
- Oleks vähem koroonaviiruse juhtumeid.
- Leevendaksime kohe tervishoiusüsteemi olukorda.
- Alandaksime surmavusmäära.
- Vähendaksime kaudset kahju.
- Nakatunud, isoleeritud ja karantiinis tervishoiutöötajad saaksid paraneda ja tööle naasta. Itaalias moodustavad tervishoiutöötajad 8% kõigist nakatunutest.
Tegeliku probleemi mõistmine: testimine ja jälgede ajamine
Hetkel ei ole ei Ühendkuningriigil ega ka USA-l aimugi nende probleemide tõelisest ulatusest. Me ei tea, kui palju on haigusjuhtumeid. Me teame vaid seda, et ametlikud arvud ei ole õiged ja et õiged arvud ulatuvad kümnetesse tuhandetesse. Me oleme selles olukorras, sest esiteks me ei testi ja teiseks me ei aja väljaselgitatud juhtumite jälgi.
- Mõne lisanädalaga võiksime me saada oma testimise korralikult käima ja hakata testima igaüht. Alles sellele infole toetudes saaksime probleemi tegelikust ulatusest pildi ette. Me teaksime, kus peame olema agressiivsemad ning millised kogukonnad võivad ennast nii turvaliselt tunda, et neid võib hakata liikumis- ja muude keeldude alt vabastama.
- Uued testimismeetodid võivad testimist oluliselt kiirendada ja vähendada tunduvalt kulusid.
- Me jõuaksime käivitada ka kõigi viirusjuhtumite jälgede ajamise, nii nagu seda tehakse Hiinas ja teistes Ida-Aasia riikides. Seal tuvastatakse kõik inimesed, keda haiged on kohanud, ja pannakse nad karantiini. See annaks meile väga palju infot tulevase sotsiaalse eraldamise jaoks: kui me teame, kus viirus on, saame ette võtta vaid need kohad. See ei ole raketiteadus: see on vundament, millele toetus Ida-Aasia riikide edukas kogemus – nemad on suutnud haiguspuhangut kontrollida, kasutamata drakoonilisi sulgemismeetmeid, mis on üha levinumad teistes riikides.
Just need meetmed (testimine ja juhtumite jälgede ajamine ning isoleerimine) tõid koroonaviiruse leviku Lõuna-Koreas kiiresti kontrolli alla, ilma jõuliste sotsiaalse distantseerimise meetmeteta.
Ehitame üles oma võimekust
USA (ja nähtavasti ka UK) on sõtta astumas ilma vajaliku kaitsekilbita.
Meil on maske vaid kaheks nädalaks, vähe ka muid isikukaitsevahendeid, ebapiisavalt hingamisaparaate-ventilaatoreid, ebapiisavalt intensiivravi voodikohti, ebapiisavalt ECMOsid (vere hapnikusisalduse suurendamise aparaate) ning muid kriitilise tähtsusega seadmeid, et suremust vähendada.
Ent kui me „ostame“ endale aega juurde, siis saame veel selle olukorra enda kasuks pöörata:
- See annab meile aega soetada vajalikku varustust, et tulevast haigestumise lainet ohjata.
- Me saame kiirelt kasvatada enda maskide, isikukaitsevahendite, ventilaatorite, ECMOde ja teiste elutähtsate seadmete tootmist. Kõik ikka selleks, et vähendada suremust.
Teisisõnu, me ei vaja aastaid, et oma kaitsekilpi tugevdada, meil on vaja nädalaid.
Tehkem kõik, mis suudame, et vahendite tootmine käivitada kohe. Paljud riigid on juba mobiliseerunud ja sealsed inimesed otsivad loovaid lahendusi, näiteks tootes ventilaatoreid 3D-printimise abil. Meiegi suudame seda! Meil on vaja lihtsalt pisut rohkem aega. Kas te ootaksite paar nädalat oma raudrüüd, millega kaitsta end võitluses surmavaenlase vastu, või tormaksite ihualasti ja kohe lahingusse?
Meditsiinivahendid ei ole ainus puuduv asi. Meil on juurde vaja ka tervishoiutöötajaid ja nii ruttu kui võimalik. Kust me neid saame? Me peame kohe hakkama koolitama inimesi, et nad suudaksid õdesid aidata ja asendada, me peame meedikuid kutsuma tagasi pensionilt. Paljud riigid on sellega juba alustanud, aga see võtab aega. Me suudame seda teha mõne nädalaga, aga mitte sel juhul, kui meditsiinisüsteem juba enne kokku variseb.
Väiksem nakkusoht
Inimesed on hirmul. Koroonaviirus on uus. Väga paljusid asju me selle kohta veel ei tea. Inimesed pole veel õppinud loobuma isegi käesurumisest. Nad ikka veel kallistavad. Nad ei ava veel uksi oma küünarnukkidega. Nad ei pese pärast ukselingi katsumist alati oma käsi. Nad ei desinfitseeri enne maha istumist oma lauda.
Kui meil on ükskord piisavalt maske, saame kasutada neid ka väljaspool meditsiinisüsteemi. Praegu on mõistlikum hoida maskid meditsiinitöötajatele. Kui neid aga poleks liiga vähe, võiksid inimesed kanda neid ka igapäevaselt, mis kahandab ohtu, et nad võiksid kedagi kolmandat nakatada juhul, kui nad peaksid haigestuma. Õige koolituse korral on võimalik jõuda ka selleni, et maskikandmine kaitseks maskikandjaid endid (parem on uuringute põhjal midagi kanda, kui mitte midagi).
Need on mõned üsna odavad viisid viiruse edasikandumist vähendada. Mida vähem viirus levib, seda vähem on meil vaja tulevikus ohjeldada. Aga meil on vaja aega, et õpetada inimesi õigesti käituma ja neid vajalikuga varustada.
Püüame viirust mõista
Me teame sellest viirusest väga vähe. Aga igal nädalal ilmub sadu uusi uurimusi.
Maailm on lõpuks ühise vaenlase vastu koondunud. Üle kogu maailma otsivad teadlased vastuseid, et viirust paremini mõista:
Kuidas viirus levib?
Kuidas saaks nakatumist aeglustada?
Kui paljud kannavad viirust edasi ilma mis tahes sümptomiteta?
Kui nakkavad nad on?
Millised on head ravivõimalused?
Kui kaua viirus elus püsib?
Millistel pindadel ta elus püsib?
Kuidas mõjutavad eri sotsiaalse distantseerimise valikud haiguse edasikandumist?
Mis on nende hind?
Mis on parimad praktikad viirusejuhtumite jälgede ajamisel?
Kui usaldusväärsed on meile kättesaadavad testid?
Selged vastused neile küsimustele võimaldavad oma tegevusi hästi sihtida ja aitavad vältida asjatuid kahjusid ja liigset ühiskondlikku hinda. Kõik need vastused leiame me nädalatega, mitte kuudega.
Leiame ravi
On ka võimalik, et leiame lähinädalatel toimiva ravi. Iga päevaga, mil me pole viiruselaine all murdumas, liigume me sellele lähemale. On mitmeid päris häid variante, nagu näiteks Favipiravir või Chloroquine. Mis siis, kui tuleb välja, et kahe kuu pärast on meil olemas toimiv ravi? Kui rumal tundub siis see, et oleme „leevendusstrateegia“ tõttu lasknud surra miljonitel inimestel!
Mõistame kulu-tulu suhet
Kõik need tegurid, mis said siin üles loetud, võivad aidata päästa miljoneid elusid. Sellest võiks ju piisata. Kahjuks aga ei mõtle poliitikud üksnes nakatunute eludele. Na peavad mõtlema kogu rahvale, keda rasked sotsiaalse distantseerimise meetmed väga tugevalt mõjutavad.
Praegu ei ole meil täpset ettekujutust, kuidas mõjutavad sotsiaalse distantseerumise meetmed haiguse levikut. Meil pole ka aimugi, mis on nende lõplik majanduslik ja sotsiaalne hind.
Kas pole raske hinnata, milliseid meetmeid me pikas plaanis vajame, kui me ei tea ei nende kulusid ega ka seda, kui palju neist üldse kasu on?
Mõni lisanädal võiks anda meile piisavalt aega, et neid mõjusid uurida, mõista neid paremini ja keskenduda tõhusaimatele.
Vähem haigusjuhtumeid, parem probleemi mõistmine, haigusega võitlemise jaoks kriitiliste ressursside hankimine, viiruse mõistmine, eri meetmete hinna ja kasu suhte mõistmine, avalikkuse koolitamine… Need on meie põhitööriistad, et viiruse vastu võidelda. Samal ajal on neist nii mõnegi jaoks vaja kõigest mõnda lisanädalat. Kas poleks rumal valida strateegia, mis paiskab meid ilma vajaliku ettevalmistuseta vaenlase lõugade vahele?
4. Haamer ja Tants
Praeguseks me teame, et „leevendusstrateegia“ on tõenäoliselt kohutav valik ning et tõkestusstrateegia on lühikest aega palju parem.
Aga sellegi strateegiaga kaasnevad inimestel õigustatud mured:
- Kui kaua see päriselt kestab?
- Kui kalliks see läheb?
- Kas elu taasavamise järel tuleb kohe järgmine haigestumislaine, justkui me polekski vahepeal midagi teinud?
Vaadakem seetõttu lähemalt, milline oleks õige tõkestusstrateegia. Me nimetame seda „Haamri ja Tantsu strateegiaks“.
Haamer
Esiteks, on selge, et tegutseda tuleb kiiresti ja agressiivselt. Haigus tuleb peatada kohe ja täielikult. Põhjustel, mida ülalpool ette lugesime.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kui kaua see kestab?
Praegu kardavad kõik seda, et me peame jääma kodudesse luku taha kuudeks. Sellega kaasneks sotsiaalne katastroof ning inimeste vaimne kokkuvarisemine. See oli idee, mida kahjuks võimendati Briti valitsuse jaoks valmistatud Imperial College’i analüüsis:
Kas mäletate seda graafikut? Helesinine ala katab perioodi märtsist augustini ning see on aeg, mille jooksul Imperial College’i analüüs soovitab kasutada Haamrit ehk poliitikat, mis sisaldab väga jõulist sotsiaalset distantseerimist, avaliku ruumi sulgemist, kontaktide vähendamist inimeste vahel.
Kui poliitik seda graafikut vaadates aga näeb, et variant A on lasta sadadel tuhandetel või miljonitel inimestel surra leevendusstrateegia käigus ning variant B on kogu majandus viieks kuuks seisata, mille järel kordub aga paratamatult taas täpselt samasugune haigestumiste ja surmade laine, siis ei tundu see väga veenva valikuna.
Ainult et see ei pea niimoodi minema. Seda analüüsi, mis praegu UK poliitikat juhib, on jõuliselt kritiseeritud ühe väga olulise valearvestuse pärast: selle autorid eiravad nakkuskontaktide jälgede ajamist (mis on Lõuna-Korea, Hiina ja Singapuri ja mitmete teiste sammude keskmes) ning liikumismispiiranguid (mis olid otsustavaks Hiina puhangu kontrolli alla saamisel), nad eiravad ka ohtu, mida kujutavad väga suured rahvakogunemised.
Aeg, mida Haamriks vaja on, kestab nädalaid, ent mitte kuid!
See graafik näitab nakatumiste arvu kogu Hubei provintsis (rahvaarv 60 miljonit) päevade kaupa alates 23.01. Kaks nädalat pärast puhangu harja hakkas riik vaikselt inimesi tööle laskma. Umbes viis nädalat hiljem oli puhang täiesti kontrolli all. Seitsme nädalaga oli uute juhtumite pealevool vaid vaevumärgatav nire (1–2 juhtumit päevas). Ärgem unustagem, et Hubei oli kõige hullemini epideemiast pihta saanud Hiina regioon.
Pidagem meeles, et need on oranžid tulbad (ehk tuvastatud juhtumid). Hallid tulbad (ehk tegelikud uued haigestumised, sh tuvastamata), olid piiramismeetmete mõjul kahanema hakanud juba märksa varem (vaata joonis 9).
Sammud, mis nad astusid, olid üsna sarnased nendega, mida tehakse praegu Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal: isolatsioonid, karantiinid, inimesed pidid jääma kodudesse, kui polnud hädaolukord või vajadus osta toitu, kontaktide jälgede ajamine, testimine, haiglavoodite arvu suurendamine, reisikeelud.
Tähtsad on aga detailid.
Hiina meetmed olid jõulisemad. Näiteks, igast perest tohtis väljas toidu järel käia vaid üks inimene ja seda mitte sagedamini kui iga kolme päeva tagant. Meetmete ellurakendamine oli samuti karmim. On tõenäoline, et just see jõulisus peatas epideemia nii kiiresti.
Mõned inimesed on seda tõlgendades väitnud: „Demokraatiad ei suudaks kunagi sellist juhtumite arvu vähenemist saavutada.“ See väide on vale.
Ühel hetkel oli Lõuna-Korea olukord Hiina järel kõige hullem. Praeguseks on epideemia Lõuna-Koreas aga valdavalt kontrolli all. Sealjuures ei käskinud nad oma inimestel koju jääda. Hea tulemus saavutati väga jõulise testimisega, nakatunute kontaktide ajaloo kiire tuvastamise (ehk jäljeajamise), karantiinide ja isoleerimisega.
Kui Lõuna-Korea suguses riigis saab haiguspuhangu kontrolli alla ilma kohustusliku sotsiaalse distantseerimiseta, siis suudavad ka Lääne demokraatiad kasutada Haamrit, mis saab puhangu nädalatega kontrolli alla. See on distsipliini ja täidesaatmise võimekuse küsimus.
Kas me suudame nädalateks koju jääda, et miljonid meie seast ei peaks surema? Ma usun, et suudame. Meie käitumine aga sõltub sellest, mis juhtub järgmiseks.
Tants
Kui me anname koroonaviirusele Haamriga pähe, siis on see eeldatavasti peagi, mõne nädala pärast kontrolli all ja me oleme palju paremas seisus, et epideemia vastu võidelda. Me ei saa aga avada kogu ühiskonda tervikuna. Nüüd algab pikaajalisem ja hoopis teistmoodi pingutus selle nimel, et hoida viirus kontrolli all, kuni on leiutatud vaktsiin.
See on suurim viga, mida paljud selles faasis teevad – nad eeldavad, et lahendus jätab nad kuudeks koju. See ei ole nii. Tegelikult saame peagi tasapisi alustada normaalse eluga.
Kuidas on käinud „Tants“ edu saavutanud riikides?
Kuidas on Lõuna-Korea, Taiwan ja Jaapan, vaatamata haiguse pikaajalisele levikule, suutnud hoiduda inimesi nädalateks kodudesse lukustamast?
Selles videos selgitab Lõuna-Korea välisminister, kuidas nad seda tegid. See oli üsna lihtne: tõhus testimine, tõhus haigusjuhtumite jälgede ajamine, reisikeelud, tõhus isoleerimine ja tõhusad karantiinid.
See uurimus aga selgitab Singapuri lähenemist.
Soovite ehk juba pakkuda, milles nende plaan seisnes? Eks ikka samas, mida tehti Lõuna-Koreas! Nemad täiendasid oma tegevust majandusliku toega kõigile neile, kes olid karantiinis, reisikeelu all või kes pidid oma muid tegevusi edasi lükkama.
Kas teiste riikide jaoks on liiga hilja? Ei! Kui kohe ja jõuliselt kasutada Haamrit, saame me uue võimaluse, et teha kõik õigesti.
Aga mis siis, kui kõigist neist meetmetest ikkagi ei piisa?
Tants R-i ümber
Ma nimetan kuudepikkust perioodi selle vahel, kui kasutame Haamrit ja leiutame toimiva vaktsiini, Tantsuks. Selle jooksul ei ole kasutatavad meetmed kogu aeg ühtviisi karmid. Mõnes piirkonnas tekivad uued haiguspuhangud, teised on pikka aega haigusest vabad. Sõltuvalt sellest, kuidas juhtumite arv muutub, peame me taas suhtlust kas koomale tõmbama või seda rohkem võimaldama. See ongi Tants R-i ümber – tants selle vahel, kas saame oma elusid taas rohkem tavarütmi või levib taas rohkem haigus; tants majanduse ja tervishoiu vahel.
Kuidas see tants toimub?
Kõik tiirleb ümber R-i. R on teadupärast nakkavusmäär ehk nii paljusid inimesi nakatab keskmiselt iga viiruskandja. Riikides, mis on koroonaviiruse tulekuks ette valmistamata, on R olnud tavaliselt 2 ja 3 vahel ehk nende nädalate jooksul, kui ollakse haige, nakatatakse keskmiselt 2–3 inimest.
Kui R ehk nakkavusmäär on üle 1, kasvab haigus eksponentsiaalselt, kuni sellest saab epideemia. Kui see on alla 1, siis haigusjuhud vähenevad kuni kadumiseni.
Haamri ajal on eesmärk saada R nii lähedale nullile kui võimalik ja nii ruttu kui võimalik, et epideemiat otsemaid peatada. Wuhanis oli R esialgu arvutuste kohaselt koguni 3,9 ja pärast piirkonna täielikku sulgemist ning üleprovintsilist karantiini, läks see alla 0,32-ni.
Aga kui te olete juba Tantsu-faasis, siis ei ole nakkavusmäära allasurumine enam peaeesmärk. Siis on vaja üksnes seda, et R oleks alla 1. Selle nimel saab palju ära teha mõnede lihtsate vahenditega.
See on umbkaudne kokkuvõte sellest, kuidas eri patsiendid reageerivad viirusele ning missugune on nende nakkavus. Keegi ei tea veel selle graafiku täpset ja tegelikku kuju, aga paljude uuringute põhjal oleme meie tuletanud just sellise.
Igal päeval pärast nakatumist on inimestel potentsiaal teisi nakatada. Kõik need päevad kokku annavadki kokku keskmiselt 2,5 nakatamist.
Arvatakse, et nakatamine toimub ka ajal, kui patsiendil pole veel mingeid sümptomeid. Pärast seda tekivad sümptomid, haigus diagnoositakse ja nakkavus väheneb (haige ei levita enam haigust, vaid säästab teisi).
Kui inimestel on varases faasis viirushaigus, siis käituvad nad enamasti normaalselt, elavad tavalist elu. Viirust levitavad nad näiteks inimestega vesteldes. Katsudes oma nina ja seejärel ukselinki, levitavad nad viirust ja järgmised inimesed, kes katsuvad sama ukselinki ja seejärel oma nina, nakatuvad.
Mida kaugemale viirus inimeses areneb, seda nakkusohtlikum ta on. Kui aga tekivad juba sümptomid, siis võivad inimesed jääda töölt koju, jäävad voodisse, kannavad maski või lähevad arsti juurde. Mida tugevamad on sümptomid, seda rohkem üldjuhul ennast sotsiaalselt eraldatakse, vähendades sellega viiruse levitamist.
Kui patsient jõuab lõpuks haiglasse, siis ei levita ta üldjuhul enam haigust teistele, kuna ta on isoleeritud.
See ongi koht, kus Singapuri ja Lõuna-Korea tüüpi lahendustel on suurim mõju:
Kui inimesi testitakse massiliselt, siis tuvastatakse haigusjuhtumid enne sümptomite teket. Olles karantiinis, ei levita nad enam midagi.
Kui inimesi on koolitatud märkama varaseid sümptomeid, vähenevad teadmatuses veedetud päevad ja seetõttu ka inimeste nakkusohtlikkus.
Kui inimesed isoleeritakse kohe, kui neil tekivad sümptomid, kaovad nakatumised oranžis faasis (vt joonis 9).
Kui inimesi on koolitatud hoidma teistest distantsi, kandma maski, pesema pidevalt käsi ja desinfitseerima pindasid, siis nad levitavad kogu epideemiaperioodi vältel vähem viirust.
Alles siis, kui kõik need sammud ebaõnnestuvad, vajame me karmimaid sotsiaalse distantseerimise meetodeid.
Sotsiaalse distantseerimise majanduslik mõõde (ROI)
Kui me nende lahenduste kasutamise järel oleme ikka nakkavusmääraga kõrgemal kui 1 (R > 1), siis peamegi hakkama vähendama seda, kui paljude inimestega igaüks meist kohtub.
Selle saavutamiseks on mõned väga odavad võimalused, nagu näiteks teatud osalejate arvuga sündmuste keelamine (näiteks alates 50 või 100) või palumine, et inimesed töötaksid kodus, kui see on võimalik.
Paljud teised meetmed on märksa kallimad – näiteks koolide ja ülikoolide sulgemine, igaühe koju jääma sundimine või baaride ja restoranide sulgemine.
See graafik on välja mõeldud, sellist hetkel kuskil maailmas lihtsalt ei ole. Keegi pole siiani saanud piisavalt uurida ja mõõta nende meetmete täpset toimet.
Sellest on kahju, kuna just selline oleks kõige tähtsam graafik poliitikutele, kes peavad langetama otsuseid. See peegeldab seda, mis toimub praktikas praegu poliitikute peades üle kogu maailma.
Haamri-perioodil soovivad poliitikud tuua R-i nii alla kui võimalik, kasutades meetmeid, mida rahvas vähegi välja kannatab. Hubeis suudeti jõuda R = 0,32 tasemele. Seda ei pruugi vajagi olla, võib-olla piisab ka 0,5 või 0,6 tasemest.
Aga Tantsu-perioodil soovivad nad kindlasti olla nii lähedal 1-le kui võimalik, jäädes siiski sellest allapoole. Selleks kasutaks nad meetmeid, mis on just nii karmid kui hädasti vaja, aga ei midagi rabavat.
See tähendaks, et liidrid kas teadlikult või alateadlikult:
Teevad nimekirja kõigist võimalikest meetmetest, mille abil R-i vähendada.
Saavad aru nende kasutuselevõtu mõttekusest – kui palju need alandavad nakkavusmäära R.
Saavad aru nende meetmete maksumusest – nende majanduslikust ja sotsiaalsest hinnast.
Panevad lahendusvõimalused pingeritta, lähtudes nende kasust ja hinnast.
Valivad need, mis aitavad R-i kõige rohkem kahandada kõige väiksema hinnaga, kuni R = 1 väärtuseni.
(See tabel on vaid illustreeriva tähendusega. Kõik numbrilised andmed on välja mõeldud. Sellekohaseid andmeid seni veel lihtsalt ei ole. USA tervishoiuameti CDC nimekiri on hea algus, aga siin ei ole väga palju konkreetset: pole haridusmeetmeid, kulude ja tulude mõõtmist, meetmete detaile, majanduslikke ja sotsiaalseid vastumeetmeid…)
Esialgu on umbusk nende arvude ees suur. Aga sellegipoolest on see umbkaudu viis, kuidas poliitikud mõtlevad ja peaksidki mõtlema.
Neil on vaja see protsess formaliseerida – mõista, et see on numbrite mäng, kus me peame väga kiiresti suutma hinnata, kus me R-i skaalal hetkel asume, kuidas iga tehtud poliitikaotsus mõjutab R-i ja milline on nende sotsiaalne ja majanduslik hind.
Ainult nii saavad nad viirusega võideldes teha ratsionaalseid otsuseid.
JÄRELDUS: Me peame võitma aega
Koroonaviirus levib endiselt peaaegu kõikjal. See on tuvastatud 152 riigis. Aeg on meie vastu. Aga see ei tähenda, et meil poleks lootust: on kindel viis, kuidas sellele probleemile läheneda.
Mõned riigid (eriti need, mis pole seni viirusepuhanguga kõvemat hoopi saanud) murravad pead: kas see juhtub ka meiega. Vastus on, et ilmselt on see juba juhtunud. Te lihtsalt pole seda veel märganud. Kui see aga päriselt kohal on, siis on teie tervisekaitsesüsteem kõvema löögi all kui jõukates riikides, kus on tugevad tervisesüsteemid. Parem karta kui kahetseda, te peaksite astuma esimesed sammud kohe praegu.
Riikide jaoks, kus koroonaviirus on kohal, on valikud selged.
Ühest küljest võivad riigid valida leevendustaktika: lasta tekkida suurel epideemial, kurnata ära oma meditsiinisüsteemi, ajada see korralikult üle ääre ja põhjustada sellega miljonite inimeste surma, lastes samal ajal viiruse uutel mutatsioonidel vabalt vohada.
Teisest küljest võivad riigid asuda viirusega tegelikult võitlema. Nad võivad sulgeda oma avaliku elu mõneks nädalaks, et võita meile aega, luua läbimõeldud ja -analüüsitud tegutsemisplaan ja kontrollida sammhaaval viirust seni, kuni meil on vaktsiin.
Paljud valitsused üle kogu ilma, sealhulgas ka Ameerika Ühendriigid, UK, Šveits ja Holland, on valinud seni leevendustaktika.
See tähendab, et nad annavad alla ilma võitluseta. Nad näevad teisi riiki edukalt viirusepuhangut ohjeldamas, aga nad ütlevad: „Meie seda ei suuda!“
Aga mis siis, kui Churchill oleks öelnud sama? „Natsid on juba kõikjal Euroopas. Me ei saa nendega võidelda. Anname lihtsalt alla!“ See on see, mida paljud valitsused üle kogu ilma praegu teevad. Nad ei anna oma inimestele võimalustki viirusega võidelda. Te peate seda nõudma!
Jagage artiklit!
Kahjuks on miljonid elud tänaseni ohus. Palun jagage seda artiklit – või teisi sarnaseid –, kui te arvate, et see võiks muuta inimeste arvamust. Valitsejad peavad seda mõistma, et vältida katastroofi. Õige hetk tegutsemiseks on praegu.
